oh kõik, mis ma tahan jõuludeks oled sina...

...NOT.

ma tunnen ühte tüdrukut, kes on ilus, armas ja sõbralik aga tema sees elab vana, paks, haisev, kole monstrum. ta on täpselt selline tüdruk, kes avalikult meeldib kõigile aga salaja mitte kellelegi ja täpselt selline, kellest kõik taga räägivad, sest ta ise räägib kõigist taga. ära tunne ennast nagu puuga pähe saanu kui ta sulle oma väidetavalt armsamaist sõpradest halvasti räägib. ta on täpselt selline tüdruk, kes peab ennast teistest paremaks. ta arvab, et ta on heasüdamlik isegi peale seda kui ta on kellegi kohta just sekund tagasi midagi halvasti öelnud. ta on kade ja ei suuda taluda kui kellelgi temast paremini läheb. ta on üks kohutav, õel inimene. ta oleks pidanud jõuludeks hoopis näiteks hmm.. UUE SÜDAME saama või midagi. muidugi unustas jõuluvana selle tarviliku kingi ka minu kuuse alla poetamast aga ka järgmine aasta on jõulud eksole...

üldse ei tea, mis asi see armastus on. ja kui keegi ütleb seda te-teate-küll-mis-lauset kellelegi siis ma sügavalt kahtlen, et ta üldse teab millest ta räägib. ignorantsed kaabakad, te lähete lahku kui te ükskord SUUREKS SAATE.
praegu tahaks küll ainult johannest. jõin emaga hõõgveini. nüüd pakin kingitusi, mõned kingikotid olen juba katki teinud. oops.

PÜHA MAKARON

mina ei saa ikka aru. kõik ütlevad alati, et meie tants on ülilahe ja ülicool ja ülinaljakas või nagu triin esimese asjana saalist välja tulles ütles: (meid poolelt sõnalt tabades, et noh kuidas o...) SEE OLI KÕIGE PAREM TANTS ÜLDSEEE !!!ohwell. žüriis olevate õpetajate nägude järgi võis nagunii aru saada, et me ei ole samal huumorilainel. neile ei meeldinud ka see vibe vip'is.
nüüd tuleb lihtsalt oodata kuni koolikodukale ilmuvad need kohutavad koletislikud pildid meist, mis tekitavad vaatajas sügava kahtluse, kas me oleme ikka lihtsad noored armsad tüdrukud või meie sisemine monster on jäädvustunud fotole. sest eelmine aasta.. noh ütleme, et siiamaani on lõbus üksteist mõnitda selle pärast. aga oh seda rõõmu ja õnne siis kui on midagi uut millega üksteist tögada.
nüüd koondan oma mõtted suurbritannia ajaloo õppimisele. fuka


meeldetuletuseks väike tantsuvideo :http://www.youtube.com/watch?v=mtEv5t1I_So

Järgnev on ainult väikseks võrdluseks milline armunud kakajunn kätlin on(http://www.k2tliiin.blogspot.com/):

Täiesti läbi ja lõhki shitty days ! what a boring weekend! Sain reedel mitte midagi teha ja laupäeval atsi sünnipäeval ennast esimese poole tunni jooksul täis juua, verd näha ja terve öö ühel ja sama teemal jahuda. Taaskord ei saanud kelleltki lilli ega sõnu ega tundeid. Nüüd ainult sülitaks lakke...
***
ma olen muide mõtelnud(ohhoo !), kuidas saab keegi üldse selles vanuses kedagi armastada. peale oma perekonna muidugi ja, et mitte jätta mainimata kõige tähtsamat inimest -iseennast. armastus peaks ju olema igavene. ja oma armastatud inimesega sa peaksid elama koos elu lõpuni, sest sa armastad teda kuni kumbki teist sureb või ta su maha jätab. aga kui me ei armasta kedagi seal vahepeal (poisssõpru, sõprujne) ja me ei leiagi kunagi seda inimest, kellega vanadusse surra või siis keda igavesti üksinduses kaugelt või teises elus igatseda siis, kas me ei armastagi kunagi? ja kui sa armastad kedagi vahepeal siis, kuidas sa saad lihtsalt ühel hetkel lõpetada tema armastamise, sest, et ta tegi sulle haiget või pettis sind. või äkki sa lihtsalt unustad selle kui väga sa teda armastad, sest mitte andestamine tundub olevat üks moraalne tegu mida teha, et teda karistada. ja kuidas saab üldse kedagi petta kui sa teda armastad. järelikult ei armastagi ja siis polegi kõige hullem aga kui sa ei andesta siis sina ka ei armasta.see ei tähenda, et sa pead selle inimesega edasi koos olema aga ennast sa kohe kindlasti ei austa ega armasta kui sa ei andesta. igaljuhul...
mina ei abiellu kunagi mingi lontrusega. ma ei tea, mis mees see olema peab, kellega ma abielluda tahan. ta peab vist alguses ennast kohe ära tapma, sest ta armastab mind nii palju, et ta ei suuda enam elada. talle valmistab raskusi elamine kuna minu armastas tema vastu pole veeranditki nii suur kui tema oma minu vastu ja ta tapab ennast, et me saaksime kunagi taevas koos igavesti edasi elada vms. ja kui minu mees ei arva, et ma olen tänapäeva trooja Helena siis ta võib põrgusse käia. või kui ta käib enne pulmi poissmeestepeo raames niimuuseas stripiklubist läbi ja küsib stripparitl nõu, kas ta peaks abielluma siis .. no sellist inimest ma ei tunne enam(engaged and underaged'i vaatasin veits). kui minu tulevane ühel romantilisel õhtul ütleb, et kui ta saaks siis ta tooks mulle tähed ka taevast alla siis järgmisel päeval ta istub kosmoselaevale ja toob mulle purgis tähetolmu.
võibolla teile tundub, et mul on kõrged nõudmised... aga ka mina tahan kunagi abielluda. loodame, et selline mees maamunal ka olemas on, kellele kunagi selle suure kella otsa riputatud JAH sõna öelda saab...

jippikaieee motherfucker!

kes tappis emomaria?
ma tunnen ennast palju iseseisvamana, nii hea on. nüüd tuleb ainult välja mõelda, mis edasi saab. keeruline lugu küll. õnneks on igasugustel situatsioonidel minu elus kalduvus ise laheneda. tüüpiline mina, kes ei liiguta lillegi. aga ma olen õnnelik, veidi mõtlikum aga ometi õnnelikum kui enne. helisevas muusikas öeldi, et kui jumal sulgeb ukse avab ta akna. ja nii just praegu ongi. selles mõttes et.. kõik on selge minu jaoks, tleb teha ainult õigeid otsuseid ja selgusele jõuda, mida täpselt tegema peab. te ei saa aru aga ma saan nii hästi aru. esimest korda elus ma näen suuremat plaani.
ja nüüd ma ähen teen lõunauinaku. mitu korda ma olen üritanud sellest loobuda ja normaalsesse režiimi tagasi minna aga ikka ja jälle pean ma tõdema, et üks korralik 4 tunnine lõunauinak on kõik, mida ühelt täiuslikult päevalt oodata võib (noh, see on juhul kui su poiss-sõber on iirimaal, sul pole midagi õppida, sa ei viitsi midagi muud teha, sa ei taha trenni minna ja saoled just eelnevalt kõhu täis söönud).
... täna avaldusid ühes väljaandes minu pildid, kus ma olen nagu paistes näoga allakäinud agulisamurai. kes niimuuseas vajab hädasti rasvaimu. siin on mu pangakontonumber 2214463836 - et siis.. teate küll mida teha.


nali, mu konto on ammu FALC'i poolt külmutatud.

wow, nolife suits me

täna tegin isegi silverile kolm lehekülge Idioodi kokkuvõtet, tal on homme töö. ja nagu tellimuse peale oli šokolaadi ja hallitusjuustu kodus. imelik, et need mõlemad olid päris halvad. hallitusjuust ei maitse enam nii hästi, sokolaad ka mitte, ja ema tai-kalasupp ka mitte. minust on saanud kiirnuudlitüdruk. mu identiteet laguneb ikka korralikult koost. kui juba siis juba, milleks lasta ainult osal endast muutuda kui võin oma sisemise mina juba korralikult maatasa teha. sõbrad, mu hiina müür laguneb.
ma vihkan neid perioode, kus kõigest saab kõrini. lihtsalt nii kõrini on, et võiks end päevadeks toiduvaruga tuppa lukustada. juua veini ja suitsetada ja lugeda hämaras valguses. mingi padjahunniku otsas ja mitte kellegagi rääkida, päevi. lihtsalt me-time. avada oma tšakrad või mantrad või misiganes ja leida tee oma hiina müürini, huhuu. sest, et ükskõik kuidas me ka ei väidaks, et me armastame oma sõpru ja poiss-sõpru ja seltskonda siis me armastame iseennast ikka rohkem. vihkan seda enesearmastuslikku poolt endast. lähen nunnaks hoopis ja armastan terve elu jumalat, keda vahest ei olegi olemas ja raiskan oma elu eneseohverdusele, sest ma usun piiblit, mis on nagunii mingi kunagise hullu klannivenna väljamõeldis, et pärast surma hoopis lõputult oleskleda igavesti tühjuses.
ma olen väsinud, muidu ma ei ajaks sellist jama

maria the deep

iga kord kui ma kodus olen on mul tunne nagu ma oleks karbis. kujutate ette, et ma olen karbis ja mul on ülikitsas. ma tahan karbist püsti tõusta ja välja tulla aga ma ei saa, sest keegi surub koguaeg kaant kinni. see on nii võimatu aga ma koguaeg üritan edasi. kuidas see juhtuda sai, et sa tunned ennast supposed to be turvalises keskkonnas nagu sa oleksid karbis? või olen ma selle karbi endale ise ehitanud? huhuu.
viimasel ajal on see karbi tunne mujal ka.
tahaks hallitusjuustu ja šokolaadi.. ei, hallitusjuustu ja šokolaadipudingut. mm

I GOT IT FROM MY MAMA

jihhaaa. milline okseleajav esmaspäev. jah, tuleb nentida, et reede oli rõõmuküllane Piu sünnipäev. oh seda rõõmu ja õnne. mikk oksendas trepile ja teeskles, et ta ei tea, kes see oli. mina rebisin oma püksid katki, kuna mul oli nii suur pissihäda. mikk sai palju miinuspunkte ja mulle meeldiks ka sellist parmuelu elada. ahjaa, et te teaksite. ma nägin kuidas päris naine strippas keset tuba. ja tegi ägedat erootilist tantsu.
panete tähele kui ebaemod mu postitused on ?
jah, äkki ma polegi enam emo. aga eva ütles the other day päris tabavalt, et ta on nii tühi. mul ka sama tunne aga me vist ei mõtle samas mõttes. olgu, primitiivne on ka tore olla.
FILL ME UP, BUTTERCUP !

isekas kakajunn

mul on kaks minutit aega, et seda bloogi kirjutada.
niimuuseas, rasmus teeb filmi. peaosades mina ja oskar.
mul on jälle hea tuju.
pealkiri siis selline, kuna ma olengi üks suur isekas kakajunn. eva niimuuseas on armukade mölisev kakajunn. aga ma luvvin teda, sellegipoolest. johhat ka.. kuigi tal enam ferrarit pole.(väike vihje suvisele nightchatile. hihii, see oli ju 8. august kui me esimest korda musi tegime. hihii)
gotta go

eile olin varajane. käisime rasmusega polümeris, kuhu hiljem saabusid ka mikk peebo ja laksberg. seal oli päris coolio. tegime rasmusega shotgun'e, mis oli vauvavua nii lahe. rasmus paljastas mulle ka oma filmisüžee ja võite kindlad olla, et ma teen seda, et ainult johale kätte maksta tema emotsioonituse eest. ta teeb mulle nii hullult haiget sellega ja ta ei teagi kui raske mul on sellega harjuda, et teda jälle ei ole. ta ei tea üldse, kui raske mul vahel on. ta lihtsalt koguaeg läheb ära või jääb maha. aga koguaeg peab olema tugev ja uuesti kaotusega leppima. viimane insident inspireeris mind temaga üldse mitte enam suhtlema aga see oleks ka liiga raske. see tähendaks nagu seda, et ma ta igaveseks olen kaotanud. ma ei taha temast ilma jääda ega teda osaliselt saada. elu on nii raske nagu rasmus eile korduvalt ütles. ma siis lihtsalt ignon johat kuni järgmise korrani, mil ma purjus olen.

käisin iirimaal

ja nii lähedal, nii lähedal oli taevas

türa

joha äraminekust saati on mul tunne nagu mu ümber oleks mingi nähtamatu kilp - keegi ei vaata mu poole, ma ei vaata kellegi poole. ühtegi atraktiivset vastassoost inimest pole ma veel siiani näinud. ma ei kavatsegi veeta oma noorusaastaid igatsedes kellegi järgi, kes on nii kaugel, et ta võiks vabalt teiselpool maakera olla(kuigi on ainult iirimaal) ja, kes ei igatse kellegi teise peale oma ema järgi. jah, ma päris igatsengi mingi lontruse järele, kellele mina räägin kõigest ALATI ja, kes mulle ei räägi mitte sittagi kui vaid pealiskaudseid asju. kas ma olen isekas ? jah, aga mida te ootategi ühelt 17aastaselt tüdrukult, kellel on terve elu veel ees. vb suures plaanis on see joha insident täiesti tühine ja ma ei mäletagi seda enam 10 aasta pärast. aga praegu on see nagu üks suur elevalt minuga ühes toas ja ta on alati olemas isegi kui ma üritan seda ignoreerida. ma mõtlen, et, mida teie tunneksite kui üks nähtamatu elevant teiega koguaeg kaasas käiks. päris friiki tunne oleks või mis. ja üldse, ma pole mingi musimasin. ma pole mingi lohutus- ega seksimasin. sest tegelikult ma lähen ju sinna leevendama tema koduigatsust, millest ta on rääkinud oma sõpradele aga mitte mulle. ma arvasin, et mina tean kõike, mida ta seal mõtleb ja teeb. aga nonäedsa siis. ma olen lihtsalt, kuidas nüüd öelda, mingi piff. ja see oli väga halvamaiguga öeldud. aga ma tean, et kui ma sinna lähen siis ma muutun musimasinaks jälle. ma olen alati musimasin temaga koos olles. ja kui ma sinna lähen siis ma ei maini mitte kunagi mitte midagi selle bloogi sisust. sest mulle ei meeldi teda kurvaks teha ega näha teda kurvana. sõnumitega võin ma talle midagi päris koledat öelda aga päriselt ma ei saaks talle otsa vaadata. kui te teaksite, milline ta on kurvana. ta on mõtlik ja vaikne ja tekitab sinus tunde nagu ta tahaks, et sa lahkuksid kuigi tegelikult tahab, et sa jääd. ta vaikib ja mõtleb mõtteid, mida ainult tema kuuleb. vaatab tühjusse ja on nii eraldatud, et sul jääb üle ainult istuda ja paitada tema pead. aga see kõik on nii nõme, nii nõme ja ma tihti ei tea, miks ma sinna lähen.. ma ei tahagi enam minna aga enam vist pole mingit tagasipöördumist.

mis värk selle silmakirjalikkusega viimasel ajal on. kas mina olen ka nii silmakirjalik? ütled ühte aga teed teist ja käitud ise nii aga kui teine seda teeb siis sa märkad kui vale see on või, mida türa ??võib-olla ma ise ka ei näe neid palke oma silmas aga teiste omad on küll pinde täis. nagu puuduks igasugune enesekriitika ja nagu sa oleks ennast kõigist teistest kõrgemale seadnud.sinule on tatud asjad lubatud aga teistele mitte.sina tead, kuidas asjad käivad aga teised mitte.ja kui keegi oma siiraid tundeid väljendab siis on need sinu arust võltsid, sest sina ei tulnud nende peale enne. kui keegi ütlebki midagi intelligentset siis sa paned selle tema ajutise hullumeelsuse arvele, sest ükski terve inimene küll sinust targem ei ole.aga ma loodan, et ühel päeval sa oma pjedestaalilt kukud ja siis lööb reaalsus sulle haamriga pähe ja võib võtta aega enne kui sa kõik oma ümberlükatud ideaalid enda kohta taas püstitatud saad või juhtub ime ja sa saad paremaks inimeseks. võib-olla olen ma ise täpselt samasugune ja sellepärast mind kõik see nii väga häiribki. oleks ainult koguaeg võimalik teha õiget asja. viimasel ajal on see tunne nii tugevaks läinud, et ma arvan, et ma peaksin selle energiavampiiri oma elust küll välja lõikama. elu oli kunagi vahepeal täitsa lahe ja mõnus aga tundus ka kuidagi tühi. kas alati ongi vaja, et oleks hästi palju halba, et oskaks ikka hinnata seda üürikest head seal vahepeal. ja kui üks hetk muutub see vihkamine ja talumatus nii suureks, et sa ei pea enam vastu ning sa unustad kõik, mis kunagi sulle tema juures armas oli, sest seda enam lihtsalt ei ole ja tahaks karjuda, et KAOOO, LIHTSALT, KAO ÄRA KURAT VÕTAKS MA VIHKAN SIND.

Dj Cabel-ma hakkan vist erakuks (the Pohui song)

mõne inimese seltskond on kohe täitsa talumatuks muutunud. üldse, tundub, et kõik suhted on nii sissekulunud ja jälgivad koguaeg sama mustrit. mida aeg edasi läheb seda sügavamaks muutuvad need jäljed ja seda kindlam on, et me jääme alati samasugusteks. kõige parema meelega jätaksin ma kõik seljataha kui mul puuduksid igasugused kohustused, sest minu südametunnistus küll piinama ei hakkaks. kõige parema meelega ma lihtsalt jõuaks endas selgusele. saaks aru, kas ma tõesti enam midagi ei tunne või ma lihtsalt kardan, et ma tunnen rohkem kui oleks mõistlik. kui ma midagi tõesti veel tunnen siis on see kaugel ratsionaalsusest. kuidas saab üldse armastada kedagi rohkem kui iseennast kui ta on sinust 2000 km kaugusel. ma olen nii segaduses, et ma ei suuda seda isegi kirjeldada. võib-olla see on mingi faas. võib- olla on see sõltuvus ja võib-olla on see lausa haiglane, et ma ei suuda lahti lasta ja ma unustan ja ma ignoreerin ning andestan kõike. millal tuleb see hetk, kus sa tead, et oleks aeg vana selja taha jätta ja edasi minna. üldse. teha midagi uut ja teha seda ise. et see uus oleks algus ainult sulle, midagi vana kaasa võtmata. kuidas sa üldse tead, millal miski on halvaks läinud. sest praegu mulle tundub, et mõni asi on lausa roiskunud. kahju on seda päris ära ka visata. ma ei tea, kas keegi saab aru, millest ma räägin. ja parem ongi kui ei saa. sest ma ise ka ei saa. mulle tundub, et ma hakkan vaikselt kaotama iseennast. või hakkan ma kaotama reaalsustaju. ei saa enam aru, mis tegelikult on oluline, mõtlen ainult enda heaolule. aga päris raske on seda viimast mitte teha. mul on janu millegi uue järele. nagu hakkaks sisemiselt kokku kuivama ja lõpuks olengi "väike" inimene. midagi on puudu või ülearu. minu sees on nagu linnavälinel rajoon-isegi kui sinna mõni uus ja erinev maja ehitatakse siis tundub nagu see olekski seal alati seisnud. kõigil on sügavalt pohui. minul on ka sügavalt pohui. ei mul on täiega pohui. mul on nii pohui, et ma ise ka ei usu kui pohui mul kõigest praegu on. mul on pohuimast pohuim, ma olen pohuiliidu esimees, pohuimaa president ja pohui-inimeste suur vaimne juht, sest mul on lihtsalt nii pohui. kui mul oleks veel rohkem pohui siis ma langeksin maha, väänleksin krampides, vahtu tuleks mu suust ja lõpuks ma läheksin põlema ja tuhastuksin. kõik sellepärast, et mul on lihtsalt nii pohui.

perse

pool "Kuristik rukkisest" on loetud ja ma võin pidada seda juba vähemalt pooleldigi tõeseks faktiks, et ma seda raamatut vihkan. muuseas, lugesin just ühe inimese bloogi. päris halb tunne oleks vist olla tema. mitte sellepärast, et ta õnnetu oleks või midagi aga ta kirjutab juba nii ebameeldivalt, et ma ei taha vist enam tartusse ka minna kuna tema seda oma bloogis kajastas.
ja kas te olete tähele pannud, kuidas vahel keegi kirjutab, midagi millel pole toimuvaga absoluutselt mingit seost ja, millel puudub igasugune loogika aga ometi kõlab see nii hästi? mina teen seda ka vahel aga tema puhul ajab see närvi, sest ükskõik kui hästi ta ka ei arvaks, et ta midagi on öelnud siis on sellel mingi ülepingutatuse alatoon. ja mitte selline hea, siiras, tunnetest ülevoolav, ilus ülepingutatus vaid selline sunnitud oo--võiks nüüdmidaginiiiiilusatöelda--oo--(kuigi ma tegelikult tean, et i stink igas võimalikus mõttes)--00.
ja üleüldse on päris nõme, et ma rikkusin oma bloogi traditsiooni ja lubasin endale mõnda aega õnnelik olla. ka see mulle ei meeldi, et johha täna, hiljem, ei küsinud, et kuidas ma ennast tunnen kui ma olin talle öelnud msnis, et ma pean nüüd midagi tegema, ntks koristama, et ma nutma ei hakkaks. mulle meeldib teadmine, et ka tema muretseb, miks ma vahel ta sõnumitele ei vasta. veel üks näide sellest kui ma temast tegelikult hooliksin siis ma tahaksin, et tema mitte kunagi ei muretseks mitte millegipärast. see on nii isekas aga Mandre ilmselt selle koha peal läheks endast välja ja nendiks kui tohutult BANAALNE see on.
tõtt-öelda ma ootan väga seda iirimaa reisi. ma ootan seda, kuidas me lennujaamas teineteisele üle pika aja jälle otsa vaatame ja võibolla mitte midagi öelda ei oska ja seda, et ta minult jälle käest kinni hoiaks. ma tahaks jälle tunda, et ma võin istuda ta kõrval ja temast mitte kinni hoida aga ikka tunda, et ta on mulle nii lähedal. kui filmides ja raamatutes räägitakse keemiast ja, et õhus on elektrit siis need klišeed said meie näol küll tõestust. ja ma loodan, et ta ei oota mind sinna ainult sellepärast, et ta pole ammu tisse näinud ja ta suurest masturbeerimisest peenisele põletushaavad on saanud vaid sellepärast, et ta igatseb minu lähedal olla. mulle tundub, et ta igatseb mind. võibolla rohkem kui mina teda. mulle tundub, et minu igatsus on rohkem ideeline ja minu peas välja mõeldud, suureks paisutatud igatsus. aga tema teeb seda päriselt. üleülde, enne teda ma arvasin, et mina ei armu küll mitte kunagi päriselt-päriselt ära. ma tean, et osad(eva ja kä) julgeksid mulle siinkohal vastu vaielda. nemad ilmselt võiksid ühe käe peal küll kokku lugeda mitu korda ma eelmine aasta armunud olin. aga need polnud ju need õiged. ma tean, et mulle meeldib nutta ja ahastusse surra aga ainult sellepärast, et mitte midagi muud pole teha, õppimine on ju nii palju igavam kui ette kujutada, et su elus toimub midagi suurt. mikule pole ma näiteks peale temaga hüvastijätmist üldse mõelnud. tagasi vaadates, ma ei mõelnud kunagi temale kui inimesele. pigem nagu asjale, mida ma tahan saada. aga kui ma mõtlen johale siis ma mäletan neid suvepäevi rannas ja vergis ja mulle tuleb koguaeg meelde kuidas ma võpatasin kui ta minu kõrvale liiva peale maandus. kurat, laiali valgus see, mida ma öelda tahtsin. no igaljuhul, kui ma mõtlen johale siis ma mõtlen tunnetega mitte ma ei mõtle üle. aga teinekord ma kardan jälle, et ma ei tunne mitte midagi. nii keeruline. mul on koguaeg selline tunne nagu keegi oleks rõõvinud meilt koosolemise aja. nagu see oleks meilt nii häbematult võetud ja nii hea, nagu ta ise seda ütles, oleks jätkata sealt kus pooleli jäi. sest nii palju jäi ju pooleli. ta oli esimene inimene, kelle juures ma tahtsin olla kui ta vajas, et keegi oleks tema juures. muidu mulle kurvad või mures inimesed ei meeldi. ma ei oska lohutada. aga teda ma ei pidanud lohutama. parem oli kui ma ütlesin vähe, sest ta tahtis ainult, et ma oleksin seal. ta oli ainus inimene, kelle jaoks ma tahtsin SEAL olla. kui te ikka mõistate, et seal olla tähendab olla kõikjal. ja parimal, kõige vähem tüütumal moel.
nüüd ma ootan vaheaega ja reisi sinna. ükskõik kui tüütu see sinnasõit ka ei oleks siis ma tahan olla seal ja uppuda, lämbuda tema lõhna sisse, sest ma olen selle juba unustanud. mulle ei meeldi üldse, et ma olen unustanud sellised asjad nagu milline nägi välja tema nina või kuidas ta nahk lõhnas ja kas üldse. need on nii tähtsad ja mulle meeldivad detailid. need on ainsad asjad, mis teevad inimese eriliseks. praegu võin ma teda ettekujutada täpselt sellisena nagu ta on, suures pildis. aga kui ma hakkan oma mälupilti zoom'ima siis muutub kõik niisama häguseks nagu shannon, iirimaal, google earth'i pildis. jama lugu küll.

tänasest päevast veel nii palju, et mu ema elas mu peal oma teist noorust välja. ja kummaline, et isegi kui iga ta sõna tekitab minus soovi oksendada siis aeg läheb mööda ja fraas "ta on siiski mu ema" ei kõla enam nii lootusetult ebaloogilisena.

nüüd soovin ma head ööd, sest kogu see bloog näeb välja nagu ma oleks J.D.Salingeri rõve ahv. ma lihtsalt ei saa midagi teha kui väga raamatud mind mõjutavad.
head ööd nüüd, head ööd

freestile-o shakamakadoo tikitikitamtikitam

teate, mis ?

ma olen praegu nii õnnelik, et pole midagi öelda.

:)

mikrofoni kontroll ükskakskolm..

...lugesin just joha bloogi ja tegelesin järgmised viis minutit oma huulte veriseks närimisega.

eile sõitsime ühele veidrale kä sugulaste sünnipäevale. mega ossipidu. kui meie sinna jõudsime siis kedagi veel õieti ei olnud. aga oma toa saime. mis on hea, koos võtmega. ja siis jõime ennast seal purju ja läksime laulasmaa osside kõrgseltskonda. mingil hetkel lahutasid moona ja eva mingi kakluse ära, mis nägi tegelt välja nagu 2 homo täiega kallistaksid üksteist maas, sest nad on nii armunud. mina ei usu, et kumbki neist üksteist päriselt lüüa tahtis, asi oli vist show offimises. kui me kätlini emaga sinna sõitsime siis mul oli esmakordselt selline tunne, nagu ma vaataks ennast kõrvalt. ma kujutasin ette, kuidas 5 aasta pärast ma/me tuletame meelde oma keskkooliaega ja siis meenub vähemalt mulle küll, kuidas me sõitsime autos ja laulsime. mis kõige tähtsam-me olime koos. see on vist üks nendest hetkedest, kus ma vaatan tagasi ja mäletan, et ma olin tegelikult õnnelik. ma näen juba praegu, tagasi vaadates, ennast naermas.
peost veel nii palju, et seal oli väga palju lühikesi ca. 150 cm inimesi.moona ja eva läksid mingil hetkel tuppa tudima, kus pidevalt tulid mingid ossid nende tuppa. ja mina ja kätlin tantsisime kohutava ossimusa järgi koos sadade koledate ja veel koledamate ossitüüpidega kuni üks tüüp, kes mu perset juba pool tundi katsunud oli tahtsis mulle rääkida oma parimast sõbrast, kes 6 aastat tagasi uppus. see lugu meenutas talle teda, mitte, et ma mäletaks mis lugu see oli. ahjaa, kui me suurde majja tantsima läksime siis hõivasime ühe toa neljakesi, kus täiega rokkisime ja järsku oli tuba osse täis niisis, me läksime pinide peale tantsima suurde saali ja moona tantsis laua peal nagu hull.nojaa siis tuleb see hetk, kuidas me kätliniga tantsisime nagu homset poleks ja jõime laua pealt jooke, mis maitsesid nagu viin jõhvikamaitsega.. ma ei viitsi rohkem kirjutada.

Jah, kui ma oleksin sama intelligentne kui Ruthie Seventh heavenist siis ma ütleksin praegu midagi, mis seonduks hobustega ja nende selga ronimisega kui sa oled just maha kukkunud. Aga ma ei ole nii, et ma lihtsalt ütlen nüüd, et elamine ruulib. Päris hea tunne on, et kusagil kaugemal on sõber, kellele sa võid kõigest rääkida ja kellega koos sa tunned ennast hästi ja päris hea tunne on, et ka kusagil siinsamas, päris lähedal, on sõbrad, kes ka sinust hoolivad ja, kes on megacoolid, sest sul on alati nendega naljakas ja sa pole kunagi kurb kui oled nendega. Ja, kellega koos olles sa võid lubada endale rumalat käitumist ja, kes armastavad sind ja eelistavad olla koos sinuga isegi kui sa oled kõige nürim pliiats pinalis siis nende jaoks on su nüridus armas ja kulunud kustukumm pliiatsiotsas omapärane. Nummipummi. Isegi kuri arvutitüüp, kes pahvib suitsu nii, et ta ei võta seda suult äragi, tundus täna tore. Ja kõik kurvad armastuslood mu playlistis on nagu kellegi kauge inimese kannatused. Tundub nagu need ei olekski päriselt, vaid nagu Marie Underi luuletused, halb kehastus millegile väga ilusale. Poleks arvanudki, et teadmine, et sa ei armasta kedagi on selline kergendus. Aga kellestki hoolimine on ju sama tähtis, sest me, inimesed, hoolime ikka ju eelkõige endast ja kui sa tahad jagada oma aega, kellegagi, kellega koos see aeg muutub palju väärtuslikumaks siis see on ju hea? Ja kui su päev pole alati päris see ilma temata või kui on õhtuti raske uinuda ja sa pole päris kindel, kas see on sellepärast, et tegid päeval juba uinaku või sul pole lihtsalt teda kaisus või kui sa pole kindel, kas temaga on kõik ikka korras kui sa pole temast kõigest päeva midagi kuulnud, kuigi tegelikult magab ta armsalt oma voodis ja näeb unenägusid või, kas ta kõht on ikka täis ja... jah, tore on kellestki hoolida ja teada, et su lähedal on keegi, kes sinust hoolib ja mis veel tähtsam, inimesed, kellest sina ka hoolid ja, võibolla kelle eest kosta kui ma vahest õhtuti voodis ajaviiteks lammaste lugemise asemel meie isa palvet meelde tuletan.

"Tsivilisatsiooni sõiduk on Džaganntha-vankri sarnane, kui ta hetkeks on pidanudki peatuma tema ratta ette jäänud südame pärast, mida pole nii kerge purustada kui teisi, lömastab ta kohe sellegi ja jätkab oma triumfisõitu."

Honoré de Balzac


terve tee koju sõites mõtlesin ma igasuguseid mõtteid, mõtlesin liiga palju. öösel magada ka ei saanud. nii külm oli ja ma vihkan seda kui mul on külm, ülekõige. praegu istun siin ja pea on täiesti tühi. vähemalt mul on soe, sest radikas töötab. ja kui mu arvuti peaks veel ühe korra kokku jooksma siis ma matan maha kõik mõtted selle sissekande kirjutamisest. päris halb on olla omaette, sest siis ma hakkan veiderdama. näiteks kuulan ma praegu avril lavigne'i, mida ma mitte kunagi ei tee ja olen kohati kurvameelne. eile olin ma vihane. viha on tegelikult nagu kaitserefleks, mida inimesed tunnevad siis kui nad kardavad või on haiget saanud. või segaduses. tegelt olen ma päris väsinud ka sellest tundest. ja sellest, et miski pole päriselt nii hea kui teda pole lähedal. poleks arvanud, et vajadus kellegi järgi võib nii suur olla. ma olen alati arvanud, et ma olen päris iseseisev ja saan ise hakkama aga nüüd tundub, et kõik on laokil. kõik on pooleldi ja lahtised otsad mulle ei meeldi. vahel, kui ma sõidan mõnest täiesti tavapärasest kohast mööda, meenub mulle tema ja see on tohutult tobe. mõnda kohta ma vaevalt julgen minnagi, sest ma kardan avalikus kohas nutma puhkeda. see oleks piinlik. ja mida aeg edasi seda rohkem mulle tundub, et mina olen ainus inimene, kellega rääkimine talle nii vähe rõõmu pakub. tundub nagu ta eelistaks mind ignoreerida aga tunneb liiga suurt vastutust mu ees, et seda teha. iga kord kui tema ütleb midagi järjekordselt suurepärast karjub mu sisemus, et ta armastab teda aga selle välja ütlemiseni ma pole veel jõudnud, sest ma endiselt usun, et see pole võimalik. kui ta arvas, et temast ei ole kasu siis ta eksis. mõned asjad, mis ta mulle ütles on mind vahel naeratama pannud. ja eriti hea oli olla tema lähedal, sest temast eemal olemine põhjustas mulle teinekord lausa füüsilist valu ja magamatust. kui me olime koos siis mul oli tunne, et me oleme nagu üks inimene. me olime lihtsalt nii koos ja ma tundsin, et mitte ainult mina ei vaja teda vaid tema vajab mind ka. kui ta oli kurb siis ta tänas mind, et ma temaga jäin. ja kui ma solvusin siis ta tundis ennast kohutavalt, et ta oli mulle midagi halvasti öelnud. ta ei tahtnud mulle kunagi haiget teha. oma lahkumisega tegi ta mulle aga rohkem haiget kui kunagi võis arvata. mina mõtlen sellele iga päev. ja nii vabalt räägin ma sellest siin seepärast, et ma tean, et ta nagunii ei loe seda. teda ei huvita mis minu sees ja ümber toimub, erinevalt minust, kes ma üritan koguaeg aru saada, kes ta on ja iga päev tema bloogi vaatab, et teada, kas midagi uut on toimunud. mina räägin talle kõigest ja kui teod näitavad rohkem kui sõnad siis ta vist üldse ei hooli. oma ükskõiksuses on ta nii kindel, et kui ma ka ütleksin, et teda armastan siis ta võiks minuga edasi rääkida ilmast või jalgpalli hetkeseisust. mina olen ainuke inimene, kellele ta omal algatusel ei helista, minu sõnumitele ta ei vasta ja minuga ta ei taha msnis rääkida. ma ei saa aru, mida mina valesti olen teinud. mina olen ainuke inimene, kellega rääkides tal koduigatsust ei teki ja kelle kõnede üle ta ei rõõmusta. varsti ei rõõmusta mina ka enam.
aga all in all, ma soovin, et ta oleks õnnelik ja ma ei pommi teda enam oma murede ja juhtumistega. sain enne hakkama, pean ka nüüd saama. milleks siis sõbrad on

you are mine

eile õhtul ma tulin pildistamiselt koju, viskasin riided põrandale. kõige raskem üldse on püstiseistes pükse jalast tirida, et saaks oma eeva kostüümis arvuti ette istuda ja muusika kõvasti mängima panna. ilmselt ma olin väsinud või oli lugu selline aga kurnatusest hakkasid pisarad voolama ja seal ma olin, nutsin, sest ma olin väsinud, selle asemel, et magada ja mitte mõelda.

tihti tuleb ette neid hetki, kus keegi meenutab, kas tahtlikult või kogemata, milline läbikukkumine ma olen. aga ka minul, nagu nendel joonistavatel-tantsivatel-laulvatel üheöösuhete poolfabrikaatidel, kelle geniaalsuses on süüdi nende "raske" elu on vahel raske hommikuti ärgata ja teinekord venib õhtu hiljemaks ja mõnikord ma olen väsinud. ma ei taha kedagi solvata, sest see on puhas kadedus, mis minus räägib aga ma loodan, et ka teie ei pane mulle pahaks kui ma julgen arvata, et mu elu on väärt virisemist. ärge pange pahaks,et ma võtan endale, kui selle universumi mustale augule, mis imeb endasse kõik ja kõik hea, mis sinna imetakse on igaveseks kadunud, vabaduse tunda ennast halvasti for nothing. sest, et päriselt. elu on raskem kui mistahes suurusega sangpomm. vau, see oli sügav. aga jah, me kõik nutame ja naerame, õpime ja elame läbi, saame üle või saame endale. meil kõigil on raske ja halb. me kõik oleme kurvad, saame koolis halbu hindeid(va arvatud monika), keegi karjub meie peale ja keegi pole meiega rahul, keegi ei hinda meid ja keegi ei armasta meid, meid kõiki saadetakse vahel pikalt, meid materdatakse ja meist mõeldakse halvasti. meie vanavanemad surevad, meie isad tapavad ennast ära, meie emad hukkuvad mägedes, sõbrad sõidavad alkoholijoobes vastu betoonseina ja meie klassivennad hüppavad toompea vaateplatvormidelt alla. aga järgmisel hommikul peame meie ikka üles tõusma.

ma ei jaksa. mitu korda võib armuda, teades, et sellest ei tule iialgi midagi. mitu korda võib armastada,teades, et sa pead sellest nagunii loobuma. seda muinasjutulisem see tundub ja nendel hetkedel me ei mõtle, mis saab siis kui muinasjutule tulebki oodatud oodatud lõpp. see lõpp tundub kohati väljamõeldisena, külajutuna. minuga nii ei juhtu, lõpuks saab kõik korda- sittagi. ja, et te teaksite siis lõpp ei ole mitte kellegi tegelik algus. kui asi on lõppenud siis seda see tähendabki. see pole algus ilusale sõprusele või suurele armastusele, see on lõpp ja see tähendab, et kõik on läbi. kõik teie, kellele meeldib fantaaseerida siis ma soovitan teil endale uus vaba aja veetmise viis otsida. armastust ei ole olemas. nagu orkutki ütleb, et meie esimene ja viimane armastus on enesearmastus. tegelikult me kõik armastame ainult ühte inimest siin maailmas ja need inimesed on meie enese minad. võimalik, et on hardaid hetki, mil me unustame endid ja mõtleme teistele aga mitte keegi ei juuri meist välja seda kõikevõitvat isekust nii, et ärge uskuge kangelasi ja filme. ja kui ühel päeval teile tundub, et leidsite kellegi kellega tahate terve oma ülejäänud elu koos veeta siis mõelge veel korra...
kuniks ma jälle armun, ma enam ei usu, et on olemas ilusad ja isetud asjad. ma ei usu, et jumalal on mingisugune "suurem plaan" taevas meie kõigi jaoks. meie, silmakirjalikud õnne kummardajad, sinna küll ei pääse. oh, look at me, i'm such a good person, i love god so much, i go to church and pray 60 times a day, god will accept me in heaven for that- like hell he will. jumal näeb läbi teid sitaseid värdjaid nagu jehoovatunnistajate lendlehti ja tõmbab väravad nina all kinni. põrgus saab meie mõttetutest hingedest kiiremini lahti me vingume nii palju, et mine tea taevas võib mõni meist õnne kätte surra. või siis käime läbi puhastustulest aga tegelikult oleks igalühel meist vaja korralikku dušši, sest me oleme tõsiselt roojased. me kõik situme. see on asi, mis meid ühendab. teiste ja vahel ka enda pihta kui arvame, et me midagi väärt pole. sõprade, kolleegide, õpetajate, klassikaaslaste ja vanemate pihta. situme juba siis kui räägime väljamõeldud tõtt nende heade inimeste kohta. fakt on aga see, et kui kellelgi peaks õnnestuma puhta nahaga pääseda siis elab ta omaenda ehitatud põrgus ja see on vist hullemgi.
igatahes, järgmise korrani- kui elu jälle mu kuristikust alla lükkab ja järele sülitab :)

he left on a jet plane

ükspäev ma rääkisin esimest korda kõva häälega jumalaga. alguses tänasin, et ta oli andnud mulle kõik, mis ma olin palunud endale ja teistele siis küsisin, et miks ta võtab mult kõik ära, mida ma armastan ja siis ütlesin, et ma vihkan teda ja siis nutsin. see on minu marsapeatuse meelelahutus.
kui see oleks film siis see oleks päris ilus olnud. ilusate asjadega seoses meenub mulle kui me johannesega atsi pool diivanil koos teki alla pugesime ja üksteisele nii lähedal istusime, et mul oli tunne nagu ämblikud kooksid me vahel soojast õhust võrku. siis ma veel ei tunnistanud endale midagi. ja kui me natuke kaisutasime kuni tal hakkas ebamugav ja ta läks lauri kõrvale magama ja mina arvasin, et ta ei tahtnud minuga seal olla, ma eksisin. tulebki vist kinni hoida mälestustest või siis need üldse unustada, et saaks lahti lasta. paneb mõtlema jah. tundub nagu ma ei tahaks edasi liikuda aga ma teen seda ju koguaeg, ma ei taha lihtsalt kurb olla. ja miks peakski olema kurb kui keegi, kellest hoolid läheb kuhugile kaugele ära. nagu chalice ütleb.. kui süda on suur siis on vahemaad väiksed:)

johannesel oli õigus, ma läksingi koju ja kirjutasin oma emo blogi

we're after the same rainbows end

mis ma oskan öelda- olen nii haiglaselt õnnelik. sõbrad (te teate ise, kes te olete), võite päris kindlad olla, et kolmandal septembril võite oma luuad ja harjad majapidamiskappidest välja otsida, sest mul läheb vaja iga kühvlit, et minu killud maast üles korjata. ma ei teagi päris täpselt, kas see viimane kuu on kujunenud minu elus selliseks, et õpetada mulle, et mul pole määratud kunagi päris õnnelikuks saada või on see näitamaks mulle, et kõik on võimalik ? või siis otsin ma igas asjas tagamõtet ja suuremat plaani kuigi kõik ongi tegelikult nii lihtne kui näib.
ma ei mäletanudki enam, mis tunne see on kui sul pole tuju üksindusest nutta või kui sa saad kellelegi rääkida kõigest ja kui sul ongi halb siis on sul halb põhjusega mitte sa ei nuta sellepärast, et oled üks hale luuserist jobu. just nüüd kui tundus, et mõrasid pole enam näha... aja jooksul sinna kogunenud liiv ja tolm oli need ähmaseks muutnud. nagu öeldaksegi, et aeg parandab kõik. ja annab arutust.
oeh, armastus asjade vastu, armastus unistuste vastu ja armastada unistada, tahta olla parim ja armastada edasi anda seda, mida sa oskad, armastada neid, keda sa aitad ja armastada neid, kes seda vajavad. armastada jõuda edasi, jõuda kaugele ja kõrgele, et saaks armastada elu, et armastada õnnestumisi, et saaks kukkuda ja pettuda, et saaks armastada jalule tõusmist.siis armastada ennast, sest keegi armastab sind ja on pannud sind uskuma, et võibolla sa isegi oled seda väärt. armastada ja armastatud olla. kas me mitte kõik ei taha seda ? ja kes väidab vastupidist on kibestunud või mitte inimene. armastus on üks edasiviiv jõud.
rumalatele inimestele nagu mina peaks ju kõik palju lihtsam olema. me ei pea mõtlema, sest millest meil ikka mõelda on. me peaksime koguaeg õnnelikud olema. ma olen vist nii rumal, et ma ei suuda sedagi. teadmatus kõigest halvast ongi ju õnn ?

and history books forgot about us and the bible didn't mention us

kõik on nii hästi ja ei ole ka. kõik on õigesti ja valesti. kõik on pea peale pööratud. ma peaks sukelduma raamatutesse, et mitte mõelda koguaeg. miks on nii, et mingil hetkel sa võid võtta endale paar minutit vaba aega, et hingata sisse õhku, mis on su ümber ja tundub koosnevat õnnemolekulidest. sa võid toetuda vastu seina korraks, sulgeda silmad ja tundub, et su ees on ikka sinine pilvitu taevas. sa võid naeratada või mitte, sa võiksid aurustuda õhku ja muutuda üheks aineosakeseks. sa võiksid sulada nagu jää või leekides tuhaks põleda, et olla üks sellest suurest suurest õnnelikust tervikust. see aeg venib aga on samas kiire kaduma. õnnetud hetked on need, kus sa sooviksid, et aeg läheks kiiremini edasi. praegu ma soovin, et aeg lihtsalt liiguks aga sekundid on nii pikad.
üks öö just evaga mõtlesime, et kuidas inimesed tulid mõttele hakata mõõtma aega. hakata mõõtma midagi, mida ei saa käega katsuda ega näha ega nuusutada. see on nähtamatu fenomen, minu arust. nagu väiksed jumalad on meil kõigil seinakellad, käekellad ja mobiilid millega me kontrollime midagi, mis isegi ei kuulu meile.
ei mäletagi, millal viimati minu sees kõik nii sassis oli.
ei tea jah, mis minust saab

ma tean, et kusagil nutavad lapsed, mu õed on seismas tänavanurkadel, pakuvad end. kuid minu jaoks on peatunud kellad ja jõed

alati kui midagi tundub vaid kiviviske kaugusel ja sa tahaksid selle järgi haarata siis puudutad seda sõrmeotstega ja saad kõrvetada aga sa teed seda iga kord jälle nagu laps, kellele meeldib põletada saada. ikka on nii kui armastada mingit mõtet liiga palju siis see muutub täitumatuks. mina jumaldan seda mõtet rohkem kui midagi muud ja kui mul oleks kasvõi pool sellest mõttest, mis on nagu hermofrodiit, ei ole üks ega teine, siis ma mängiksin sellega nagu kass lõngakeraga kuni ma tüdinen. imelik jah, kuidas mõnel veab ja teisele jääb see vedamine kaugeks nagu taevasinise rasvakriidiga peegelsiledale pilvetahvlile kirjutatud tundmatus keeles sõnum. ma olen üritanud mitte üritada ja siis jälle proovida. aga igakord kui ma tahan, et midagi õnnestuks siis selgub, et ma olen ülepingutanud ja iga kord kui ma jätan asjad saatuse hoolde tuleb välja, et ma oleksin pidanud ikkagi midagi tegema. tundub nagu ükskõik, mida ma ka ei teeks on mu tunded laialipillutatud nagu kivid peale vihma. tundub, nagu ainult vihma koguaeg sajakski.

TE OLETE NÕMEDAD !

ma tahan lihtsalt öelda et kahe sekundi pärast ma viskan põrandale siruli ja suren ära. kõik on nii jama. alles ma seletasin suure suuga kui õnnelik ma olen ja kui hästi kõik on ja nüüd kõik lihtsalt sakkkkkkkkkiiiiib. sakksakkk. inimesed on nõmedad, mehed on nõmedad, sõbrad on nõmedad... te kõik olete NÕMEDAD !
ja taaskord ma kardan, et ma kaldun alkoholismile. äkki ma olingi nii õnnelik koguaeg, sest ma olin purjus koguaeg. tänane kaine päev on lausa laastavalt mõjunud. peab raamatut lugema minema enne kui ma endal juuksed peast välja kisun igavusest ja vihast.
by the way, ma käisin täna harry potteri filmi vaatamas. hea, et see põhipaha ei olnud mingi vähihaige mihkel jaakson.
ja ma tahaks veel öelda, et mu süda lõhkeb, lendab miljoniks killuks, puruneb.mul on tunne nagu keegi pigistab ja surub ja tallub mu südame peal, mis on visatud kõnniteele, mis viib stroomi randa tipptunnil ja terve rügemenditäis naelsaabastega beibesid bailatab selle peal. oh, miks on mu süda vastu seina lömaks visatud nagu käntsakas liha. jahajaaaaa...
teate, miks harry potter arvab, et ta on võlur ? perekonnanimi ütleb kõik.

"Sa oled väga ilus. Harilikult vaatan ma kõigepealt naise sääri, siis tagumikku ja lõpuks nägu. Sinuga läks vastupidi. Sinu puhul oli kõigepealt nägu, siis sääred ja alles siis, kui olin armunud, hakkasin tagumiku üle mõtlema. Sa olid sale ja võis ju olla, et sa oled näljutatud kondine mannekeen, kellel on lame sadulperse."
"Millal sa märkasid, et asi pole nii?"
"Mitte liiga hilja. Selle kindlakstegemiseks on lihtsaid vahendeid. Kummaline oli see, et kestis nii kaua, enne kui see mulle huvi pakkus."
"Räägi veel."
"Ma olen alati arvanud, et lähen päikesepruunide naiste õnge. Olevuste õnge, kes suvel päevad läbi vees sulistavad ja päikesepaistel vedelevad. Sina oled esimene, kes on nii valge nagu ei pääseks iialgi päikesepaistele. Sinus on palju pärit Kuult, ka su läbipaistvad hallid silmad, su vihane meelelaad muidugi välja arvatud. Sa oled haldjas ja ma olen harva kelleski nii eksinud kui sinus. Kus oled sina, seal stardivad raketid, on ilutulestik ja suurtükimürin, ning kõige pentsikum on see, et nad on hääletud."
"Räägi veel. Kas sa tahad midagi juua?"
"Ma olen elus sageli oma tundeelamustest väheke eemal olnud. Ma ei suhtunud neidde näost näkku, vaid küljelt. Nad ei tabanud mind otse. Nad libisesid minult maha. Ma ei teadnud, miks. Võibolla oli see hirm, võibolla kompleks. Sinuga on asi teisiti. Sinuga pole mul üldse kahtlusi. Kõik on avali nagu tuul. On ilus sind armastada ja niisama ilus on pärast armastamist olla sinuga koos nagu praegu. Paljude naistega pole see võimalik; sa ei tahagi seda. Sinuga ei tea kunagi, mis on ilusam. Kui sind armastad siis mõtled, et midagi täiuslikumat pole olemas ja kui lamad pärast täiesti lõõgastunult sinu kõrval voodil, siis tundub, et armastad sind veel rohkem. "
"Räägi veel."
"Sinuga on ilus koos olla ja uskuda, et me oleme surematud. Silmapilgu vältel on see usk nii tugev, otsekui ta võiks tegelikkuseks saada ning sestap me kisendame teineteisele sõnu, et seda veel sügavamalt tunda, ligemale tuua; algelised, alatud, labased sõnad, et veel pingelisemalt teineteisesse puurduda, et ületada ka seda millimeetri laiust vahemaad, mis meid veel lahutab. Sõnad, nagu nad seda tulevad veoautojuhtide või lihunike suust, sõnad nagu piitsad, et ainult teineteisele lähemale ja sügavamale pääseda."

Fuckstudybuddies

Ma mõtlen just praegu, et kui Tammsaare ütles: õppida, õppida, õppida siis tuleb ka armastus siis ta ilmselt mõtles, et kõik peaksid endale leidma nö "studygroup'id" või "studymates'id" ja nendega sebima hakkama. Olete ju ometi kõik neid filme näinud ?
Siit näide -->> Tammsaare oli mees, kes oli oma ajast ees.


p.s. ma kustutasin üleelmise post'i ära, nii, et te ei saagi teada, mida ma eelmise sissekandega mõtlesin.

Olen ma idioot või mis

Oma eelmist postitust lugedes läks mul endalgi süda pahaks. Naljakas, mida inimene (mina) mõtlen kui ma elan parasjagu suurt tunnetepuhangut üle. Peaksin ju ometi mõistma, et mu elu ei ole mingi heartbreaking, soulcrushing pisarsilmil vaatamiseks film. Viimasel ajal on koguaeg mingi action. Alates Raija lõpetamisest on harva puhkus. Ja nüüd viimased päevad.. ei viimane nädal: pidu, pidu, pidu, sünnipäev, pidupidu... Nii palju uusi tuttavaid ja vanu nägusid. Nii palju tegemist on olnud, et ma tundusin peaaegu õnnelik. Ma ei viitsi süübida enda ümber olevate inimeste gossipisse ega nende, kes ütles midadesse. Ma ei viitsi üldse enam pikemalt mõtlema jääda. Kui on peoga pidu siis ei ole aegagi. Ja see on suurepärane. Ainult täna on erand ja eesti tundub jälle masendavam paik. Nendel hetkedel kui ma olen üksi ja mul on aega laialt, et mõelda rohkem kui vaja mõistan ma kui positiivne on pealiskaudselt elada. Vähemalt vahelduseks tundub nagu mul poleks millegi üle nuriseda.

Päris masendav kui keegi väga kaugel on. Kui sa pole seda siiamaani teinud tundub nagu sa ei saaks enam kunagi öelda, et oled üksi poolik.

Veidi natuke aega tagasi mõnda aega ma halasin omaette ja arvasin, et ma olen nii armunud, et mu käed ja jalad kukuvad otsast ära, sest elu pole elamist väärt ilma temata nagunii ja parem ma olen siis keegi orbik, kellest eva saaks inspiratsiooni ammutada uuteks orbikunaljadeks. Mõni päev tagasi aga ma lubasin endale, et ma ei nuta enam kunagi igavusest, lihtsalt sellepärast, et mul on nii igav, et ma lausa mõtlen endale välja need kohutavad kannatused ja õnnetused. Täna kui ma voodisse läksin siis ma karjusin rõõmust patja, sest ma teadsin, et ma saan oma käed ja jalad alles jätta, sest see tunne on kadunud. Ja nüüd täna uuesti, pani mu südame taaskord põksuma üks teine inimene. Temaga rääkimine on eluohtlikumaks muutunud. Ma olen nii erutatud iga kord, et ma olen sunnitud hinge kinni hoidma, et mitte karjuda. Ja ta ütleb alati ikka kõige nurjatumaid asju. Kes teab, kas ta neid mõtleb aga need mõtted on väga ilusad. Vahest ma olen nii ekstaasis, et ma hoian hinge kinni kuni ma olen näost punakas-lilla. Liblikadkõhus tunne on liiga ülevoolav, et mul on tunne, et ma annan otsad. Imelik asi, see armastus. Koguaeg on tunne nagu sa sureksid ära.

On juba 14. juuni ...

... ja kõik on sama mustrit jälgides edasi läinud. Ma pole mitte grammi võrra õnnelikum, armastatum, kogenum, rikkam. Maria on ikka see sama vana paks, kole, haisev, mädanev... Tegelikult lihtsalt ikka sama depressiivne. Ma ei mäletagi, et ma oleks peale viimast postitust kordagi seda magusat-magusat õnnetunnet tundnud või väikestki entusiasmi, mis oleks tõeline, mitte lihtsalt kerge rõõm selle üle, et me suutsime lõpuks välja mõelda, mida paremat teha kui kodus istuda ja telekat vaadata. Ja see "parem" ei pruugi alati parem olla. Kas alkohol tõesti pakub meile niipalju rohkem kui kodus pereringis rõõmsalt igasuguste peresaadete vaatamine...
Kuigi olen päris palju naernud ka viimaselajal. Ja eilne õhtu oli niimuuseas kõige imelikum, veidram/haigem õhtu terves kuueteistkümnes aastas M.a.j. (loe: Maria aja järgi).
Huvitav, kas kõik teised minuvanused on sama depressiivsed. Nende kõikide teiste hulka ma ei loe emosid ja kõiki muid inimliike, kes ennast hea meelega vigastavad, sest nende depressiivsus on sügavam kui minu elu masendus kokku nagunii. Miks ma ei võiks olla üks rõõmus ja tark ja ilus 16-aastane normaalne inimene. Miks ma ei võiks lihtsalt olla normaalne. Miks ma ei võiks käia solaariumis kuni ma olen nii pruun, et ma haisen ka nagu sitt; kanda pluuse, mis koosnevadki ainult dekolteest olenemata sellest, kas mul sinna kahe riba vahele midagi peita ka on või näen ma välja nagu vähekarvasem variant dzungli george'ist ja temast rääkides, miks ma ei võiks mõelda ainult meestele ja nende lantimisele, sest ka inimahvid , jõudes paaritumisikka suurem osa ajast sellele mõtlemisele kulutavad kui nad just parasjagu toitu ei otsi või sõbralt puuke ei korja. Ja, mis siis, et tegelikult on need normaalsed tüdrukud rumalamad kui terve loomariik kokku, tõmbavad nad mehi ikka ligi nagu moos mesilasi.
Veidi enesekriitikat kuluks ka ära. Kes olen mina, et neid hinnata. Emake loodus pole mind just õnnistanud. Ma olen nii erinev, et see on peaaegu rõve. Ma näen välja nagu kunagi supermodellides oli üks mustanahaline neiu, kes nägi välja nagu juba nälga surnud aafrika neegrilaip, kelle pea on deformeerunud, sest ta ei saanud lapsena päris normaalselt süüa ja pidi magama kivi peal. Ta naeratus oli nõnda kaunis, et tundus, et tal ongi vaidhambavahe ja kaks hammast. Ei saaks mainimata jätta ka väljapoole ulatuvat "koonu", mis on ilmselt inimahvidest jäänud ja pole evolutsiooni käigus kadunud. Laubaga on samalugu, enamus pead oli seda täis. Juukseid nagu eriti ei olnudki, mõned krussis karvakesed. Aga seda ei saa pahaks panna, kui inimene on pidanud eluaeg kõrbes nälgima. Ma ei ürita olla õel, ennast kirjeldamksin ma umbes samalaadselt.
Oeh. Elasingi ennast välja. Hoiame kõik põidlad kikkis, et järgmine postitus tuleb ehk veidigi positiivsem.

ma ei oskagi midagi öelda. viimaseaja sündmused on nii mõttetud olnud kuidagi. ma lõpetasin kooli üsnagi edukalt, õigel ajal. ainult raamatud on veel viimata. mida ma siis teinud olen ka ? õppinud, õppinud, õppinud aga armastust ei tulnudki. mind huvitav, mida tammsaare sellega küll mõtles. kas oli ta mõne moodsa narkootikumi mõju all või unesegane?
Kuulan praegu lugusid, mis peaksid nagu pauerit andma veits. Aga vastupidi... ma olen nagu pooloimetu kana. Koguaeg ootan, et midagi suurt toimuks mu elus või midagi, mis muudaks kõike kardinaalselt. Praeguseks polegi enam vahet, kas hea või halb aga vaheldust on vaja. Oleks võinud arvata, et peale kooli lõpetamist muutub nagu kõik. Ma kujutasin millegipärast ette, kuidas me kõik koos jookseme koolimajast välja ja hakkama jooma ja laaberdama ja rämedalt pidutsema. Ma kujutasin ette, et algab lõputu pidu. Aga vastupidi. Eile oli viimane protsendiarvestus ja me suht loivasime koolimajast välja. Kõige hullumeelsem asi, mida me tol päeval tegime oli see, et me panime koolimaja ees suitsu põlema. Oleme meie alles metsikud ja ürgsed naised. Reeglitest me ometi ei hooli. Ma vihkan seda, et me oleme iseenda vangid. Vähemalt mina tunnen ennast küll nii. On asju, mida me tahame teha ja on asju, mida me peame tegema, on lubadused, mis vajavad täitmist ja kõik see ilus aeg nagu jookseb rappa. Raijal oli õigus. Me peaksime lihtsalt võtma kogu raha pangaarvelt välja ja põrutama kuhugile kaugele ära. Ma kadestan inimesi, kellel on see võimalus. Kui see oleks mul siis ma ei laseks seda käest kuigi mulle tundub, et ma lasen oma võimalusel praegu küll läbi sõrmede libiseda. Ma ei tea, mida ma teha tahan enam. Ma ei kujuta enda tulevikku ette ja see on nii kuradi hirmutav, et ma olen juba piisavalt vana, et omada mingitgi ettekujutlust oma tulevastest plaanidest aga nüüd.. kõik oleks nagu õhku haihtunud ja ma olen nii laisk, et kui see oleks minu teha siis ma ei teekski kunagi mitte midagi. Ma muutuksin nii paksuks, et ma kasvaksin diivaniga kokku, elaksin invaliidsuspensionist ja telliksin kiirtoitu. Muidugi elaksin ma ameerikas, sest eestis pole väga palju häid kohti, kust saab koju toitu tellida. Aga mu jutt on kuidagi laialivajuv. Mul polegi vist väga täpset pointi.
Eile oli kätlini sünnipäev. Ma olin absoluutselt üleväsinud ja jõin end purju ja heitsin magama. Hommikul ärgates oli mu tukk taas lokkis nagu vanaema tuss ja kõik muu minus oli sama kaunis. Muidu pidu iseenesest oli tore jne. Ma ei tea, miks ma seda kirjutan, sest nagunii ainult Kätlin ja Eva loevad mu blogi.
Mida ma enne öelda tahtsin, et ma vihkan kohustusi. Ei, tegelt ma ei tahtnud seda öelda...
Ma tahtsin öelda, et midagi võiks juhtuda, sest ma hakkan hulluma. Liiga palju alkoholi ja mitte kedagi kellega jagada seda tühjust. Kõik on niiiiii tühi, et ma vihastan praegu selle peale kui mõttetu mu elu tundub. Mitte miski ei paku enam pinget. Ükski inimene, mitte miski. Kõik, mida ma kunagi tahtnud olen on minu jaoks kättesaamatu. See pole lihtsalt minu jaoks mõeldud. See on kellegi teise elu, kellegi teise reaalsus. Ma isegi enam ei palu seda enam. Kuigi mitte miski siin maailmas ei teeks mind õnnelikumaks ja seekord ma teeksin kõige õigesti. Ma üritaksin vähemalt.. Aga see on tõelisus ja tänane päev, millega ma elama ja hakkama saama pean. Üsna varsti ma kardan, et lepin sellega. Ja siis ma muutungi üheks neist inimestest, kes ma kindlasti kunagi olla ei taha. Mis paneb mind mõtlema sellele, et huvitav, kas mu vanemad on õnnelikud ja, kas neile meeldib nende elu. Kas nad ei taha elult alati natukene rohkem kui viimane neile annab. Mul on tunne, et lastesaamine on nende elu ära rikkunud. Kuidas saab inimene, olles niipalju elus kannatanud, saada 3 last ja öelda, et ta ei vahetaks seda võimaluste vastu. Või siis lihtsalt võimaluse vastu elada ja näha. Nende elu on nii rutiinne, et nad elavad ühe päeva üle lihtsalt selleks, et tuleks juba järgmine päev ja siis järgmine ja järgmine. Kuni nad lõpuks surevad.
Alati on mu sissekannetel mingisugune kokkuvõttev lõik lõpus aga täna seda ei tule. Jätan teile mõtlemis ruumi.

..kurat, ma just tegin seda..

Elu on siiski ilus

Olen mina alles tujukas. Alles mõtlesin, et ma tahaks minema siit. Nüüd ma imestan kui ilus võib elu olla. Mina olen masenduses vist siis kui mul pole midagi teha või mul on igav. Ja siis kui sul pole millegiga tegeleda on palju kergem mõelda, et sa oled kohutvaalt õnnetu, et su elu on läbi ja kõik sitt. See on ikka kõvasti parem kui olla tuim ja emotsioonitu ja tunnistada endale, et isegi sinu elu ei ole alati nii suurepärane kui sa tahaksid. Ka sinu elus tuleb ette hetki, kus keegi ei helista, keegi ei kutsu kuhugile, plaane pole. Ja kui keegi küsib, mis tegid siis sa vastad nii muuseas, et midagi erilist ja teed nägu nagu sa poleks tegevusetusse peaaegu surnud ja üksinda kodus muusikat kuulates krokodillipisaraid valanud. Igavus on haigus. Õnneks kergesti ravitav.
Viimase aja sündmused on minu tuju paremuse poole muutnud. Kaugele ära ma sain indeed, reedel ja laupäeval. Võibolla see oligi mu adrenaliinisüst, mu energialaeng, et kuidagiviisi edasi pürgida. Sellistel hetkedel nagu see nädalavahetus sa mõistad kui lihtsalt võib kõike muuta. Me arvame, et kui me oleme õnnetud siis me ei saa midagi parata aga siis sa jood ennast täis ja kuulad, kuidas kellegi teise elu on nii kurb ja masendav. Ise sa paneksid endale sellisel juhul nööri kaela aga tema läheb ikka edasi. Sinu mured tunduvad selle kõrval tühine pask, naljanumber. Hetkel on mul küll tunne nagu stand-up koomikul. Tahaksin vabandada nende ees, kelle mured on suured ja sügavad, nii, et murravad sügavale välja ja uuristavad hinge sügava augu. Andke mulle andeks, et olen arvanud, et mu mured üldse midagi väärt on. Selle paari päevaga ma olen selgeks saanud, et on inimesi, kellel on väga ilus hing aga nende hing on haige. On inimesi, kes on isekad aga piisavalt head, et aeg-ajalt ka kellelegi teisele mõelda ja kannatada, et nad on olnud isekad ja nii nad leiavad oma lunastuse. On neid, kes on alati igas olukorras neutraalsed. Viimased teevad alati kõike õigesti. Nad ei ole kunagi üle liia ühe tunde meelevallas. Nad on alati tasakaalukad, kaalutlevad. On ka neid, kelle elu on nii igav, et nad punuvad intriige vaid selle peletamiseks. Nemad on need, kes süüdistavad kõiges teisi, kes ise ei ole kunagi millestki süüdi, kes on enda arust ideaalsed kuigi nad ei tunnista sedagi. Nad on nii veendunud, et nad teevadki kõike õigesti, vaid nemad on head. Teised on halvad, kelle pärast nad kannatama peavad. Nad küsivad endalt pidevalt, mida nad teinud on, et selle ära on teeninud. Nad usuvad, et teevad kõike vaid teiste pärast. Tegelikult on nad lihtsalt liiga kaua vaid endale elanud, et usuvad tõesti, et nad teevad kõike teistele, teiste eest ja pärast, sest muud neil pole. Nad on liiga kaua ainult ruutmeetri raadiuses enda ümber kõike näinud, et see on võimatu nendele selgeks teha, et mitte nemad pole need, kes selles suhtes kannatada saavad. Ja on inimesi, kes kannavad Cosmo disci.

Kõigele vaatamata, on elu siiski ilus, sest on neid, keda vaadata imestusega ja küsida endalt, miks ta viitsib minu kõrval olla. Seda tuleb tõesti hinnata, mitte ainult uskuda.

Elu sakib

Mõned minu mõtted tänasel päeval :

Elu sakib. Maailm on üks masendav paik, isegi kui sa oled valmis "head ajad" sisse laskma. Isegi kui sa ootad ukse peal kuni külm sisse tuleb. Isegi kui sa oled kerjus ja elad väljas nii, et sa ei pea neid isegi sisse laskma. Või siis, mida igaüks üldse peab "headeks aegadeks". Äkki kunagi hiljem tagasi vaadates ma nimetan praeguseid, headeks aegadeks. Kas tõesti on vaja, et horoskoop ütleks mulle, et ma laseksin head ajad sisse, et ma laseksin nad sisse. Jääb mulje nagu "head ajad" oleksid juba pikemat aega mu ukse taga kolkinud, et millal ometi sisse saab raisk... Neist pole tegelikult juba pikemat aega jälgegi. Nad on nagu vaimud, kes end aegajalt ilmutavad ja siis jälle kaovad jättes nägija hämmeldunult mõtisklema, et kas ta on ikka kindel selles, mida nägi. Või, kas ta üldse nägi midagi. Mulle tundub, et "head ajad" teevad mulle pidevalt tünga stiilis : " näe, asjad lähevad ikkagi paremaks, tule ainult ja võta." Siis panevad peopesa kinni ja ütlevad: "Tüng värdjas".
Vahest tahaks lihtsalt, et aeg läheks edasi ja miski poleks enam sama. Tahaks, et kõik need inimesed kaoksid mu elust, sest ma vihkan lähedaseks saamist. Mida kauem kellegiga koos olla, seda rohkem tekib ühiseid asju, mida hiljem melanhoolselt meenutada. Isegi kui sa kedagi tasapisi vihkama hakkad siis see seob teid. Viha seob samamoodi nagu armastus, võibolla isegi tugevamini, sest armastus võib ühel hetkel hääbuda aga viha unustab ainult andestades. Ja vähesed on need, kes ka tegelikult oma südametes andestavad.
Suvi on üks jube aeg. Siis meenuvad kõik need eelmised ilusad, ilusad hetked.
Oh ilus hetk, oh viibi veel

ma ei saa msnni:(

Tänane päev

Juba eile mõtlesin, et täna tuleb sitt päev ja otsustasin juba eile tegelikult, et ma ei lähe kooli. Seda otsustasin ka juba eile, et ma hakkan täna jooma. Ma tõesti arvasin, et ma suudan eile õppida aga kui kell lõi 1 langesid võimalused nullilähedale. Ja kui ma voodis isa telefoniga Solitaire'i veel mängima hakkasin kadusid igasugused pettekujutlused mingisugusestki õppimisest. Hommikul helistasin siis mõnele inimesele. Mõned tahtsid vähem viina juua, mõned rohkem. Lendasin poolikuga Raigo juurde ja me jäime ootama Eevat. Janu oli aga nii suur, et me tegime juba varem mõned maitsvad koksid. Nüüd tuleb meelde, et kui me rõdul suitsu tegime siis tekkis jälle üks piinlik moment. Ma olins eal üksinda, sest Raigo ja Eeva üritasid Eevale raigo jopet selga saada ja karjusin: Kuulge, tulge siia, tulge siia! Siin on mingi kogunemine !! Tulge vaadake, mingid mutid kogunevad siin all! Raigo ja Eeva tulid sinna ja ütlesid, et ... need inimesed tulid matustelt. Neil on lein. Oli see alles piinlik..:) Ma olen ikka ehtne debiilik. Niisiis me vihtusime tantsu ja Raigo lõikas endale sügava haava sõrme üritates mulle kanafilee võileiba teha. Me mässisime ta sõrme vati ja sidemega kinni ja see nägi välja nagu multikasõrm kui seda haamriga lüüa. Hiljem tulid sinna ka Gets ja Eliise. Me olime purjus ja nemad... vaatasid pealt. Eliise läks minema ja mina Gets ja Raigo hakkasime vastiku träna muusika järgi Raigo toas reivima. Muide, Raigo õel ei olegi enam lillad ega rohelised juuksed. Viimane on täitsa tibiks kätte läinud. Gets kõõlus pooleldi aknast välja ja väikesed poisid vaatasid meid imelikult kui me akende peal suitsu tegime ja muusika mõirgas üle tänavate. Oh, hau eksaiting. Vähemalt sain ennast välja elatud. Ja taaskord, kui pole kellegagi rääkida siis uputagem mured pudelisse ! Mida see lahendab, võite te endalt küsida ? Ei, tegelikult küsis seda mult Margus. Aga ma ütlen, et elada tuleb 1 päev korraga. Kuigi see enamasti ei õnnestu siis ma aeg-ajalt luban endale selliseid päevi. Need on mu elan-üks-päev-korraga-päevad. Nagu menstruatsioon käivad nad regulaarselt:)

We know the way

Kui kõikvõimalikud lahedad baarid nagu DM, Suur Tuba( Väike Tuba, Teine Tuba, Suur Ruum ?? misiganes, ma ei mäleta), Juuksur, Levikas on inimtühjad siis me läheme lihtsalt Hirveparki jooma, sest Jan ja tema sõbrad on seal ja tähistavad Jani 18seks saamist. Jan on ikka mõnus junn küll aga see selleks. Kuna me olime juba eelnevalt joonud mõned mõnusad pitsid siis me tegime seal Viru Valgele lõpu peale. Maarjaga mõtlesime, et võiks natuke aktiivsemad olla kui istuda ringis tüübiga, kes ei näe välja nagu pikkade juustega mees vaid nagu raamatust välja astunud Kuldkiharake ise. Või Rapuntsel. Kui ta oleks naine siis ta paneks ka vagadel abielumeestel suud veest tilkuma. Aga kuna ta oli siiski meesterahvas siis ta oli lihtsalt räme. Kõndisime nii, et oih samm läks koguaeg sassi natuke kaugemal olevatetüüpide juurde ja ma avastasin, et seal on mu koolivend kelle nimi oli Frog?. Ta oli koos ühe väga imeliku noormehe ja ühe väga imekauni noormehe seltsis ja nad mängisid sooja saamiseks footbag'iga. Me jõime veel ja tegime suitsu ja avastasime, et see noormees oli ikka vastupandamatult seksikas. Ausõna, ta oli päriselt ilus mitte sellepärast, et me veel jõime. Päriselt! Ma ei tee praegu nalja:D Maarja ei oleks temaga vastasel juhul suudelnud. Raija lihtsalt käis ringi ja suudles igast erinevaid inimesi, mis oli väga... imelik. Me olime külmunud ja purjus. Kas ma ütlesin purjus? Ma ei tea, kuidas seda nimetatakse kui inimene kukub kolm korda siledal maal lihtsalt pikali. Ja siis veel mõned korrad kõndides siledal kõnniteel. Ma olin nii pahane Raija peale:@ Aga see läks kähku üle:) Igatahes Maarja suudles oma Jönksi või Junksiga, selle ilusa tüübiga. Meie õhtu möödus väga imelike inimeste keskel. Nad olid väga veidrad. Nad olid äärmiselt teistsugused.. äärmiselt, äärmiselt teistsugused. Samas oli väga värskendav õhtu. I like. Minu must masendus oli kadunud pudelipõhja ja tuli tagasi alles hommikul kui ma varusin endale tubli paar minutit, et meenutada, mida ma eile täpselt tegin. Cheers mate !

Secrets are for sharing. Me, i'm just hiding.

Jah, võiks öelda, et ma olen õnnestunud. Ma olen üle pika aja õnnelik. Aga ma tean vähemalt 4 erinevat stsenaariumit, kuidas see lõppeda võiks. Need kõik on halvad. Võibolla sellepärast mind haarabki aeg-ajalt kõikevõitev hirm nii, et tundub parem asi sinnapaika jätta ja lihtsalt minema kõndida. Aga minu loomuses on juba see, et ma pingutan, võitlen, räägin kõik surnuks, tõestan, et see peab olema kuni mu enda jutt juba tõestab vastupidist. Ma tahan seda väga aga ma kardan täpselt sama palju. Mis siis kui ma luban endal kukkuda? Kas siis keegi tõesti ei püüa mind kinni... Tundub, et ma pole ainus siin, kes kardab. Aga nendele pidevatele paanikahoogudele tuleb lõpp teha. Ma keeldun enam ühe koha peal munemast. Midagi tuleb ette võtta... Ma loodan, et me ei kiirusta kuigi see on mul harjumuseks. Kui kõik ei lähe minu rada mööda siis ma leian kindlasti 100 viga, mis mulle ei meeldi ja rikun kõik enne ära kui ma sellele võimalusegi andsin. Liiga hulluks läheb asi.. Must think.. error..

psühh

Tahes tahtmata tuleb kunagi mõõn. Õnnelike hetkede seeria lahutamatu osa on langus. Langus ehk aeg, kus kõik tundub valesti ja ei teagi, kas jätta asi sinnapaika või võtta kätte ja midagi ära teha. Inimesed tunduvad teistsugused, mõttekaaslasi ei ole. Tundub nagu vaataksid maailma korraga kellegi teise pilgu läbi või nagu oleksid sul varem prillid peas olnud ja nüüd oleksid järsult nägijaks saanud. Kui ma oskaksin kuidagi olukorda hinnata. Kuidas on see võimalik, et kõik suurepärane on nüüd nii uskumatult pahupidi pööratud. Ja millal me viimati üldse kõik koos midagi tegime ? Miks me laseme enda vahele tulla mingitel kolmandatel perselakkujatest isikutel või nendel, kes käituvad meiega halvasti kui ainult meie oleme need, kes saavad üksteisel tuju lakke tõsta? Või, kas siiski? Või on see lihtsalt kevade masendus või oleme me lootusetud puberteedikud eneseotsimise teel ära eksinud. Miks ei võiks kõik olla lihtne, miks ei võiks me üksteisega sõbralikumad olla, üksteist toetada selle asemel, et võidelda oma positsiooni eest. Lisaks kõigile teistele tekib küsimus, kas see on mõõn või oligi kõik mõeldud hetkeliseks õnneks, mida hiljem põgusalt meenutada ? Et oleks millest rääkida kui me kunagi hiljem juhtume kokku saama, ei tekiks piinlikke momente ? Ja mina arvasin, et me läheme koos lõpuni. Aga kõige eest peab võitlema, mitte miski ei ole niisama. Kurb, kui tunned, et pead lahti laskma. Ma ei taha isegi teada, mis Jumal mõtles kui ta inimese lõi. Võibolla ta lõigi UFO'd, kes on hullult targad ja siis seitsmendal päeval, oma niinimetatud puhkepäeval, lõi ühe naljaplaneedi, kus elaks kari ahve. Ühes olen ma kindel, tal polnud aimugi, et tema isiklikus loomaias saab alguse evolutsioon ja tema jumaliku huumori vili sirgub. Kui saab nii öelda, sest karjast ahvidest sai kõigest kari natuke vähem karvaseid ahve.
Ma olen kurb, sest ma ei saa aru, mis meil viga on. Ma ei näe enam seda ilu nagu varem koolimajast välja astudes olid lehed kuldsed ja keerlesid ringi. Meie naljad ei ole enam nii vaimustavad. Kas asi on minus või oleme me muutunud õelamaks- üks ütleb midagi ja teine ütleb midagi vastu ainult selleks, et tagasi teha. Ja nii see jätkub kuni lõpuks kumbki meist või mõlemad päriselt solvuvad aga ei näita seda välja, et mitte tunduda nõrk. Täna ma olen nõrk, sest ma olen kõigest inimene.
Ma loodan, et üks hetk me murrame välja sellest hallist tsoonist ja jõuame paika, mis on ilusam ja muretum, kus kedagi tõesti huvitab, mida sul öelda on ja kus keegi ei naera kellegi üle. Kuhugi, kus väärtustatakse inimese sisemist maailma hoolimata sellest, mis tal seljas on, kas ta peseb ennast iga päev ( võiks seda ju hügieeni mõttes ikkagi teha) või, kuidas ta täna meigitud on. Kõik peavad ennast kõigist paremaks. Mõned rohkem kui teised ja see paistab välja. Ma tahaksin, et sellel kevadel muretseksime me igaüks endale peegli ja vaataksime sinna pikalt ja sügavalt, kaugemale sellest, mida me esialgu näeme ja siis asuksime teisi kritiseerima ja neile ette heitma. Ta võib ju käia riides nagu kalts, olla maitsetu ja loll aga see, kes hakkab tema hingeasjadele nimesid andma on ise ilmselt hullem. On ise see, kellele näpuga tuleks näidata. Täna on küll tunne, et tahaksin siit kaugemale ära. Kaugemale inimestest, kes sind kurvaks teevad ja tulla tagasi alles siis kui kevad on tuurid sisse võtnud ja inimesed on rõõmsamad. Päikesepaiste peaks kõik ravima.

Ma rääkisin siin Raijaga msnis ja mõtlesin, et kas ma peaks postitama mõne raija stiilis vaimuvälgatuse nagu :
Blood, hate, shit
Life is a carneval of unicorns
Murder, suicide, rape
Death is a ball of self-centered emos

I hate life
I couldn't help her !
I hate life
I couldn't help her !
Life sucks

Take my body and cut it into little peaces
Send it to my home in a shoebox
This is pleasure ! OH JES !

Või siis Anna stiilis postituse...

Kolmapäev _ k2izin naqq janiga linnazz ja naqqq, me istusime koffikys. naq tiate kyll zee kohd .. kus inimesed izzduvad... ja siis ma l2gzin koju...you knooow.. kõndisin...panin yhe jala deise ette.... suhhd cool oli jeah ˇˇ kool suckib, zain F'i...jeahh...i hate life... aga jan poisud ma armmmazzzdan naqq t2ieqq.... izzant... mai tia mixx ma zelle v2lja üdlesin nyyd kuhe...
Reede ( v6i mizz p2ev zee peale kolmap22va nyd ongii??) ihhh.... k2izin koolizz....oli lahenz...s6in l6unat...l2gzin koju...z6iin j2llleee. abiiiii !!!... ma olen naqq nii pagzz... ma hakkan hulult dieeti naq pidama nyydzest alatezz... see on lahenzz.. s6in veidz coco-popzi ka...beti oli j2lleee minu tuaas.. raizzg... aeh... jani igga armazdan zeamoodi...minu muzzuu (L)

Tegelikult Raija luuletused on palju deepimad kui minu omad ja sada protsenti paremad ja Anna on palju targem kui ta bloogis välja laseb paista. (L)

tickle me emo

Oh seda põnevat koolielu. Noor olla on tõesti tore. Ma loodan, et üks hetk jõuab mulle mõistus kohale, et ma hakkaks kord õppima. Seetähendab, et ma õpin aga ma ei ole nii innukas, et ma istuks iga vahetund oma paberimajanduse otsas ja ajaks teadmisi taga. Või siis kordaks neid uuesti ja uuesti. Ma olen iseäranis õnnelik tegelikult kui mul õpitud asi ka meelde jääb. Minu mälu ei ole just väga mahukas. Enamus asju visatakse Garbage bin kausta ja mõned asjad on need, mis heal juhul meelde jäävad. Võimalik, et ma lihtsalt ei oska oma aju kasutada.
Eile käisime Evaga uisutamas. See oli omamoodi. Väikesed poisid ründasid meid. Nad moodustasid V tähe nagu seal hokifilmis Ducks ja uisutasid meie poole, loopisid meid lumepallidega ja suured poisid rääkisid, et on alles taunid maksid selle eest, et tulla jää peale seisma samal ajal kui nende sõbranna lumme tatti lasi. Kena.
Täna oli siis veel arvuti järeltöö, mida ma loomulikult ei osanud. Aga Eva abiga sain hakkama. Peale seda läksime välja suitsu tegema ja tundsime, et oleme kohutavalt väsinud arvuti taga istumisest. Mida küll need arvutitüübid siis teevad. Nad isuvad ju meil koolis terve päev arvuti taga klapid peas ja teevad oma Cyberchatroomforsupercoolcomputerguys jututoas üksteisele arvutialaseid nalju. HAHAHAHAHA, sinu desktopil on ainult 345 erinevat ikooni. Hale värdjas.
Muide, kui me koolimajast väljusime siis ilm oli nii kole ja sombune. Ma arvan, et sellepärast nad oma arvutites nii kinni ongi. Nende jaoks on maailm liiga kole ja, kes teab. Võibolla said nad lapsepõlves kõvasti peksa või neid mõnitati, sest nad meenutasid kangesti kiilakat ja lonkavat matemaatikaõpetajat või nad haisesid ja suuremad poisid vägistasid neilt piimaraha välja. Või äkki neil oli just ilus lapsepõlv. Neil olid alati kõige lahedamd mänguasjad, kõige uuem ratas paraadnas, nad olid klassi misterid ja lõpuballi kuningad ja nüüd nad on masendunud, sest neil kasvas habe, tekkisid kortsud ja nad töötavad gümnaasiumis arvutitüübina, sest nad ei õppinud koolis.
Kurb on veel see, et inimestel su ümber tekib kadedus kui sul läheb ilma pingutamta hästi. Samal ajal kui nemad õpivad niikaua kuni nad oma ajud välja oksendavad ja juurviljana ratastooli vajuvad. Mul on kahju, et maailm on nii kole. Peaks ka vist arvutitüübiks hakkama.

Naised, naised, mis teete

Mul on nii igav ja nõme, et ma tegin endale isegi bloogi. Ehk siis nüüd ma olen 2 korda sama nõme kui enne. Ma ei saa aru, miks siin pole ühtegi lahedat fonti nagu Wingdings või Webdings. Siis te saaks hullult mõistatada, mida ma kirjutan. Ma kuulaks aina Jerry Lee Lewis - Great Balls Of Fire, sest see lugu rokib ja on muidu mõnus ja hoogne ja ainus lugu, mille järgi saab tantsida rohelistes lehmabokserites. Hetkel ma muidugi tantsida ei saa, sest eile me otsustasime tähistada Vastlapäeva ja päeva grandioosne lõpp viis meid traumapunkti, kus Eva sõidutas mind ratastooliga. Meil oli äge, me jõime viina ja poisid suitsetasid. Olime teinud juba paar sõitu kuni me läksime ühel juba pealtnäha nõmedale mäele. Ma sulgesin silmad ja üritasin koguaeg ühe jalaga paremale pöörata. Järsku käis pauk ja ma olen maas pikali nagu mingi vastik viiner või mõni vastik jobu mõnes vastikus filmis, kus keegi saab "viga" ja siis teeb aiaiaiai ja kutsutakse kiirabi. Esimene asi, mis mu peast läbi käis oli see, et ma hakkan vist kohe oksele. That would have been a ball ! Aga as usual, polnud mul mitte midagi viga. Olen tugeva kondiga tüdruk Lõuna-Eestist, talutöödega harjunud and shit.
Eile mõtlesin, et vean end täna siiski kooli aga mu jalg oli teist meelt. Kella kahe paiku öösel, kui olin juba tükk aega voodis ärkvel lamanud, roomasin voodist välja alla korrusele, et leida midagi külma (nagu külmutatud herned), et need oma jala peale panna. Külmkapini suutsin ma komberdada ja diivaninigi aga sealt voodisse tundus pikk maa ja ma olin nõus veetma öö sealsamas. Natukese aja möödudes hakkasin ma nutma, sest nii valus oli ja keegi ei lohutanud ega aidanud mind ja ma ei jaksanud karjuda ka, sest no kurat, valus oli. Lõppude lõpuks tuli mu tore vanaema kööki midagi tegema ja ma hüüdsin, et ta tooks mulle midagi külma jala peale ja kahekesi me komberdasime mu tuppa ja ta pakkis mu jala sisse. Tõi isegi valuvaigistit ja ülejäänud öö möödus rahulikult. Nii palju kui seda jäänud oli. Kooli ei läinud. Hommikul ärgates olin juba unustanud, et jalg on valus ja voodist välja astudes kukkusin pikali nagu mõni põline insuldi saanud invaliid. Kui ma homme pean ka kodus istuma siis minu ja voodi vahele kasvavad juured ja ma ei tõuse enam kunagi. Alles olin haige, jõudsin ühe päeva koolis käia ja juba jälle kodus. Oh hõissa, praise the lord, halleluja.