eile õhtul ma tulin pildistamiselt koju, viskasin riided põrandale. kõige raskem üldse on püstiseistes pükse jalast tirida, et saaks oma eeva kostüümis arvuti ette istuda ja muusika kõvasti mängima panna. ilmselt ma olin väsinud või oli lugu selline aga kurnatusest hakkasid pisarad voolama ja seal ma olin, nutsin, sest ma olin väsinud, selle asemel, et magada ja mitte mõelda.
tihti tuleb ette neid hetki, kus keegi meenutab, kas tahtlikult või kogemata, milline läbikukkumine ma olen. aga ka minul, nagu nendel joonistavatel-tantsivatel-laulvatel üheöösuhete poolfabrikaatidel, kelle geniaalsuses on süüdi nende "raske" elu on vahel raske hommikuti ärgata ja teinekord venib õhtu hiljemaks ja mõnikord ma olen väsinud. ma ei taha kedagi solvata, sest see on puhas kadedus, mis minus räägib aga ma loodan, et ka teie ei pane mulle pahaks kui ma julgen arvata, et mu elu on väärt virisemist. ärge pange pahaks,et ma võtan endale, kui selle universumi mustale augule, mis imeb endasse kõik ja kõik hea, mis sinna imetakse on igaveseks kadunud, vabaduse tunda ennast halvasti for nothing. sest, et päriselt. elu on raskem kui mistahes suurusega sangpomm. vau, see oli sügav. aga jah, me kõik nutame ja naerame, õpime ja elame läbi, saame üle või saame endale. meil kõigil on raske ja halb. me kõik oleme kurvad, saame koolis halbu hindeid(va arvatud monika), keegi karjub meie peale ja keegi pole meiega rahul, keegi ei hinda meid ja keegi ei armasta meid, meid kõiki saadetakse vahel pikalt, meid materdatakse ja meist mõeldakse halvasti. meie vanavanemad surevad, meie isad tapavad ennast ära, meie emad hukkuvad mägedes, sõbrad sõidavad alkoholijoobes vastu betoonseina ja meie klassivennad hüppavad toompea vaateplatvormidelt alla. aga järgmisel hommikul peame meie ikka üles tõusma.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment