ma ei jaksa. mitu korda võib armuda, teades, et sellest ei tule iialgi midagi. mitu korda võib armastada,teades, et sa pead sellest nagunii loobuma. seda muinasjutulisem see tundub ja nendel hetkedel me ei mõtle, mis saab siis kui muinasjutule tulebki oodatud oodatud lõpp. see lõpp tundub kohati väljamõeldisena, külajutuna. minuga nii ei juhtu, lõpuks saab kõik korda- sittagi. ja, et te teaksite siis lõpp ei ole mitte kellegi tegelik algus. kui asi on lõppenud siis seda see tähendabki. see pole algus ilusale sõprusele või suurele armastusele, see on lõpp ja see tähendab, et kõik on läbi. kõik teie, kellele meeldib fantaaseerida siis ma soovitan teil endale uus vaba aja veetmise viis otsida. armastust ei ole olemas. nagu orkutki ütleb, et meie esimene ja viimane armastus on enesearmastus. tegelikult me kõik armastame ainult ühte inimest siin maailmas ja need inimesed on meie enese minad. võimalik, et on hardaid hetki, mil me unustame endid ja mõtleme teistele aga mitte keegi ei juuri meist välja seda kõikevõitvat isekust nii, et ärge uskuge kangelasi ja filme. ja kui ühel päeval teile tundub, et leidsite kellegi kellega tahate terve oma ülejäänud elu koos veeta siis mõelge veel korra...
kuniks ma jälle armun, ma enam ei usu, et on olemas ilusad ja isetud asjad. ma ei usu, et jumalal on mingisugune "suurem plaan" taevas meie kõigi jaoks. meie, silmakirjalikud õnne kummardajad, sinna küll ei pääse. oh, look at me, i'm such a good person, i love god so much, i go to church and pray 60 times a day, god will accept me in heaven for that- like hell he will. jumal näeb läbi teid sitaseid värdjaid nagu jehoovatunnistajate lendlehti ja tõmbab väravad nina all kinni. põrgus saab meie mõttetutest hingedest kiiremini lahti me vingume nii palju, et mine tea taevas võib mõni meist õnne kätte surra. või siis käime läbi puhastustulest aga tegelikult oleks igalühel meist vaja korralikku dušši, sest me oleme tõsiselt roojased. me kõik situme. see on asi, mis meid ühendab. teiste ja vahel ka enda pihta kui arvame, et me midagi väärt pole. sõprade, kolleegide, õpetajate, klassikaaslaste ja vanemate pihta. situme juba siis kui räägime väljamõeldud tõtt nende heade inimeste kohta. fakt on aga see, et kui kellelgi peaks õnnestuma puhta nahaga pääseda siis elab ta omaenda ehitatud põrgus ja see on vist hullemgi.
igatahes, järgmise korrani- kui elu jälle mu kuristikust alla lükkab ja järele sülitab :)