on aeg magama minna. sest keegi (mina) peab juba varsti lennukile minema ja siis sõitma Londonisse Evale külla ja olla õnnelik ja kõikidest kodu muredest eemal. jehuu.

tõsi. eva hirmutas mu ära oma eelmise kommentaariga.mul juba on kaks creepy-stalker personit, kes jälgivad mu bloogi. jumal teab siis palju neid veelon, kes seda avalikult ei tee.
ps. see tõntõõntõõõõn mõjus eriti hästi, eva

gigglešmiggle

täna ma ei teinud midagi huvitavat ega toredat ega lahedat aga täna oli parim päev ÜLDSE. ma sain lõpuks pangakaardi kätte pärast seda kui kõik tellerid väitsid mulle, et sellist kontot ei ole siin maa peal olemas ja pärast seda kui nad tellisid selle kaardi hoopis mu emale. ja ma käisin idkaardil järgi. õnneks see tore tädi ütles, et nad hoiavad seda seal ka kuus kuud ja natuke peale. ja ma käisin baltic councilis ülikoolide kohta infot küsimas. ja terve päev ma ainult naeratasin. ja isegi naersin kõvasti tänaval omaette. nagu keegi oleks väikese droogi mu joogi sisse pannud. ma isegi tahtsin käed õhku visata ja keerutada ennast. väljas polnud ei päikseline ega ka soe. sellegipoolest. parim päev.
my mojo is so on lately.

btw.

kõik raamatud, mida ma viimasel ajal kätte olen võtnud räägivad mingitest hukkunud naistest, halvale teele läinu naistes, prostituutidest jne. kuigi, ma ei teadnud isegi, millest need raamatud räägivad enne kui ma lugema hakkasin. polnud kuulnudki mingist ukraina kirjanikust varem. millegipärast mulle tundub, et universum üritab mulle sellega sõnumit saata. et vaata, vaata, mis juhtub. mitte, et ma plaanin prostituudiks hakata ega midagi selle lähedast aga see kõik oleks nagu universumi vastus minu mõtetele viimasel ajal. pärast seda kui eva rääkis oma the secreti creepiga camdeni turul ja the secreti creep leidis lahenduse mu probleemile olen ma üritanud nagu märke rohkem tähele panna.
ahjaa, veel seda ka, et reedel oli jani ja madise sünnipäev, mis oli nii tore. mitte mingi erilise põhjuse pärast aga mul oli lihtsalt nii ebaloomulikult tore, et järgmine päev ma ei suutnud lõpetada sellele mõtlemast. ja lahe oli ka see, et söreni deit pakkus ühe huvitava idee välja, mida teha vahepealse ajaga. üks nõme asi oli ka.
see raamat, mis matäna lõpetasin oli nii masendav ja mõtlemapanev. õnneks on maailm muutunud mõne mõttes võrreldes selle ajaga aga need fundamentaalsed asjad on ikkagi samaks jäänud. ja see masendab mind ja paneb mind tundma, et lõpetame me ikka kõik koos sellega, kes oli kõige alguses. ehk siis üksinda. sellel oli lihtsalt nii tugev mõju. mis siis kui elu ei lähe nii nagu ma loodan ja kuigi ehk praegu võib kuskil mingis teises aegruumi osas olla see maria, kellest ma unistan ja teha seda, millest ma unistan aga üks vale otsus või käik võib seda muuta ja see maria lakkab olemast. nagu olelusvõitlus ei oleks enam ainult nüüd ja praegu vaid me võitleme peale enda liigikaaslaste ja looduse ja muidugi iseenda veel iseendaga tulevikus ja minevikus.

okei. vahel see lihtsalt jõuab mulle kohale nii hullult, et ma ei saa helistada ntks liinale igapäev, et rääkida igapäevastest asjadest. ma tean, et ma saan aga ma pean maksma sada krooni sekundis selleks, et kuulda ta häält. ja vahel ma tahaks lihtsalt saata moonale telepaatilise sõnumi, et i wish you were here. sest selle ainsa fraasiga meenub mulle ühe silmapilgu vältel kõik meie koos veedetud ajad ja läbielatud seiklused. need, kes on inglismaal on vähemalt kuidagi lähemal. aga austraalia on lihtsalt nii kaugel, et tavainimene ilma korraliku planeerimise ja kogumiseta sinna naljalt ei lähe. ntks, et oh teeks nädalavahetusel midagi ekstraordinaarset. läheks austraaliasse. ei. lisaks see eks-vangide maa on nii suur ka. ja nõme. ja haiseb.
muidu olen viimasel ajal pühendanud ennast põnevate pealkirjadega raamatute avastamisele, mis mul riiulites seisavad. muidugi loen ma päevi kuni Londonisse minekuni. me peame endale kuuse ka hankima jõulude ajal ja pidusöögi ka tegema. ja vagiinakujulisi piparkooke kaunistuseks küpsetama. miss you guys

täna lume käes seistes ma mõtlesin, et kas on olemas täiesti võrdseid partnereid? alati tunneb üks, et ta teeb midagi rohkem kui teine. kas on olemas võrdset armastust või võimalik võrdselt armastada? alati tunneb üks et ta armastab rohkem või vähem kui teine. ehk pole ma sellist asja veel kogenud aga alati püüab üks teist ohjata. kui võtta kasvõi abiellumise institutsioon? miks selline asi üldse on. tänapäeval pole sellel mingit pistmist usuga, kui siis ainult erandlikel juhtudel. seda tehakse, kas rahalistel kaalutlustel või selleks, et kindlustada oma koht teise inimese elus. et teha lahkumine teise jaoks raskemaks. nagu armastus või pühendumus üksinda teda paigal ei hoiaks. ja millest tuleb see vajadus ohjata, kontrollida või see omandihimu? miks ei võiks iga päev alati nii, et kumbki elab oma elu ilma, et ta peaks muretsema teise inimese tunnete pärast kui sa jääd natuke kauemaks rääkima meeldiva inimesega ilma mingi tagamõtteta vaid lihtsalt, sest sulle meeldib selle inimesega vestelda ja sa naudid tema tähelepanu ja tema sinu oma. aga mõlemad teavad, et asi sellest kaugemale ei lähe. miks ma peaksin katkestama selle vestluse, sest ma tahan säästa ennast pärast oma partneri armukadedushoogudest? igat päeva me võiksime alustada nagu oleksime maailmas üksinda, sest me oleksime palju..kuidas seda seletada. me oleksime palju avatumad võimalustele ja innukamad neid nägema. aga iga õhtu me võiksime koju tulla ja valida selle inimese uuesti endaga enda elu jagama. see, et sa elad oma elu nagu vallaline inimene aga oled ikkagi suhtes ei tähenda, et sa pead petma. sest, tuleb tunnistada, vallalistel inimestel on palju lõbusam. ma lihtsalt tahaks leida seda võrdsust. et ei ole mingeid kahtlusi ja etteheiteid. on ainult vabadus ja armastus. kas see kõlab väga ebareaalselt? kas armastuseks on vaja seada mingeid piiranguid, et see ei hukkuks või elaks see vabana palju kauem? minu puhul on vist nii, et piirangud... ja piirangute all pean ma ka silmas seda formaalsust mida me kutsume "suhteks" , kus on kehtestatud reeglid, et mida võib ja mida ei või...on olnud just see, mis mulle nii hirmsad on tundunud ja, mis on mädandanud need tunded nagu siis kui sa võtad õuna puu küljest. ja paned selle külmkappi. nüüd kehtivad talle hoopis teised reeglid kui talle on loomulik ja ta elab palju lühemat aega. kui ta oleks jäänud puu otsa siis ta polekski kunagi surnud vaid saanud osaks looduse igikestvast protsessist, ning mitte kunagi surnud. ma tahan ka nii elada, et mitte kunagi surra.

mulder: no,he's from fucking estonia

ma nägin täna öösel unes, et ma olin anna ja raijaga kuskil pööningul. ja me läksime linna peale. ma eelnevat ei mäleta, küllaga järgnevat. kuidagi juhtus nii et ma kukkusin või keegi lõi mulle mingi ora vasakusse silma ja mulle pandi sinna suur plaaster peale. terve aeg ma arvasin, et mul on nüüd silm peast väljas ja, et mida ma küll nüüd teen. ja ma kõndisin mingis suures kaubamajas ja inimesed vaatasid mind, et issand jumal tal on silm peast väljas vaene inimene. ja et anname talle teed tal on silm peast väljas. keegi isegi küsis, et miks ma seda plaastrit kannan ja miks ma lihtsalt klaassilma ei pane. jalõpuks. mult võeti see plaaster ära. ja ma vaatasin peeglisse. ja ma olin hoopis mingi.. mustade juustega 3-päeva habemega ex-vangi moodi mees. mul oli silm alles küll aga mu vasak näopool oli veits moondunud. seega mu esimene üllatus ei olnud üldse see, et mu silm siiski alles oli vaid see, et ma olin sugu vahetanud kuskil unenäo keskel. sest mu unenägu algas sellega, et ma nägin ennast kõrvalt aga kuskil keskel ma hakkasin nägema maailma nii nagu inimesed pragu näevad. läbi oma silmade, et nad peavad ikka peeglisse vaatama, et oma nägu näha. jah. juba teine õudusunenägu kaks ööd järjest. ilmselgelt see uus õudukas, mis kinodes on, Orb, on mu vaimsel tervisele kuidagi halvasti mõjunud. pealegi, ma peaksin mainima, et mind vaimustab, kuidas kõik sarimõrvarid, tulnukad või tuumapommist kiiritada saanud koll-inimesed või väga veidrad vaheusõpilased ameerika filmimaailmas on alati eestist.

ma olen aru saanud, et on asju, millest ma ei saa lahti lasta lihtsalt mitte kunagi. vb see on nii, et my mind plays tricks on me aga lihtsalt võimatu. ikka tuleb selline soe tuttav igatsus peale vahel harva kui ma pole mõelnud sellele tükk aega. isegi kui ma ütlen endale iga kord, et mees..let it go. see tuleb ikka tagasi. lits.

ma kaalun tõsiselt tallinna vanglasse tööleminekut ainult sellepärast, et neid hädast välja aidata. nad on riputanud oma kokka otsiva töökuulutuse üles igasse mulle teadaolevasse töökuulutuste portaali ja ma vean kihla et neid on ka ajalehtedes-ajakirjades.
tegelikult ma otsin tööd, mida teha kuniks ma veel eestis olen. kõik sõltub praegu rahast siiski. halvimal juhul saan ma selle kokku kevadeks.
ma olen viimased 3 tundi veetnud fmylife'i ja textsfromlastnight'i lugedes. see on ikka nii sõltuvusttekitav. millegipärast ma ei tunne ennast üldse haledana.

lugesin just vanu post'e ja märkasin üht mustrit. umbes viimase 5 kuu jooksul olen ma kirjutanud ühe post'i kuus. kui igavalt see kõlab. tegelikult juhtub nii palju asju koguaegu aga ma unustan need umbes nädalaga.
huvitav, mis eesti meestel viga on või on asi ainult meestes, keda mina kohanud olen, et nende arust ei olegi vaja üldse tõestada oma tundeid. minu arust peaksid kõik anti-single-lady'd sundima oma partnered the notebooki vaatama. mina igastahes teen seda.
ja veel.. ma ei suuda uskuda, et Liina läheb ära. et me kõik läheme varsti ära. see teadmine oli ju koguaeg olemas aga nüüd ta lööb küll nagu kirvega selja tagant pähe. nii ootamatu. homne päev on mõnes mõttes nagu must pilv hõljumas mu pea kohal. seda sama on millegipärast ka tänane. ehk on asi selles, et mu vaba päev läks täiesti raisku või selles, et ma pole musi juures või selles, et iga kord kui ma üksinda jään hakkan ma mõtlema asjadele, millega ma rahul ei ole ja muutun seetõttu ka ise äärmiselt rahulolematuks. ma ole viimasel ajal tõesti igavesti romantline nostalgitsev vanainimene. koguaeg mõtlen möödunud aegadele ja noorusele ja sellele, kuidas me seda iial tagasi ei saa. kooliajal mõtlesin ma ikka ainult sellele, et saaks siit ära ja alustada oma uut elu. tegelikult ega ma jaksagi oodata, et see juba algaks. lihtsalt see vahepealne aeg tundub nagu ajaraiskamine, kulgemine, mida ma vihkan kõige rohkem maailmas. samas ma peaksin seda aega kasutama kuidagi.. mitte produktiivselt aga nagu öeldakse stop and smell the roses vms, sest hiljem imselt läheb päris hektiliseks.
over and out

eee... oli siis folk. eelmine aasta oli parem mõnes mõttes, sest tuleb tunnistada, et vallalistel inimestel on nii palju lõbusam. ei ole seda hirmu-ärevust hommikul ärgates, et mida ja kellega ma küll eile midagi tegin. on ainult see mõnes mõttes kurb äratundmisrõõm, et ma olin eile täis. hmm. muidugi, peab mainima seda, et mu sõbrad olid seal.. mis oli üks parimaid asju maailmas. ja tagasi sõites see imeline järv. kahju, et järgmine aasta seda enam ei ole. ma mõtlen , et meie ei ole enam seal. kui nüüd mõtlema hakata siis ainus, mida ma siit Eestist või Tallinnast taga igatsema hakkan ongi mu sõbrad, kes on rohkem mu perekond kui mu päris perekond iial on olnud.
seda ka, et sandri sünnipäev oli äge ja ... ootan juba, et saaks ära sdlföaldaüpkdaüpsdäasdöadaüśd

mida siis öelda seni elatud elu kohta... ma tunnen, et ma olen tõepoolest suureks kasvanud, teinud endale selgeks, mis on õige ja vale ja leidnud oma tee. siiski teeb mind kohutavalt kurvaks see kui palju aega on mööda või hoopiski raisku läinud ja veel nii ruttu. ma tahaksn mõnes mõttes olla jälle väikene tüdruk, kes barbiedel juukseid maha lõikas ja omaette mitut erinevat tegelast kujutades kõva häälega rääkis. elu on olnud nii äge ja nii kurb segamini. kui see mälupiltide virrvarr mu silme eest läbi käib siis võttes riski kõlada labaselt aga võtab nostalgiapisara silma küll. nagu seal loos mitte seal filmis breakfast at tiffany's siis minu kohta kehtib see lause küll: i hate when things are over. i really really hate it.

hetke kohta võin öelda vaid seda, et ma olen nii õnnelik. osa minust aga ei suuda oodata, millal juba väljamaale saab, sest kodus leiavad aeg-ajalt aset sündmused, mis tekitavad minus tungiva soovi lennata esimesel võimalusel siit minema ja mitte kunagi enam kodustele helistada. tahaksin ainult kaasa võtta enda ise-leitud perekonna. sõbrad, meid ei seo küll veresidemed (mis on täiega overrated minu arust) aga te olete mulle alati rohkem pere eest olnud.

seda ka veel et.. mu kallim on suurepärane (mitte alkohoolik)

vahel ma tahaks lihtsalt teha midagi sellist, mis paneks teist inimest tundma sama halvasti kui sina. et ta saaks aru, mida ta oma sõnade ja tegudega teeb. aga siis ma jälle mõtlen, et ei. kannatan ju ikka ainult mina, oma kättemaksuhimu käes. ja vahel mul on tunne, et ma peaksin ühe asja oma elus ümber hindama ja selle esimeselt, ülimalt kohalt langetama kuskile kolmandaks või nii. ma lihtsalt ei taha, et asjad teeksid haiget. ma tahan, et elu oleks äge. koguaeg. ma ei taha muretseda ja spekuleerida. ma ei oska muud teha kui ropendada. munn

mul on üks austaja. ta käib koguaeg mu akna all. iga päev ja õhtu. ükskord ma tulin tuppa ja avastasin, et ta magab mu voodis. see läks juba natuke üle piiri. just praegu ta karjus jälle mu akna all, ta hääles on tunda teatav anuv noot. ta tahab vist keppi. ta on kass.

jah, tõeliselt romantiline on see kui sa ärkad iga hommik üles ja mõtled: ma valin sinu. iga päev, uuesti. igavesti.

lühidalt: vanaema suri ära vahepeal, mis oli kurb aga veel kurvem on, et elu on pärast seda jälle endine. normaalne.
jamuidu, kuigi mu postitused pole kõige rõõmsameelsemad alati siis ma olen ilmselgelt oma kõige suuremas kasvuvalust üle saanud. kui mõelda hetkeks kümnenda klassi peale... piinlik.
täna oli naljakas see, kuidas uksepoolsed klassiõed dissisid aknapoolseid ja vastupidi. pada sõimab katelt ma ütleks. kuigi ühel neist tundub viimasel ajal konstantne PMS olevat, väga seksistlik minust.
homme loodetavasti raija juurde, sest siis saab lõpuks ometi puhata isekuse ja silmakirjalikkuse etalonist.
see ka veel, et ma olen päriselt õnnelik.

mul ei ole sõnu.
appi?

jess. saingi, mis ma tahtsin. eile oli üks eriti halb päev. REALITYCHECK. lihtsalt äratas mind üles sellest uimast, et kui mul mingi probleem on siis kõik sõbrad tulevad appi. tegelikult saan ainult iseendale loota.

okei. ma pean midagi endast välja saama. kuhu ma jäänud olen? mul on tunne nagu loomeinimestel, kel on mingi haigus, mille tõttu nad peavad ravimeid võtma, mis aga tapab kõik, mis neil endast kunagi anda on. mul on täpselt selline tunne, et ma olen tühi. enne ma vähemalt teadsin, et mul on mingi sisemaailmgi olemas. aga mul ei ole praegu midagi. kõige hullem ongi see kui on igav. kui puudub igasugune traagika. elus peab mingi kurbuse noot sees olema, et see midagi väärt oleks. mis muide mulle meeldibki Remarque'i juures, et tema tegelased ei ela kunagi niisama. nad ei ole kunagi tavalised, mittemidagi ütlevad. nad ei võta elu või inimesi iseenesest mõistetavalt ja ei hakka elama alles siis kui nad hakkavad surema. vahest olen ma liiga intensiivne aga ma tahan elada nii, et ma ei peaks kahetsema, sest ma olen seda juba piisavalt teinud. ka väiksed asjad on olulised. tagasi vaadates võibki neil just kõige suurem tähendus olla.
kõik on lihtsalt nii kuradi tavaline. ma ei ole valmis sellega leppima veel. ja valima. mul on siht aga ma olen ju veel noor. mingi meeletus peaks olema. kasvõi sõnades, mis said öeldud mõtlemata. sõnad maksavad ka, sest tegude motiividest ei pruugi kõik alati üheselt aru saada. varem ma küll ei kartnud.
IGAV IGAV IGAV IGAV IGAV

tänane päev

oli huvitav. ärkasime kell 5 õhtul. ma lootsin muidugi, et eva peksab mind üles ja me jõuame ikkagi kooli. aga need purunesid kui ma tegin silmad lahti, et vett juua. eva tegi silmad lahti ja ütles, et kell ei ole ju seitse ja ma ütlesin ei. mõlemad magasid edasi. oli lõbus. päeva lause oleks aga: põrsas pamp näppis pingil munni.
see ka veel, et kust tuleb kõik see viha ja kibestumus. ma kardan ka juba kooli minna, sest kõigil on koguaeg midagi öelda. isegi kui me pole midagi teinud. vahepeal juba tundus, et see põhjendamatu viha, mis selle kooli õpetajatel meie vastu on läks üle. aga, kuidas ma eksisin. iga päev leiab uue vihavaenlase. nii põnev ! võib-olla peaks ka tavaliseks hakkama.

eva kirjutas oma bloogis, et meie vestlused temaga on nagu meil oleks tourette'i sündroom. see oli naljakas. ma arvan, et see on tingitud meie võimetusest enam normaalseid vestlusi arendada. kõigest on juba räägitud. kõike juba teatakse üksteise kohta. enam pole mida öelda. me nagunii teame, mida teine mõtleb.
täna duši all tabas mind kohutav mõte. ma ei usu enam armastusse.

head uudised

üle pika aja üks kurb uudis. ma tegin vahepeal ühe viinapudeli katki.
ja päeva tsitaat: igakord kui ma sõidan autoga ja mulle öeldakse, et peab paremale pöörama siis ma mõtlen kumma käega ma ona panen. aga siis mul tuleb meelde, et mõlemaga ju.