türa

joha äraminekust saati on mul tunne nagu mu ümber oleks mingi nähtamatu kilp - keegi ei vaata mu poole, ma ei vaata kellegi poole. ühtegi atraktiivset vastassoost inimest pole ma veel siiani näinud. ma ei kavatsegi veeta oma noorusaastaid igatsedes kellegi järgi, kes on nii kaugel, et ta võiks vabalt teiselpool maakera olla(kuigi on ainult iirimaal) ja, kes ei igatse kellegi teise peale oma ema järgi. jah, ma päris igatsengi mingi lontruse järele, kellele mina räägin kõigest ALATI ja, kes mulle ei räägi mitte sittagi kui vaid pealiskaudseid asju. kas ma olen isekas ? jah, aga mida te ootategi ühelt 17aastaselt tüdrukult, kellel on terve elu veel ees. vb suures plaanis on see joha insident täiesti tühine ja ma ei mäletagi seda enam 10 aasta pärast. aga praegu on see nagu üks suur elevalt minuga ühes toas ja ta on alati olemas isegi kui ma üritan seda ignoreerida. ma mõtlen, et, mida teie tunneksite kui üks nähtamatu elevant teiega koguaeg kaasas käiks. päris friiki tunne oleks või mis. ja üldse, ma pole mingi musimasin. ma pole mingi lohutus- ega seksimasin. sest tegelikult ma lähen ju sinna leevendama tema koduigatsust, millest ta on rääkinud oma sõpradele aga mitte mulle. ma arvasin, et mina tean kõike, mida ta seal mõtleb ja teeb. aga nonäedsa siis. ma olen lihtsalt, kuidas nüüd öelda, mingi piff. ja see oli väga halvamaiguga öeldud. aga ma tean, et kui ma sinna lähen siis ma muutun musimasinaks jälle. ma olen alati musimasin temaga koos olles. ja kui ma sinna lähen siis ma ei maini mitte kunagi mitte midagi selle bloogi sisust. sest mulle ei meeldi teda kurvaks teha ega näha teda kurvana. sõnumitega võin ma talle midagi päris koledat öelda aga päriselt ma ei saaks talle otsa vaadata. kui te teaksite, milline ta on kurvana. ta on mõtlik ja vaikne ja tekitab sinus tunde nagu ta tahaks, et sa lahkuksid kuigi tegelikult tahab, et sa jääd. ta vaikib ja mõtleb mõtteid, mida ainult tema kuuleb. vaatab tühjusse ja on nii eraldatud, et sul jääb üle ainult istuda ja paitada tema pead. aga see kõik on nii nõme, nii nõme ja ma tihti ei tea, miks ma sinna lähen.. ma ei tahagi enam minna aga enam vist pole mingit tagasipöördumist.

mis värk selle silmakirjalikkusega viimasel ajal on. kas mina olen ka nii silmakirjalik? ütled ühte aga teed teist ja käitud ise nii aga kui teine seda teeb siis sa märkad kui vale see on või, mida türa ??võib-olla ma ise ka ei näe neid palke oma silmas aga teiste omad on küll pinde täis. nagu puuduks igasugune enesekriitika ja nagu sa oleks ennast kõigist teistest kõrgemale seadnud.sinule on tatud asjad lubatud aga teistele mitte.sina tead, kuidas asjad käivad aga teised mitte.ja kui keegi oma siiraid tundeid väljendab siis on need sinu arust võltsid, sest sina ei tulnud nende peale enne. kui keegi ütlebki midagi intelligentset siis sa paned selle tema ajutise hullumeelsuse arvele, sest ükski terve inimene küll sinust targem ei ole.aga ma loodan, et ühel päeval sa oma pjedestaalilt kukud ja siis lööb reaalsus sulle haamriga pähe ja võib võtta aega enne kui sa kõik oma ümberlükatud ideaalid enda kohta taas püstitatud saad või juhtub ime ja sa saad paremaks inimeseks. võib-olla olen ma ise täpselt samasugune ja sellepärast mind kõik see nii väga häiribki. oleks ainult koguaeg võimalik teha õiget asja. viimasel ajal on see tunne nii tugevaks läinud, et ma arvan, et ma peaksin selle energiavampiiri oma elust küll välja lõikama. elu oli kunagi vahepeal täitsa lahe ja mõnus aga tundus ka kuidagi tühi. kas alati ongi vaja, et oleks hästi palju halba, et oskaks ikka hinnata seda üürikest head seal vahepeal. ja kui üks hetk muutub see vihkamine ja talumatus nii suureks, et sa ei pea enam vastu ning sa unustad kõik, mis kunagi sulle tema juures armas oli, sest seda enam lihtsalt ei ole ja tahaks karjuda, et KAOOO, LIHTSALT, KAO ÄRA KURAT VÕTAKS MA VIHKAN SIND.

Dj Cabel-ma hakkan vist erakuks (the Pohui song)

mõne inimese seltskond on kohe täitsa talumatuks muutunud. üldse, tundub, et kõik suhted on nii sissekulunud ja jälgivad koguaeg sama mustrit. mida aeg edasi läheb seda sügavamaks muutuvad need jäljed ja seda kindlam on, et me jääme alati samasugusteks. kõige parema meelega jätaksin ma kõik seljataha kui mul puuduksid igasugused kohustused, sest minu südametunnistus küll piinama ei hakkaks. kõige parema meelega ma lihtsalt jõuaks endas selgusele. saaks aru, kas ma tõesti enam midagi ei tunne või ma lihtsalt kardan, et ma tunnen rohkem kui oleks mõistlik. kui ma midagi tõesti veel tunnen siis on see kaugel ratsionaalsusest. kuidas saab üldse armastada kedagi rohkem kui iseennast kui ta on sinust 2000 km kaugusel. ma olen nii segaduses, et ma ei suuda seda isegi kirjeldada. võib-olla see on mingi faas. võib- olla on see sõltuvus ja võib-olla on see lausa haiglane, et ma ei suuda lahti lasta ja ma unustan ja ma ignoreerin ning andestan kõike. millal tuleb see hetk, kus sa tead, et oleks aeg vana selja taha jätta ja edasi minna. üldse. teha midagi uut ja teha seda ise. et see uus oleks algus ainult sulle, midagi vana kaasa võtmata. kuidas sa üldse tead, millal miski on halvaks läinud. sest praegu mulle tundub, et mõni asi on lausa roiskunud. kahju on seda päris ära ka visata. ma ei tea, kas keegi saab aru, millest ma räägin. ja parem ongi kui ei saa. sest ma ise ka ei saa. mulle tundub, et ma hakkan vaikselt kaotama iseennast. või hakkan ma kaotama reaalsustaju. ei saa enam aru, mis tegelikult on oluline, mõtlen ainult enda heaolule. aga päris raske on seda viimast mitte teha. mul on janu millegi uue järele. nagu hakkaks sisemiselt kokku kuivama ja lõpuks olengi "väike" inimene. midagi on puudu või ülearu. minu sees on nagu linnavälinel rajoon-isegi kui sinna mõni uus ja erinev maja ehitatakse siis tundub nagu see olekski seal alati seisnud. kõigil on sügavalt pohui. minul on ka sügavalt pohui. ei mul on täiega pohui. mul on nii pohui, et ma ise ka ei usu kui pohui mul kõigest praegu on. mul on pohuimast pohuim, ma olen pohuiliidu esimees, pohuimaa president ja pohui-inimeste suur vaimne juht, sest mul on lihtsalt nii pohui. kui mul oleks veel rohkem pohui siis ma langeksin maha, väänleksin krampides, vahtu tuleks mu suust ja lõpuks ma läheksin põlema ja tuhastuksin. kõik sellepärast, et mul on lihtsalt nii pohui.

perse