Elu sakib

Mõned minu mõtted tänasel päeval :

Elu sakib. Maailm on üks masendav paik, isegi kui sa oled valmis "head ajad" sisse laskma. Isegi kui sa ootad ukse peal kuni külm sisse tuleb. Isegi kui sa oled kerjus ja elad väljas nii, et sa ei pea neid isegi sisse laskma. Või siis, mida igaüks üldse peab "headeks aegadeks". Äkki kunagi hiljem tagasi vaadates ma nimetan praeguseid, headeks aegadeks. Kas tõesti on vaja, et horoskoop ütleks mulle, et ma laseksin head ajad sisse, et ma laseksin nad sisse. Jääb mulje nagu "head ajad" oleksid juba pikemat aega mu ukse taga kolkinud, et millal ometi sisse saab raisk... Neist pole tegelikult juba pikemat aega jälgegi. Nad on nagu vaimud, kes end aegajalt ilmutavad ja siis jälle kaovad jättes nägija hämmeldunult mõtisklema, et kas ta on ikka kindel selles, mida nägi. Või, kas ta üldse nägi midagi. Mulle tundub, et "head ajad" teevad mulle pidevalt tünga stiilis : " näe, asjad lähevad ikkagi paremaks, tule ainult ja võta." Siis panevad peopesa kinni ja ütlevad: "Tüng värdjas".
Vahest tahaks lihtsalt, et aeg läheks edasi ja miski poleks enam sama. Tahaks, et kõik need inimesed kaoksid mu elust, sest ma vihkan lähedaseks saamist. Mida kauem kellegiga koos olla, seda rohkem tekib ühiseid asju, mida hiljem melanhoolselt meenutada. Isegi kui sa kedagi tasapisi vihkama hakkad siis see seob teid. Viha seob samamoodi nagu armastus, võibolla isegi tugevamini, sest armastus võib ühel hetkel hääbuda aga viha unustab ainult andestades. Ja vähesed on need, kes ka tegelikult oma südametes andestavad.
Suvi on üks jube aeg. Siis meenuvad kõik need eelmised ilusad, ilusad hetked.
Oh ilus hetk, oh viibi veel