mis värk selle silmakirjalikkusega viimasel ajal on. kas mina olen ka nii silmakirjalik? ütled ühte aga teed teist ja käitud ise nii aga kui teine seda teeb siis sa märkad kui vale see on või, mida türa ??võib-olla ma ise ka ei näe neid palke oma silmas aga teiste omad on küll pinde täis. nagu puuduks igasugune enesekriitika ja nagu sa oleks ennast kõigist teistest kõrgemale seadnud.sinule on tatud asjad lubatud aga teistele mitte.sina tead, kuidas asjad käivad aga teised mitte.ja kui keegi oma siiraid tundeid väljendab siis on need sinu arust võltsid, sest sina ei tulnud nende peale enne. kui keegi ütlebki midagi intelligentset siis sa paned selle tema ajutise hullumeelsuse arvele, sest ükski terve inimene küll sinust targem ei ole.aga ma loodan, et ühel päeval sa oma pjedestaalilt kukud ja siis lööb reaalsus sulle haamriga pähe ja võib võtta aega enne kui sa kõik oma ümberlükatud ideaalid enda kohta taas püstitatud saad või juhtub ime ja sa saad paremaks inimeseks. võib-olla olen ma ise täpselt samasugune ja sellepärast mind kõik see nii väga häiribki. oleks ainult koguaeg võimalik teha õiget asja. viimasel ajal on see tunne nii tugevaks läinud, et ma arvan, et ma peaksin selle energiavampiiri oma elust küll välja lõikama. elu oli kunagi vahepeal täitsa lahe ja mõnus aga tundus ka kuidagi tühi. kas alati ongi vaja, et oleks hästi palju halba, et oskaks ikka hinnata seda üürikest head seal vahepeal. ja kui üks hetk muutub see vihkamine ja talumatus nii suureks, et sa ei pea enam vastu ning sa unustad kõik, mis kunagi sulle tema juures armas oli, sest seda enam lihtsalt ei ole ja tahaks karjuda, et KAOOO, LIHTSALT, KAO ÄRA KURAT VÕTAKS MA VIHKAN SIND.