jess. saingi, mis ma tahtsin. eile oli üks eriti halb päev. REALITYCHECK. lihtsalt äratas mind üles sellest uimast, et kui mul mingi probleem on siis kõik sõbrad tulevad appi. tegelikult saan ainult iseendale loota.

okei. ma pean midagi endast välja saama. kuhu ma jäänud olen? mul on tunne nagu loomeinimestel, kel on mingi haigus, mille tõttu nad peavad ravimeid võtma, mis aga tapab kõik, mis neil endast kunagi anda on. mul on täpselt selline tunne, et ma olen tühi. enne ma vähemalt teadsin, et mul on mingi sisemaailmgi olemas. aga mul ei ole praegu midagi. kõige hullem ongi see kui on igav. kui puudub igasugune traagika. elus peab mingi kurbuse noot sees olema, et see midagi väärt oleks. mis muide mulle meeldibki Remarque'i juures, et tema tegelased ei ela kunagi niisama. nad ei ole kunagi tavalised, mittemidagi ütlevad. nad ei võta elu või inimesi iseenesest mõistetavalt ja ei hakka elama alles siis kui nad hakkavad surema. vahest olen ma liiga intensiivne aga ma tahan elada nii, et ma ei peaks kahetsema, sest ma olen seda juba piisavalt teinud. ka väiksed asjad on olulised. tagasi vaadates võibki neil just kõige suurem tähendus olla.
kõik on lihtsalt nii kuradi tavaline. ma ei ole valmis sellega leppima veel. ja valima. mul on siht aga ma olen ju veel noor. mingi meeletus peaks olema. kasvõi sõnades, mis said öeldud mõtlemata. sõnad maksavad ka, sest tegude motiividest ei pruugi kõik alati üheselt aru saada. varem ma küll ei kartnud.
IGAV IGAV IGAV IGAV IGAV

tänane päev

oli huvitav. ärkasime kell 5 õhtul. ma lootsin muidugi, et eva peksab mind üles ja me jõuame ikkagi kooli. aga need purunesid kui ma tegin silmad lahti, et vett juua. eva tegi silmad lahti ja ütles, et kell ei ole ju seitse ja ma ütlesin ei. mõlemad magasid edasi. oli lõbus. päeva lause oleks aga: põrsas pamp näppis pingil munni.
see ka veel, et kust tuleb kõik see viha ja kibestumus. ma kardan ka juba kooli minna, sest kõigil on koguaeg midagi öelda. isegi kui me pole midagi teinud. vahepeal juba tundus, et see põhjendamatu viha, mis selle kooli õpetajatel meie vastu on läks üle. aga, kuidas ma eksisin. iga päev leiab uue vihavaenlase. nii põnev ! võib-olla peaks ka tavaliseks hakkama.

eva kirjutas oma bloogis, et meie vestlused temaga on nagu meil oleks tourette'i sündroom. see oli naljakas. ma arvan, et see on tingitud meie võimetusest enam normaalseid vestlusi arendada. kõigest on juba räägitud. kõike juba teatakse üksteise kohta. enam pole mida öelda. me nagunii teame, mida teine mõtleb.
täna duši all tabas mind kohutav mõte. ma ei usu enam armastusse.