psühh

Tahes tahtmata tuleb kunagi mõõn. Õnnelike hetkede seeria lahutamatu osa on langus. Langus ehk aeg, kus kõik tundub valesti ja ei teagi, kas jätta asi sinnapaika või võtta kätte ja midagi ära teha. Inimesed tunduvad teistsugused, mõttekaaslasi ei ole. Tundub nagu vaataksid maailma korraga kellegi teise pilgu läbi või nagu oleksid sul varem prillid peas olnud ja nüüd oleksid järsult nägijaks saanud. Kui ma oskaksin kuidagi olukorda hinnata. Kuidas on see võimalik, et kõik suurepärane on nüüd nii uskumatult pahupidi pööratud. Ja millal me viimati üldse kõik koos midagi tegime ? Miks me laseme enda vahele tulla mingitel kolmandatel perselakkujatest isikutel või nendel, kes käituvad meiega halvasti kui ainult meie oleme need, kes saavad üksteisel tuju lakke tõsta? Või, kas siiski? Või on see lihtsalt kevade masendus või oleme me lootusetud puberteedikud eneseotsimise teel ära eksinud. Miks ei võiks kõik olla lihtne, miks ei võiks me üksteisega sõbralikumad olla, üksteist toetada selle asemel, et võidelda oma positsiooni eest. Lisaks kõigile teistele tekib küsimus, kas see on mõõn või oligi kõik mõeldud hetkeliseks õnneks, mida hiljem põgusalt meenutada ? Et oleks millest rääkida kui me kunagi hiljem juhtume kokku saama, ei tekiks piinlikke momente ? Ja mina arvasin, et me läheme koos lõpuni. Aga kõige eest peab võitlema, mitte miski ei ole niisama. Kurb, kui tunned, et pead lahti laskma. Ma ei taha isegi teada, mis Jumal mõtles kui ta inimese lõi. Võibolla ta lõigi UFO'd, kes on hullult targad ja siis seitsmendal päeval, oma niinimetatud puhkepäeval, lõi ühe naljaplaneedi, kus elaks kari ahve. Ühes olen ma kindel, tal polnud aimugi, et tema isiklikus loomaias saab alguse evolutsioon ja tema jumaliku huumori vili sirgub. Kui saab nii öelda, sest karjast ahvidest sai kõigest kari natuke vähem karvaseid ahve.
Ma olen kurb, sest ma ei saa aru, mis meil viga on. Ma ei näe enam seda ilu nagu varem koolimajast välja astudes olid lehed kuldsed ja keerlesid ringi. Meie naljad ei ole enam nii vaimustavad. Kas asi on minus või oleme me muutunud õelamaks- üks ütleb midagi ja teine ütleb midagi vastu ainult selleks, et tagasi teha. Ja nii see jätkub kuni lõpuks kumbki meist või mõlemad päriselt solvuvad aga ei näita seda välja, et mitte tunduda nõrk. Täna ma olen nõrk, sest ma olen kõigest inimene.
Ma loodan, et üks hetk me murrame välja sellest hallist tsoonist ja jõuame paika, mis on ilusam ja muretum, kus kedagi tõesti huvitab, mida sul öelda on ja kus keegi ei naera kellegi üle. Kuhugi, kus väärtustatakse inimese sisemist maailma hoolimata sellest, mis tal seljas on, kas ta peseb ennast iga päev ( võiks seda ju hügieeni mõttes ikkagi teha) või, kuidas ta täna meigitud on. Kõik peavad ennast kõigist paremaks. Mõned rohkem kui teised ja see paistab välja. Ma tahaksin, et sellel kevadel muretseksime me igaüks endale peegli ja vaataksime sinna pikalt ja sügavalt, kaugemale sellest, mida me esialgu näeme ja siis asuksime teisi kritiseerima ja neile ette heitma. Ta võib ju käia riides nagu kalts, olla maitsetu ja loll aga see, kes hakkab tema hingeasjadele nimesid andma on ise ilmselt hullem. On ise see, kellele näpuga tuleks näidata. Täna on küll tunne, et tahaksin siit kaugemale ära. Kaugemale inimestest, kes sind kurvaks teevad ja tulla tagasi alles siis kui kevad on tuurid sisse võtnud ja inimesed on rõõmsamad. Päikesepaiste peaks kõik ravima.