seda võiks ka mainida, et ma pole tükk aega ühtegi raamatusse armunud olnud. varem juhtus seda koguaeg. nüüd olen ma nagu mõni 200-kilone to be, kes normaalse söögi asemel mäkist toidu koju toob ja täiesti arutult hilise kellajani telekat vaatab, et mitte magada või mõelda või üldse midagi teha. vahel ma tunnen vajadust sõnadega enda tühisust heaks teha. tegelikult olen ma juba mõnda aega tahtnud jälle kirjutama hakata aga mul puuduvad ÕIGED sõnad. sest.. lühidalt, päris mõnda aega juba olen ma üsna tühi inimene olnud.
ninja warrior rulz

surpriis

Kui keegi mu eelneva sissekande dramaatilisust silmas pidades midagi eeldas ja seetõttu rõõmust pisaraid valas siis... ei, ma ei sooritanud enesetappu.
mul pole lihtsalt juba väga mõnda aega midagi öelda olnud. praegu ka ei ole ja kui järele mõelda siis, kas üldse kunagi on olnud. ma ei mäleta, millal see viimane postitus oli aga terve see aeg olen ma koguaeg sissepoole elanud. enne ma ikka elasin ennast välja, kuidagigi. olin emomaria vms. nüüd aga olen ma salaja emomaria ja keegi isegi ei tea. või noh, ma ei tea. mul on tunne nagu ma oleks nagu need inimesed mingites imalates raamatutes või filmides, kus nad on hullult segaduses, ei tea, kes nad on ja keskkool lõpeb kohe ja tuleb otsustada, mida teha jne. ma aga tean täpselt, mida ma teha tahan ja võib-olla sellepärast mul nii imelik ongi. ainult, et midagi on puudu. mingi väga tähtis faktor. praegu on selline seisak. et jooksen ühe koha peal ringi kuni mul tekib lambipirn pea kohale ja ma mõtlen, et võiks hoopis edasi joosta.
nii palju on muutunud poole aastaga. mul on umbes neli uut kanalit ja ma olen täiesti uus inimene.

et siis... ma vahepeal mõtlesin päris kohutavaid mõtteid. kõik oli umbes nagu.. läbi minu jaoks. sellist tunnet pole varem olnud, et pole enam kuhugile edasi liikuda aga tagasi minna ka ei saa. nagu jooksed koguaeg aga sa jooksed tühjusesse. teate, nagu need mõttetud halvad unenäod, mis pärast teistele rääkides ei tundu üldse õudsed aga kui sa seda öösel unes näed siis see on kõige jubedam ja väljapääsmatum olukord üldse. selline tunne ongi, et sõnadesse seda panna ei saa. vahet pole, mida ma teen, it's all the same. ja ma olen nii segaduses, et ma enam ei teagi, kas viga on minus või kelleski teises. jube kerge on teisi süüdistada. või äkki ma olen lihtsalt väsinud. alates reedest pole üldse korralikult maganud. ärkan haruldaselt vara üles isegi kui ma olen eelnev öö.. või noh sama päeva hommikul kell 6 koju jõudnud. iga päev mõtlen, et okei täna ma olen kodus for sure...mitte.
kõige hullem on see, et ma isegi ei tea, mida ma otsin või mida mul vaja on, et see kõik ära kaoks, et oleks jälle normaalne. emomariat ma suudan händlida aga sellist asja küll mitte.

täna muidu mõtlesin, et jesss, saab kodus olla. aga eneken ütles siis msnis, et ta tahaks küll midagi teha...

ma tahtsin just bloogi kirjutada aga siis ma lugesin olivia oma ja muud nagu polegi eriti öelda ...

"mul on sellest fakking koolist nii kõrini et !!!! mind üldse ei huvita, ma ei viitsi õppida.. ma ainult magaks ja sööks .. mind üldse ei koti mitte miski mis me koolis õpime.."

see ka, et mul on hull pohuiperiood. mul on kõigest nii pohui, et vaudo.

unes või ilmsi, ma ei tea?

"ma tahan sind tundma õppida,
ma tahan sulle silma passida,
ma tahan teada, mis tunne oleks su kätt hoida.
anna andeks, et ma asjad nii keeruliseks ajan
aga need asjad pole keerulised minu jaoks.
sest mul on tõmme sinu poole,
see sama magnet.
see sama magneetiline jõud.
ja siis...
sa ajad mu peopesad higistama. "

ma ei usu ise, ka et ma seda kõike usun. aga praegu on küll tunne, et ma võiksin, tahaksin arustuda. ma lendan, päriselt.

happy days

aga ei ole õnnelikku aega ilma emotsemiseta. see ongi sitt õnnelik olemise juures, et alati on mingid sitad hetked. aga matu ütles eile levikas ,et ega elu polegi muud kui sitaga händlimine ja hakkama saamine vms.
aga niipalju siis veel, et ma tegelt ka palun igapäev niiväga, et ma jälle saikopiffiks kätte ei läheks. kui on keegi, kes mulle veel vähem meeldib kui emomaria siis see on saikopiffmaria.

issand. mul on nii igav. ma vaatan mingeid imelikke saateid discovery pealt nagu dead tenants ja life is not a fairytale ja discovery pealt tuleb isegi juba tuttav monarchy saade (david stark saatejuhina). ja kas te teadsite, et öösiti tuleb cartoon networki pealt vanu mustvalgeid filme, mõned neist kvaliteetsemad mõned mitte nii väga, kuigi telekavas on kirjas, et seal peaks hommikuni courage the couardly dog tulema... hmm. aga dead tenants on küll lahe. kuidas üks hiigelsuur (et mitte öelda paks) punapea tädi käib perede juures, kellel on kodus vaimud ja siis saadab need vaimud valguse poole. enamasti nad istuvad ringis ja hoiavad käest kinni. aga see tädike ütleb alati: wow, i can see the light. oh, it's so beautiful. oh such a beautiful light. yess, yess. ja kui keegi ütleb, et ta tunneb seljataga külma siis ta ütleb, et vaim on ta seljataga ja kui keegi ütleb, et tal näiteks põlved valutavad siis ta ütleb, et vaim istub tal süles. ja lõpus kõik naeravad, sest vahel tuleb mõne pastori vaim ka kohale. ja ta toob head energiat ja siis kõik on nii õnnelikud, sest pastori vaim on õnnelik, et see naine selle vaimu ära ajas. vot nii siis. hullult tahaks kooli minna. NIIIIII igav on. ja ma tegin isegi sõbrapäeva kaardid ära.. aga ema arvas, et ma olen liiga haige, et kooli minna. magada on küll sitt. aga vb on asi selles, et ma magan terve päeva ja siis öösel ei tule und. ainult köhin. mis siis veel huvitavat toimub.. eee öööö. noh oma peixiga olen rääkinud kõik päevad, mil ma haige olen olnud. täna ei rääkinud, sest ta läks kooli. ta oli ka kodus muidu. coolio. nohjah.
tsillige siis. sest mul pole nagu midagi öelda.. ega kellegagi rääkida. seetõttu ma räägin iseendaga.
peace out

chalice...

... kõik, mis ma tahan teada on, kas elu nikub sind ka perse või eiiiii ?

jolly-jolly

mu elu tundus kuni selle hetkeni uskumatult sitt. aga siis ma lugesin vana drafti, mida ma olin kirjutanud kui mikk pariisi sõitis. ISSAND HALASTA mu rumalale hingele. siis ma veel ei teadnud, et johannes olemas on. ja mõelge vaid, mida ma siis veel tundsin kui tema ära sõitis. vahepeal mulle tundus, et kõik jätavad mu maha aga tuleb välja, et sitta sellega. meestel on minu elus küll eriti tühine koht. ma arvan u. kuu aega, et nemad peaavad olema minu jaoks need õiged aga nonäedsa siis. mis silmist, see südamest. miks ma iga kord olen nagu välgust tabatud (ja hea, et ellu jäänud!) ja siis mingi hetk leian, et vaudo.. kuidas oleks väikse pohuiga?.

ma olen ikka uskumatult õnnelik inimene. ja tänase insidendiga ( öö.. rohkem nagu katastroofiga) koolis leidsin ma taas eneseusu ja usu paremasse tulevikku, sest, et ega käed rüpes istudes ju midagi ei saavuta. ja kurat võtaks, mingu seenele see, kes tuleb kivi meie kapsaaeda viskama, roigast meie kodaratesse jaa.. saate aru küll. ei murra te meie hinge. !

i thought i found a friend to take me out of this place

ma tahan lihtsalt öelda, et ma tõesti loodan, et ükskord tuleb see päev mil me kõik oma tegude eest maksame. puhastustuli või põrgu tuleks nii mõnelegi meist kasuks.
ma olen ausalt öeldes natukene tüdinenud sellest gängimisest. praegune elu on ennast ammendanud. ma ei jõua ära oodata, et me kõik ükskord suureks saaksime. ma kardan, et ma olen nagu see kuningas (misiganes ka ta nimi ei olnud), kes oli a very sensitive and gentle man ja oma elu lõpus hulluks läks, sest ta vihkas sõda ja quarrelsome nobles'eid.

tegelt on asi nii, et ... mul on nii pohhui

õnn ja rõõm on astunud mu õele. kui varem pidin ma nende eelmise aasta jalajälgi vahtima siis nüüd olen ma õnnelik (ööö vähemalt mitteemo) ilme mingite lisafaktoriteta. lihtsalt õnnelik, et ma olen mina. isegi kui mul pole poiss-sõpra. isegi kui mul on halvad hinded. isegi kui mu eraelu pole teab, mis seiklus. isegi kui vahel tundub, et kõik on täiesti perses. aga ma olen õppinud nautima iseennast ja oma lõhestunud isiksuse teist poolt, kleptomaanist mariat, kes varastab pastakaid. see võib olla ka, nagu evale meeldib öelda, tõus enne suurt katastroofi. väike õnnemägi enne kuristikku. imelik jah. meie ajaarvamine käib halbade mitte heade aegade järgi. nagu me elaksime koguaeg halvas ja need õnnelikud hetked on ainult üksikud siledad teelõigud auklikul maanteel.
mm, muide. ma lugesin delfist ühte järjekordset tarka artiklit unenägude tähenduse kohta. kui sa näed oma endist kallimat unes siis see tähendab, et sa oled valmis temast üle saama. OH CRAP!!

kui ma üldse midagi selle aasta 21 päeva jooksul olen õppinud siis seda, et sa pead enne suutma olla üksinda kui sa suudad olla vastassugupoolega kaksi. või siis mitmekesi. või omasoolisega. looma või surnuga...whatever works for you.

tahaksin oma tänase postituse lõpetada ühe puhtast südamest tuleva andestuse palumisega: kallis adeline,
anna mulle andeks, et ma ükskord laenasin sult pastaka ja seda kunagi tagasi ei andnud. ma kirjutasin selle hoopis tühjaks. ma kingin sulle uue !!!

6:17

hihi. nii nunnu, et kõik teevad oma bloogidest salaja üksteist maha. varjatud sõnumid, mida tuleb dešifreerida.
ma pole ammu midagi kirjutanud. ja võibolla sellepärast, et mul on nii kõrini kõigest, kogu maailmast ja kõigist inimestest. endast ka. inimesed on nii halvad ja julmad. mina ka. nad arvavad, et nemad teevad kõike õigesti ja ei tee neid vigu mida teised. mina ka. lehmad söövad karjamaal. mina ka.
ja lisaks olen ma nii väsinud ja tüdinud. miks ei võiks kõik olla head. miks on nii raske olla hea. ja miks on nii raske olla eelarvamusteta. miks on nii raske mitte taga rääkida. KÕIK teevad seda. kõik. isegi need, kes väidavad, et see on konstruktiivne kriitika. miks nad seda siis selja taga teevad. ma vihkan maailma.
tegelt ka, kas jumal oli segi,
et ta inimese tegi.
pani kokku valesti,
me ei tunne end ju hästi. jaaja aaa.

ja kõige haigem on see, et me räägime, et keegi on eriti haige ja nõme kuna ta ainult ajaks teiste kohta sitta suust välja aga ise me igal võimalikul juhul räägime temast siis... aHHH TRAptsiraskvittuperseajnfhj/(&((%¤¤#¤error NIII HIGHSCHOOL

aga ma olen tegelt ka väsinud, kell on 6 28 ja ma pole veel voodisse jõudnud. olen üliemo.

over and out