türa

joha äraminekust saati on mul tunne nagu mu ümber oleks mingi nähtamatu kilp - keegi ei vaata mu poole, ma ei vaata kellegi poole. ühtegi atraktiivset vastassoost inimest pole ma veel siiani näinud. ma ei kavatsegi veeta oma noorusaastaid igatsedes kellegi järgi, kes on nii kaugel, et ta võiks vabalt teiselpool maakera olla(kuigi on ainult iirimaal) ja, kes ei igatse kellegi teise peale oma ema järgi. jah, ma päris igatsengi mingi lontruse järele, kellele mina räägin kõigest ALATI ja, kes mulle ei räägi mitte sittagi kui vaid pealiskaudseid asju. kas ma olen isekas ? jah, aga mida te ootategi ühelt 17aastaselt tüdrukult, kellel on terve elu veel ees. vb suures plaanis on see joha insident täiesti tühine ja ma ei mäletagi seda enam 10 aasta pärast. aga praegu on see nagu üks suur elevalt minuga ühes toas ja ta on alati olemas isegi kui ma üritan seda ignoreerida. ma mõtlen, et, mida teie tunneksite kui üks nähtamatu elevant teiega koguaeg kaasas käiks. päris friiki tunne oleks või mis. ja üldse, ma pole mingi musimasin. ma pole mingi lohutus- ega seksimasin. sest tegelikult ma lähen ju sinna leevendama tema koduigatsust, millest ta on rääkinud oma sõpradele aga mitte mulle. ma arvasin, et mina tean kõike, mida ta seal mõtleb ja teeb. aga nonäedsa siis. ma olen lihtsalt, kuidas nüüd öelda, mingi piff. ja see oli väga halvamaiguga öeldud. aga ma tean, et kui ma sinna lähen siis ma muutun musimasinaks jälle. ma olen alati musimasin temaga koos olles. ja kui ma sinna lähen siis ma ei maini mitte kunagi mitte midagi selle bloogi sisust. sest mulle ei meeldi teda kurvaks teha ega näha teda kurvana. sõnumitega võin ma talle midagi päris koledat öelda aga päriselt ma ei saaks talle otsa vaadata. kui te teaksite, milline ta on kurvana. ta on mõtlik ja vaikne ja tekitab sinus tunde nagu ta tahaks, et sa lahkuksid kuigi tegelikult tahab, et sa jääd. ta vaikib ja mõtleb mõtteid, mida ainult tema kuuleb. vaatab tühjusse ja on nii eraldatud, et sul jääb üle ainult istuda ja paitada tema pead. aga see kõik on nii nõme, nii nõme ja ma tihti ei tea, miks ma sinna lähen.. ma ei tahagi enam minna aga enam vist pole mingit tagasipöördumist.