Veidi natuke aega tagasi mõnda aega ma halasin omaette ja arvasin, et ma olen nii armunud, et mu käed ja jalad kukuvad otsast ära, sest elu pole elamist väärt ilma temata nagunii ja parem ma olen siis keegi orbik, kellest eva saaks inspiratsiooni ammutada uuteks orbikunaljadeks. Mõni päev tagasi aga ma lubasin endale, et ma ei nuta enam kunagi igavusest, lihtsalt sellepärast, et mul on nii igav, et ma lausa mõtlen endale välja need kohutavad kannatused ja õnnetused. Täna kui ma voodisse läksin siis ma karjusin rõõmust patja, sest ma teadsin, et ma saan oma käed ja jalad alles jätta, sest see tunne on kadunud. Ja nüüd täna uuesti, pani mu südame taaskord põksuma üks teine inimene. Temaga rääkimine on eluohtlikumaks muutunud. Ma olen nii erutatud iga kord, et ma olen sunnitud hinge kinni hoidma, et mitte karjuda. Ja ta ütleb alati ikka kõige nurjatumaid asju. Kes teab, kas ta neid mõtleb aga need mõtted on väga ilusad. Vahest ma olen nii ekstaasis, et ma hoian hinge kinni kuni ma olen näost punakas-lilla. Liblikadkõhus tunne on liiga ülevoolav, et mul on tunne, et ma annan otsad. Imelik asi, see armastus. Koguaeg on tunne nagu sa sureksid ära.

On juba 14. juuni ...

... ja kõik on sama mustrit jälgides edasi läinud. Ma pole mitte grammi võrra õnnelikum, armastatum, kogenum, rikkam. Maria on ikka see sama vana paks, kole, haisev, mädanev... Tegelikult lihtsalt ikka sama depressiivne. Ma ei mäletagi, et ma oleks peale viimast postitust kordagi seda magusat-magusat õnnetunnet tundnud või väikestki entusiasmi, mis oleks tõeline, mitte lihtsalt kerge rõõm selle üle, et me suutsime lõpuks välja mõelda, mida paremat teha kui kodus istuda ja telekat vaadata. Ja see "parem" ei pruugi alati parem olla. Kas alkohol tõesti pakub meile niipalju rohkem kui kodus pereringis rõõmsalt igasuguste peresaadete vaatamine...
Kuigi olen päris palju naernud ka viimaselajal. Ja eilne õhtu oli niimuuseas kõige imelikum, veidram/haigem õhtu terves kuueteistkümnes aastas M.a.j. (loe: Maria aja järgi).
Huvitav, kas kõik teised minuvanused on sama depressiivsed. Nende kõikide teiste hulka ma ei loe emosid ja kõiki muid inimliike, kes ennast hea meelega vigastavad, sest nende depressiivsus on sügavam kui minu elu masendus kokku nagunii. Miks ma ei võiks olla üks rõõmus ja tark ja ilus 16-aastane normaalne inimene. Miks ma ei võiks lihtsalt olla normaalne. Miks ma ei võiks käia solaariumis kuni ma olen nii pruun, et ma haisen ka nagu sitt; kanda pluuse, mis koosnevadki ainult dekolteest olenemata sellest, kas mul sinna kahe riba vahele midagi peita ka on või näen ma välja nagu vähekarvasem variant dzungli george'ist ja temast rääkides, miks ma ei võiks mõelda ainult meestele ja nende lantimisele, sest ka inimahvid , jõudes paaritumisikka suurem osa ajast sellele mõtlemisele kulutavad kui nad just parasjagu toitu ei otsi või sõbralt puuke ei korja. Ja, mis siis, et tegelikult on need normaalsed tüdrukud rumalamad kui terve loomariik kokku, tõmbavad nad mehi ikka ligi nagu moos mesilasi.
Veidi enesekriitikat kuluks ka ära. Kes olen mina, et neid hinnata. Emake loodus pole mind just õnnistanud. Ma olen nii erinev, et see on peaaegu rõve. Ma näen välja nagu kunagi supermodellides oli üks mustanahaline neiu, kes nägi välja nagu juba nälga surnud aafrika neegrilaip, kelle pea on deformeerunud, sest ta ei saanud lapsena päris normaalselt süüa ja pidi magama kivi peal. Ta naeratus oli nõnda kaunis, et tundus, et tal ongi vaidhambavahe ja kaks hammast. Ei saaks mainimata jätta ka väljapoole ulatuvat "koonu", mis on ilmselt inimahvidest jäänud ja pole evolutsiooni käigus kadunud. Laubaga on samalugu, enamus pead oli seda täis. Juukseid nagu eriti ei olnudki, mõned krussis karvakesed. Aga seda ei saa pahaks panna, kui inimene on pidanud eluaeg kõrbes nälgima. Ma ei ürita olla õel, ennast kirjeldamksin ma umbes samalaadselt.
Oeh. Elasingi ennast välja. Hoiame kõik põidlad kikkis, et järgmine postitus tuleb ehk veidigi positiivsem.

ma ei oskagi midagi öelda. viimaseaja sündmused on nii mõttetud olnud kuidagi. ma lõpetasin kooli üsnagi edukalt, õigel ajal. ainult raamatud on veel viimata. mida ma siis teinud olen ka ? õppinud, õppinud, õppinud aga armastust ei tulnudki. mind huvitav, mida tammsaare sellega küll mõtles. kas oli ta mõne moodsa narkootikumi mõju all või unesegane?
Kuulan praegu lugusid, mis peaksid nagu pauerit andma veits. Aga vastupidi... ma olen nagu pooloimetu kana. Koguaeg ootan, et midagi suurt toimuks mu elus või midagi, mis muudaks kõike kardinaalselt. Praeguseks polegi enam vahet, kas hea või halb aga vaheldust on vaja. Oleks võinud arvata, et peale kooli lõpetamist muutub nagu kõik. Ma kujutasin millegipärast ette, kuidas me kõik koos jookseme koolimajast välja ja hakkama jooma ja laaberdama ja rämedalt pidutsema. Ma kujutasin ette, et algab lõputu pidu. Aga vastupidi. Eile oli viimane protsendiarvestus ja me suht loivasime koolimajast välja. Kõige hullumeelsem asi, mida me tol päeval tegime oli see, et me panime koolimaja ees suitsu põlema. Oleme meie alles metsikud ja ürgsed naised. Reeglitest me ometi ei hooli. Ma vihkan seda, et me oleme iseenda vangid. Vähemalt mina tunnen ennast küll nii. On asju, mida me tahame teha ja on asju, mida me peame tegema, on lubadused, mis vajavad täitmist ja kõik see ilus aeg nagu jookseb rappa. Raijal oli õigus. Me peaksime lihtsalt võtma kogu raha pangaarvelt välja ja põrutama kuhugile kaugele ära. Ma kadestan inimesi, kellel on see võimalus. Kui see oleks mul siis ma ei laseks seda käest kuigi mulle tundub, et ma lasen oma võimalusel praegu küll läbi sõrmede libiseda. Ma ei tea, mida ma teha tahan enam. Ma ei kujuta enda tulevikku ette ja see on nii kuradi hirmutav, et ma olen juba piisavalt vana, et omada mingitgi ettekujutlust oma tulevastest plaanidest aga nüüd.. kõik oleks nagu õhku haihtunud ja ma olen nii laisk, et kui see oleks minu teha siis ma ei teekski kunagi mitte midagi. Ma muutuksin nii paksuks, et ma kasvaksin diivaniga kokku, elaksin invaliidsuspensionist ja telliksin kiirtoitu. Muidugi elaksin ma ameerikas, sest eestis pole väga palju häid kohti, kust saab koju toitu tellida. Aga mu jutt on kuidagi laialivajuv. Mul polegi vist väga täpset pointi.
Eile oli kätlini sünnipäev. Ma olin absoluutselt üleväsinud ja jõin end purju ja heitsin magama. Hommikul ärgates oli mu tukk taas lokkis nagu vanaema tuss ja kõik muu minus oli sama kaunis. Muidu pidu iseenesest oli tore jne. Ma ei tea, miks ma seda kirjutan, sest nagunii ainult Kätlin ja Eva loevad mu blogi.
Mida ma enne öelda tahtsin, et ma vihkan kohustusi. Ei, tegelt ma ei tahtnud seda öelda...
Ma tahtsin öelda, et midagi võiks juhtuda, sest ma hakkan hulluma. Liiga palju alkoholi ja mitte kedagi kellega jagada seda tühjust. Kõik on niiiiii tühi, et ma vihastan praegu selle peale kui mõttetu mu elu tundub. Mitte miski ei paku enam pinget. Ükski inimene, mitte miski. Kõik, mida ma kunagi tahtnud olen on minu jaoks kättesaamatu. See pole lihtsalt minu jaoks mõeldud. See on kellegi teise elu, kellegi teise reaalsus. Ma isegi enam ei palu seda enam. Kuigi mitte miski siin maailmas ei teeks mind õnnelikumaks ja seekord ma teeksin kõige õigesti. Ma üritaksin vähemalt.. Aga see on tõelisus ja tänane päev, millega ma elama ja hakkama saama pean. Üsna varsti ma kardan, et lepin sellega. Ja siis ma muutungi üheks neist inimestest, kes ma kindlasti kunagi olla ei taha. Mis paneb mind mõtlema sellele, et huvitav, kas mu vanemad on õnnelikud ja, kas neile meeldib nende elu. Kas nad ei taha elult alati natukene rohkem kui viimane neile annab. Mul on tunne, et lastesaamine on nende elu ära rikkunud. Kuidas saab inimene, olles niipalju elus kannatanud, saada 3 last ja öelda, et ta ei vahetaks seda võimaluste vastu. Või siis lihtsalt võimaluse vastu elada ja näha. Nende elu on nii rutiinne, et nad elavad ühe päeva üle lihtsalt selleks, et tuleks juba järgmine päev ja siis järgmine ja järgmine. Kuni nad lõpuks surevad.
Alati on mu sissekannetel mingisugune kokkuvõttev lõik lõpus aga täna seda ei tule. Jätan teile mõtlemis ruumi.

..kurat, ma just tegin seda..