Naised, naised, mis teete

Mul on nii igav ja nõme, et ma tegin endale isegi bloogi. Ehk siis nüüd ma olen 2 korda sama nõme kui enne. Ma ei saa aru, miks siin pole ühtegi lahedat fonti nagu Wingdings või Webdings. Siis te saaks hullult mõistatada, mida ma kirjutan. Ma kuulaks aina Jerry Lee Lewis - Great Balls Of Fire, sest see lugu rokib ja on muidu mõnus ja hoogne ja ainus lugu, mille järgi saab tantsida rohelistes lehmabokserites. Hetkel ma muidugi tantsida ei saa, sest eile me otsustasime tähistada Vastlapäeva ja päeva grandioosne lõpp viis meid traumapunkti, kus Eva sõidutas mind ratastooliga. Meil oli äge, me jõime viina ja poisid suitsetasid. Olime teinud juba paar sõitu kuni me läksime ühel juba pealtnäha nõmedale mäele. Ma sulgesin silmad ja üritasin koguaeg ühe jalaga paremale pöörata. Järsku käis pauk ja ma olen maas pikali nagu mingi vastik viiner või mõni vastik jobu mõnes vastikus filmis, kus keegi saab "viga" ja siis teeb aiaiaiai ja kutsutakse kiirabi. Esimene asi, mis mu peast läbi käis oli see, et ma hakkan vist kohe oksele. That would have been a ball ! Aga as usual, polnud mul mitte midagi viga. Olen tugeva kondiga tüdruk Lõuna-Eestist, talutöödega harjunud and shit.
Eile mõtlesin, et vean end täna siiski kooli aga mu jalg oli teist meelt. Kella kahe paiku öösel, kui olin juba tükk aega voodis ärkvel lamanud, roomasin voodist välja alla korrusele, et leida midagi külma (nagu külmutatud herned), et need oma jala peale panna. Külmkapini suutsin ma komberdada ja diivaninigi aga sealt voodisse tundus pikk maa ja ma olin nõus veetma öö sealsamas. Natukese aja möödudes hakkasin ma nutma, sest nii valus oli ja keegi ei lohutanud ega aidanud mind ja ma ei jaksanud karjuda ka, sest no kurat, valus oli. Lõppude lõpuks tuli mu tore vanaema kööki midagi tegema ja ma hüüdsin, et ta tooks mulle midagi külma jala peale ja kahekesi me komberdasime mu tuppa ja ta pakkis mu jala sisse. Tõi isegi valuvaigistit ja ülejäänud öö möödus rahulikult. Nii palju kui seda jäänud oli. Kooli ei läinud. Hommikul ärgates olin juba unustanud, et jalg on valus ja voodist välja astudes kukkusin pikali nagu mõni põline insuldi saanud invaliid. Kui ma homme pean ka kodus istuma siis minu ja voodi vahele kasvavad juured ja ma ei tõuse enam kunagi. Alles olin haige, jõudsin ühe päeva koolis käia ja juba jälle kodus. Oh hõissa, praise the lord, halleluja.