ma tean, et kusagil nutavad lapsed, mu õed on seismas tänavanurkadel, pakuvad end. kuid minu jaoks on peatunud kellad ja jõed

alati kui midagi tundub vaid kiviviske kaugusel ja sa tahaksid selle järgi haarata siis puudutad seda sõrmeotstega ja saad kõrvetada aga sa teed seda iga kord jälle nagu laps, kellele meeldib põletada saada. ikka on nii kui armastada mingit mõtet liiga palju siis see muutub täitumatuks. mina jumaldan seda mõtet rohkem kui midagi muud ja kui mul oleks kasvõi pool sellest mõttest, mis on nagu hermofrodiit, ei ole üks ega teine, siis ma mängiksin sellega nagu kass lõngakeraga kuni ma tüdinen. imelik jah, kuidas mõnel veab ja teisele jääb see vedamine kaugeks nagu taevasinise rasvakriidiga peegelsiledale pilvetahvlile kirjutatud tundmatus keeles sõnum. ma olen üritanud mitte üritada ja siis jälle proovida. aga igakord kui ma tahan, et midagi õnnestuks siis selgub, et ma olen ülepingutanud ja iga kord kui ma jätan asjad saatuse hoolde tuleb välja, et ma oleksin pidanud ikkagi midagi tegema. tundub nagu ükskõik, mida ma ka ei teeks on mu tunded laialipillutatud nagu kivid peale vihma. tundub, nagu ainult vihma koguaeg sajakski.