Litsid

oleme mina ja K2tlin.
aga see selleks. ma olen nii 6nnelik, etl6puks ometi l2heb elus ka midagi h2sti. ma sain londoni ylikooli acceptance letteri l6puks ja ma s6idan 29 aprill Barcelonasse 2ra piiramata ajaks. tulevik paistab helge ja enam mingid pisiasjad mind ei morjenda. ma olen 6nnelik. ja ma ei tea, mida ma teeks kui ma ei saaks peoj2rgsetel hommikutel K2tlinile helistada ja r22kida mitte millestki oluliselt aga, et lihtsalt niisama lobiseda.
6nn ja r66m

Ja siis me keppisime Tchaikovsky saatel...

Käisin tartus vahepeal. Ma ootasin sellest väikesest pealinnast pääsemisest natuke enamat kui aus olla. See tekitas minus nii palju piina. Kõik oli tore. Isegi toredam kui tavaliselt. Ma hängisin miku ja peetriga palju. Mul oli lõbus aga ma olin nii meeletult õnnetu. Kui ma neljapäeva öösel eri poole jalutasin siis ma kõndisin meelega võimalikult aeglaselt, sest ma ei tahtnud millegipärast sinna jõuda. Ma otsisin, kas kuskil on mõni kena vaatega pink, kus ma võiksin istuda ja suitsu teha ja mõelda. Ainus, mida ma nägin oli kuskil kiriku aias ja ma otsustasin siiski kodu poole minna. Kui me tallinasse sõitsin siisingi meeletu kurbus valdas mind ja kui ma tööle läksin siis see kurbus tuli veel rohkem minu peale ja ma olen sellest saati mingis suures mustas augus olnud. Mul oleks nagu mingi identiteedikriis. Loen praegu Kaur Kender Ebanormaalne. Seal oli üks rida: kes tunneb ennast ära, see tuntakse ära. Üldse on mul selle raamatuga selline love-hate relationship. Kord ma vihkan seda, kuidas ta kirjutab armastusest. Kuigi pealtnäha ei ole sellel räpasusega midagi pistmist siis minu jaoks kõlab see nii rõvedalt. Nagu ta meeleheitlikult üritaks mitte olla väikekodanlik. Nagu ta oleks mingi vastik kiimane vanamees, kes pärast kõiki neid ilusaid sõnu tahab sind tegelikult ikkagi lihtsalt panna. Aga samas ma leian selles raamatus ja nendes mõtetes nii palju, millega ma ise nõustun ja, mis minu arust on õige. Väga palju häid mõtteid tõesti, mida ma poleks ise suutnud sõnadesse panna.
Ma jäin vahepeal palavikku ka. Mul on tunne, et see on pigem mu keha reaktsioon sellele suurele kaosele, mis mu sees on. Ma olen esimest korda üle väga pika aja kontrolli alt väljas ja ausalt öeldes ma olen väsinud end kontrollimast. Ma tahangi end lihtsalt vabaks lasta ja mitte sisendada endale milline tugev ja iseseisv naine ma olen. Ma tahan ka olla võimeline armastuseks mitte ainult manipuleerimiseks. Elu on liiga lühike,et mitte öelda või tunda mingeid asju. Kui ma kõndisin tartus mingi maja alt läbi ja mõtlesin jääpurikatele siis ma mõtlesin, et kui mulle nüüd üks pähe kukuks? mis mul siis ütlemata jääks?