mõne inimese seltskond on kohe täitsa talumatuks muutunud. üldse, tundub, et kõik suhted on nii sissekulunud ja jälgivad koguaeg sama mustrit. mida aeg edasi läheb seda sügavamaks muutuvad need jäljed ja seda kindlam on, et me jääme alati samasugusteks. kõige parema meelega jätaksin ma kõik seljataha kui mul puuduksid igasugused kohustused, sest minu südametunnistus küll piinama ei hakkaks. kõige parema meelega ma lihtsalt jõuaks endas selgusele. saaks aru, kas ma tõesti enam midagi ei tunne või ma lihtsalt kardan, et ma tunnen rohkem kui oleks mõistlik. kui ma midagi tõesti veel tunnen siis on see kaugel ratsionaalsusest. kuidas saab üldse armastada kedagi rohkem kui iseennast kui ta on sinust 2000 km kaugusel. ma olen nii segaduses, et ma ei suuda seda isegi kirjeldada. võib-olla see on mingi faas. võib- olla on see sõltuvus ja võib-olla on see lausa haiglane, et ma ei suuda lahti lasta ja ma unustan ja ma ignoreerin ning andestan kõike. millal tuleb see hetk, kus sa tead, et oleks aeg vana selja taha jätta ja edasi minna. üldse. teha midagi uut ja teha seda ise. et see uus oleks algus ainult sulle, midagi vana kaasa võtmata. kuidas sa üldse tead, millal miski on halvaks läinud. sest praegu mulle tundub, et mõni asi on lausa roiskunud. kahju on seda päris ära ka visata. ma ei tea, kas keegi saab aru, millest ma räägin. ja parem ongi kui ei saa. sest ma ise ka ei saa. mulle tundub, et ma hakkan vaikselt kaotama iseennast. või hakkan ma kaotama reaalsustaju. ei saa enam aru, mis tegelikult on oluline, mõtlen ainult enda heaolule. aga päris raske on seda viimast mitte teha. mul on janu millegi uue järele. nagu hakkaks sisemiselt kokku kuivama ja lõpuks olengi "väike" inimene. midagi on puudu või ülearu. minu sees on nagu linnavälinel rajoon-isegi kui sinna mõni uus ja erinev maja ehitatakse siis tundub nagu see olekski seal alati seisnud. kõigil on sügavalt pohui. minul on ka sügavalt pohui. ei mul on täiega pohui. mul on nii pohui, et ma ise ka ei usu kui pohui mul kõigest praegu on. mul on pohuimast pohuim, ma olen pohuiliidu esimees, pohuimaa president ja pohui-inimeste suur vaimne juht, sest mul on lihtsalt nii pohui. kui mul oleks veel rohkem pohui siis ma langeksin maha, väänleksin krampides, vahtu tuleks mu suust ja lõpuks ma läheksin põlema ja tuhastuksin. kõik sellepärast, et mul on lihtsalt nii pohui.
perse
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment