on aeg magama minna. sest keegi (mina) peab juba varsti lennukile minema ja siis sõitma Londonisse Evale külla ja olla õnnelik ja kõikidest kodu muredest eemal. jehuu.

tõsi. eva hirmutas mu ära oma eelmise kommentaariga.mul juba on kaks creepy-stalker personit, kes jälgivad mu bloogi. jumal teab siis palju neid veelon, kes seda avalikult ei tee.
ps. see tõntõõntõõõõn mõjus eriti hästi, eva

gigglešmiggle

täna ma ei teinud midagi huvitavat ega toredat ega lahedat aga täna oli parim päev ÜLDSE. ma sain lõpuks pangakaardi kätte pärast seda kui kõik tellerid väitsid mulle, et sellist kontot ei ole siin maa peal olemas ja pärast seda kui nad tellisid selle kaardi hoopis mu emale. ja ma käisin idkaardil järgi. õnneks see tore tädi ütles, et nad hoiavad seda seal ka kuus kuud ja natuke peale. ja ma käisin baltic councilis ülikoolide kohta infot küsimas. ja terve päev ma ainult naeratasin. ja isegi naersin kõvasti tänaval omaette. nagu keegi oleks väikese droogi mu joogi sisse pannud. ma isegi tahtsin käed õhku visata ja keerutada ennast. väljas polnud ei päikseline ega ka soe. sellegipoolest. parim päev.
my mojo is so on lately.

btw.

kõik raamatud, mida ma viimasel ajal kätte olen võtnud räägivad mingitest hukkunud naistest, halvale teele läinu naistes, prostituutidest jne. kuigi, ma ei teadnud isegi, millest need raamatud räägivad enne kui ma lugema hakkasin. polnud kuulnudki mingist ukraina kirjanikust varem. millegipärast mulle tundub, et universum üritab mulle sellega sõnumit saata. et vaata, vaata, mis juhtub. mitte, et ma plaanin prostituudiks hakata ega midagi selle lähedast aga see kõik oleks nagu universumi vastus minu mõtetele viimasel ajal. pärast seda kui eva rääkis oma the secreti creepiga camdeni turul ja the secreti creep leidis lahenduse mu probleemile olen ma üritanud nagu märke rohkem tähele panna.
ahjaa, veel seda ka, et reedel oli jani ja madise sünnipäev, mis oli nii tore. mitte mingi erilise põhjuse pärast aga mul oli lihtsalt nii ebaloomulikult tore, et järgmine päev ma ei suutnud lõpetada sellele mõtlemast. ja lahe oli ka see, et söreni deit pakkus ühe huvitava idee välja, mida teha vahepealse ajaga. üks nõme asi oli ka.
see raamat, mis matäna lõpetasin oli nii masendav ja mõtlemapanev. õnneks on maailm muutunud mõne mõttes võrreldes selle ajaga aga need fundamentaalsed asjad on ikkagi samaks jäänud. ja see masendab mind ja paneb mind tundma, et lõpetame me ikka kõik koos sellega, kes oli kõige alguses. ehk siis üksinda. sellel oli lihtsalt nii tugev mõju. mis siis kui elu ei lähe nii nagu ma loodan ja kuigi ehk praegu võib kuskil mingis teises aegruumi osas olla see maria, kellest ma unistan ja teha seda, millest ma unistan aga üks vale otsus või käik võib seda muuta ja see maria lakkab olemast. nagu olelusvõitlus ei oleks enam ainult nüüd ja praegu vaid me võitleme peale enda liigikaaslaste ja looduse ja muidugi iseenda veel iseendaga tulevikus ja minevikus.

okei. vahel see lihtsalt jõuab mulle kohale nii hullult, et ma ei saa helistada ntks liinale igapäev, et rääkida igapäevastest asjadest. ma tean, et ma saan aga ma pean maksma sada krooni sekundis selleks, et kuulda ta häält. ja vahel ma tahaks lihtsalt saata moonale telepaatilise sõnumi, et i wish you were here. sest selle ainsa fraasiga meenub mulle ühe silmapilgu vältel kõik meie koos veedetud ajad ja läbielatud seiklused. need, kes on inglismaal on vähemalt kuidagi lähemal. aga austraalia on lihtsalt nii kaugel, et tavainimene ilma korraliku planeerimise ja kogumiseta sinna naljalt ei lähe. ntks, et oh teeks nädalavahetusel midagi ekstraordinaarset. läheks austraaliasse. ei. lisaks see eks-vangide maa on nii suur ka. ja nõme. ja haiseb.
muidu olen viimasel ajal pühendanud ennast põnevate pealkirjadega raamatute avastamisele, mis mul riiulites seisavad. muidugi loen ma päevi kuni Londonisse minekuni. me peame endale kuuse ka hankima jõulude ajal ja pidusöögi ka tegema. ja vagiinakujulisi piparkooke kaunistuseks küpsetama. miss you guys