2:1

hmm. noh, ütleme nii, et mu boytoy päevad on lõppenud. see oli väga keeruline ja arusaamatu aeg minu elus, need viimased paar kuud. mul on kahju, et ma raiskasin selle aja oma elust ma isegi ei tea, mille peale. nüüd ma üritan leida endale piisavalt tegevust, sest kuigi mul on esmaspäev ja kolmapäev kool ja reede laupäev töö siis mulle tundub ikka, et aega on nii palju ja, et mul pole mitte midagi teha. ma tahaks leida, midagi mis mind okupeeriks piisavalt ja pakuks rahuldust samal ajal. mitte midagi nagu töö või kool vaid rohkem nagu midagi teistsugust, mida ma varem teinud pole. muu seas, mõtlesin, et võtan hispaania ja prantsuse keele õpingud uuesti ülesse. iseseisvalt seekord. muidu on kõik päevad üsna monotoonsed. tahaks põnevust. sellepärast peabki tegevust leidma. kirjutaks pikemalt aga pole tegelikult üldse tuju. meil oli laupäeval veel üks legendaarne pidu kodus. seekord ei vajunud täisriides oma voodi peale kell 2 öösel vaid ikka nägin kõik külalised ära.

ma igatsen midagi. aga ma ei tea, mis see on.

long time no write

mis siis huvitavat. käisime evaga portugalis, sest ta tuli üks päev koju ja mainis, et üks ta sõber elab portugalis ja tunni aja pärast tegime me taga ukse juures sigaretti ja pidime endalegi üllatuseks tõdema, et olime õnnelikud stanstead-porto-stanstead piletite omanikud. see kõik oli üsna randomaarne, nagu peebule meeldiks öelda. mul on nüüd peika. see oli üks suur õnnetus ja nagu eva ütles siis ma kaevan seda auku endale koguaeg aina sügavamaks ka. kuigi nüüd, ausalt öeldes, ta meeldib mulle iga hetkega aina rohkem. kohutav on see, et ma näen teda iga päev ja ta ööbib meil umbes 5 päeva nädalas.

täna juhtus midagi hirmsat. endalegi tähelepanematult ma lubasin tal oma hamba harja siia jääda. kui ma hiljem seda uuesti taipan siis ma ilmselt lähen ja viskan selle suurest commitment hirmust lihtsalt minema.

kool on tore. elu on ilus. va see, et ma ei tea millal ma tööl olen see nädal või järgmine ja keegi töölt ei vasta mu sõnumitele ja eile ma helistasin sinna kolm korda ja kunagi polnud kellelgi aega muga rääkida ja viimane kord kui keegi actually vastas siis ma ei kuulnudmitte midagi. ehk siis. ma ei tea, kas nad vb vallandasid mu vahepeal ilma, et oleksid vaevunud mulle öelda. ahjaa. tänase päeva parim asi. leidsin koridorist muu posti hulgast kirja mis oli adresseeritud mulle austraaliast. literally, hüppasin ja kilkasin rõõmust.

vahel kui mõtlema jääd siis on ikka kurb küll see teadmine, et kõik nii kallid inimesed on nii kaugel sinust. aga armastus sellepeale teile kõigile seal kusiganes.

heas mõttes.

miks

ma tunnen ennast viimasel ajal nagu tahaks karjudes paljalt tänavatel ringi joosta ja end london bridge'il põlema panna ja alla thames'i hüpata.

okei

mõtlesin, et kirjutan ka siis lõpuks blogi. kuigi, ma eriti ei viitsi. mis siis vahepeal juhtunud on. kolisime sisse. tegime kõik korda. kuigi..minu tuba on ikka veel pooleldi värvimata. pigem 2/3 on värvimata. aga kui ma nailin selle töö, mille proovipäev mul homme on siis on raha jalaga segada varsti. üldse. kohutavalt vaene tunne on mõnikord. muidu koolist nii palju, et jah see on äge. see nädal pean korraldama halloweeni õhtusöögi Vice Chancellorile ja tema 25'le külalisele ja nii mõnus tunne on olla kõige eest vastutav. Kuigi olen veits närvis ka. Sest mul on alati hull failure hirm sees ja see tundub nagu kõige jubedam asi maailmas - midagi valesti teha. Aga mul on õnneks võimalus kokku panna oma väike immigrantide armee meie grupist, kellest saavad minu jooksupoisid ja assistendid. Tunnen juba, kuidas hakkan vaikselt ära tõusma. Ha, tegelt mitte. Lihtsalt tore on tegutseda. Eva ükskord mainis, et me mõlemad valisime õige eriala. Saab käsutada. Kuigi ma olen veits pettunud esialgu meie põhi tuutoris, kes ei suuda nagu eriti oma ajaga toime tulla ja me pole õppinud tegema põhilis asju nagu igast puljongid ja värgid aga me teeme mingi täidetud kana ballotiine ja asju, mis nagu ei peaks esialgu üldse esmajärjekorras olema. enivei, pole kordagi kurb siin olnud veel. okei, ühe korra olin. aga see läks järgmine päev üle. pluss, mul on 18 aastane boytoy siin. mis on väga imelik. praegu olen raamatukogus ja olen äge ja korraldan asju.

peace out

nii

homme sõidame Kätliniga Londonisse. Täna õhtul joome end viimast korda Tallinnas mälli. See on lihtsalt see, kuidas me veereme.
Me õnneks saame veeta oma esimese öö Kaspari pool ja samuti ka kõik ööd, mis jäävad 15 ja 24 kuupäeva vahele. Need vahepealsed päevad ja ööd peame Kätliniga midagi välja mõtlema. 10ndal me leidsime endale couchsurfist ühe tundubsuhtlahe tattoovenna, kes elab Bethnal Greenis ja ütles, et tal on suva, mis me seal teeme, millal koju tuleme ja, mis seisundis peaasi, et me respekteeriksime teda ja ta diivanit. Ta saatis mulle kirja, et ta saadab kaks prantsuse couchsurferi tüdrukut sealt minema selleks ajaks, sest me tundume coolid. see on cool. Me Käga loodame, et ta arvab lausa, et me oleme coolEST (võib mõelda nagu THE coolest või cool estonians, take your pick) ja lubab meil kauemaks jääda kui 1-2 ööd. Samas nii hull poleks ka hiljem hostelisse minna. Samas 24 bed mixed dorm ei kõla üldse kuidagi toredalt. Aga me saame hakkama, sest kõik uus on põnev. Ehk siis...GO TEAM MUSKETÄRID !

minul on ka superestonia

enne kui eva siia tuli olin veits depressed, sest olin ikka veel Barcelona mõju all aga kui Eva tuli ja me olime üle pika aja jälle kolmekesi koos, mina ja Eva ja Kä, siis kõik üksindus kadus ja kõik oli hästi ja me õppisime jälle pidutsema. kaks õhtut siiamaani on üsna mäletamisväärsed. üks neist kui me rääkisime kõigile suure suuga kuidas me läheme naissaarele filme vaatama ja diskotama, mis aga jäi ära mingi tormi tõttu seega me otsustasime et me ei taha kuskil teises tallinna sadamas seda sama teha ja müüsime oma piletid tagasi. see eest me läksime linna ja tantsisime igalpool kella 7ni jälle. teine õhtu, mis oli mäletamisväärt, oli Eva praktiliselt viimane õhtu siin. see lõppes aga sellega, et mina ja Eva kõndisime Angelist ära ja siis Eva temporaar-peiksi sõnul ühel hetkel me olime tänaval ja teisel hetkel...enam ei olnud. mina tegin silmad lahti ma olin jalad taeva poole ja ei saanud mitte midagi aru. vaatan et Eva on mu kõrval täpselt sama segaduses ja mu jalge vahelt ilmub välja mingi pea, mis küsib, kas me oleme elus. WHAT?! igaljuhul kõik oli tiptop ja elus ja õnnelik. misjärel me läksime peiksi ja sõbra juurde ja nautisime klaasi viskit kell 9 hommikul. kella kümne paiku temporaar-peiks vajus magama põrandal, misjärel me kõik otsustasime ka magama minna. aga kõik oli tore.
eile oli ka huvitav. kui kätlin tuli mulle ja evale minukale järgi ja siis me istusime eva kodu lähistel pimeduses ja sõime kooki...


ps. ma loodan, et eva leiab meile kodu londonis..