psühh

Tahes tahtmata tuleb kunagi mõõn. Õnnelike hetkede seeria lahutamatu osa on langus. Langus ehk aeg, kus kõik tundub valesti ja ei teagi, kas jätta asi sinnapaika või võtta kätte ja midagi ära teha. Inimesed tunduvad teistsugused, mõttekaaslasi ei ole. Tundub nagu vaataksid maailma korraga kellegi teise pilgu läbi või nagu oleksid sul varem prillid peas olnud ja nüüd oleksid järsult nägijaks saanud. Kui ma oskaksin kuidagi olukorda hinnata. Kuidas on see võimalik, et kõik suurepärane on nüüd nii uskumatult pahupidi pööratud. Ja millal me viimati üldse kõik koos midagi tegime ? Miks me laseme enda vahele tulla mingitel kolmandatel perselakkujatest isikutel või nendel, kes käituvad meiega halvasti kui ainult meie oleme need, kes saavad üksteisel tuju lakke tõsta? Või, kas siiski? Või on see lihtsalt kevade masendus või oleme me lootusetud puberteedikud eneseotsimise teel ära eksinud. Miks ei võiks kõik olla lihtne, miks ei võiks me üksteisega sõbralikumad olla, üksteist toetada selle asemel, et võidelda oma positsiooni eest. Lisaks kõigile teistele tekib küsimus, kas see on mõõn või oligi kõik mõeldud hetkeliseks õnneks, mida hiljem põgusalt meenutada ? Et oleks millest rääkida kui me kunagi hiljem juhtume kokku saama, ei tekiks piinlikke momente ? Ja mina arvasin, et me läheme koos lõpuni. Aga kõige eest peab võitlema, mitte miski ei ole niisama. Kurb, kui tunned, et pead lahti laskma. Ma ei taha isegi teada, mis Jumal mõtles kui ta inimese lõi. Võibolla ta lõigi UFO'd, kes on hullult targad ja siis seitsmendal päeval, oma niinimetatud puhkepäeval, lõi ühe naljaplaneedi, kus elaks kari ahve. Ühes olen ma kindel, tal polnud aimugi, et tema isiklikus loomaias saab alguse evolutsioon ja tema jumaliku huumori vili sirgub. Kui saab nii öelda, sest karjast ahvidest sai kõigest kari natuke vähem karvaseid ahve.
Ma olen kurb, sest ma ei saa aru, mis meil viga on. Ma ei näe enam seda ilu nagu varem koolimajast välja astudes olid lehed kuldsed ja keerlesid ringi. Meie naljad ei ole enam nii vaimustavad. Kas asi on minus või oleme me muutunud õelamaks- üks ütleb midagi ja teine ütleb midagi vastu ainult selleks, et tagasi teha. Ja nii see jätkub kuni lõpuks kumbki meist või mõlemad päriselt solvuvad aga ei näita seda välja, et mitte tunduda nõrk. Täna ma olen nõrk, sest ma olen kõigest inimene.
Ma loodan, et üks hetk me murrame välja sellest hallist tsoonist ja jõuame paika, mis on ilusam ja muretum, kus kedagi tõesti huvitab, mida sul öelda on ja kus keegi ei naera kellegi üle. Kuhugi, kus väärtustatakse inimese sisemist maailma hoolimata sellest, mis tal seljas on, kas ta peseb ennast iga päev ( võiks seda ju hügieeni mõttes ikkagi teha) või, kuidas ta täna meigitud on. Kõik peavad ennast kõigist paremaks. Mõned rohkem kui teised ja see paistab välja. Ma tahaksin, et sellel kevadel muretseksime me igaüks endale peegli ja vaataksime sinna pikalt ja sügavalt, kaugemale sellest, mida me esialgu näeme ja siis asuksime teisi kritiseerima ja neile ette heitma. Ta võib ju käia riides nagu kalts, olla maitsetu ja loll aga see, kes hakkab tema hingeasjadele nimesid andma on ise ilmselt hullem. On ise see, kellele näpuga tuleks näidata. Täna on küll tunne, et tahaksin siit kaugemale ära. Kaugemale inimestest, kes sind kurvaks teevad ja tulla tagasi alles siis kui kevad on tuurid sisse võtnud ja inimesed on rõõmsamad. Päikesepaiste peaks kõik ravima.

Ma rääkisin siin Raijaga msnis ja mõtlesin, et kas ma peaks postitama mõne raija stiilis vaimuvälgatuse nagu :
Blood, hate, shit
Life is a carneval of unicorns
Murder, suicide, rape
Death is a ball of self-centered emos

I hate life
I couldn't help her !
I hate life
I couldn't help her !
Life sucks

Take my body and cut it into little peaces
Send it to my home in a shoebox
This is pleasure ! OH JES !

Või siis Anna stiilis postituse...

Kolmapäev _ k2izin naqq janiga linnazz ja naqqq, me istusime koffikys. naq tiate kyll zee kohd .. kus inimesed izzduvad... ja siis ma l2gzin koju...you knooow.. kõndisin...panin yhe jala deise ette.... suhhd cool oli jeah ˇˇ kool suckib, zain F'i...jeahh...i hate life... aga jan poisud ma armmmazzzdan naqq t2ieqq.... izzant... mai tia mixx ma zelle v2lja üdlesin nyyd kuhe...
Reede ( v6i mizz p2ev zee peale kolmap22va nyd ongii??) ihhh.... k2izin koolizz....oli lahenz...s6in l6unat...l2gzin koju...z6iin j2llleee. abiiiii !!!... ma olen naqq nii pagzz... ma hakkan hulult dieeti naq pidama nyydzest alatezz... see on lahenzz.. s6in veidz coco-popzi ka...beti oli j2lleee minu tuaas.. raizzg... aeh... jani igga armazdan zeamoodi...minu muzzuu (L)

Tegelikult Raija luuletused on palju deepimad kui minu omad ja sada protsenti paremad ja Anna on palju targem kui ta bloogis välja laseb paista. (L)

tickle me emo

Oh seda põnevat koolielu. Noor olla on tõesti tore. Ma loodan, et üks hetk jõuab mulle mõistus kohale, et ma hakkaks kord õppima. Seetähendab, et ma õpin aga ma ei ole nii innukas, et ma istuks iga vahetund oma paberimajanduse otsas ja ajaks teadmisi taga. Või siis kordaks neid uuesti ja uuesti. Ma olen iseäranis õnnelik tegelikult kui mul õpitud asi ka meelde jääb. Minu mälu ei ole just väga mahukas. Enamus asju visatakse Garbage bin kausta ja mõned asjad on need, mis heal juhul meelde jäävad. Võimalik, et ma lihtsalt ei oska oma aju kasutada.
Eile käisime Evaga uisutamas. See oli omamoodi. Väikesed poisid ründasid meid. Nad moodustasid V tähe nagu seal hokifilmis Ducks ja uisutasid meie poole, loopisid meid lumepallidega ja suured poisid rääkisid, et on alles taunid maksid selle eest, et tulla jää peale seisma samal ajal kui nende sõbranna lumme tatti lasi. Kena.
Täna oli siis veel arvuti järeltöö, mida ma loomulikult ei osanud. Aga Eva abiga sain hakkama. Peale seda läksime välja suitsu tegema ja tundsime, et oleme kohutavalt väsinud arvuti taga istumisest. Mida küll need arvutitüübid siis teevad. Nad isuvad ju meil koolis terve päev arvuti taga klapid peas ja teevad oma Cyberchatroomforsupercoolcomputerguys jututoas üksteisele arvutialaseid nalju. HAHAHAHAHA, sinu desktopil on ainult 345 erinevat ikooni. Hale värdjas.
Muide, kui me koolimajast väljusime siis ilm oli nii kole ja sombune. Ma arvan, et sellepärast nad oma arvutites nii kinni ongi. Nende jaoks on maailm liiga kole ja, kes teab. Võibolla said nad lapsepõlves kõvasti peksa või neid mõnitati, sest nad meenutasid kangesti kiilakat ja lonkavat matemaatikaõpetajat või nad haisesid ja suuremad poisid vägistasid neilt piimaraha välja. Või äkki neil oli just ilus lapsepõlv. Neil olid alati kõige lahedamd mänguasjad, kõige uuem ratas paraadnas, nad olid klassi misterid ja lõpuballi kuningad ja nüüd nad on masendunud, sest neil kasvas habe, tekkisid kortsud ja nad töötavad gümnaasiumis arvutitüübina, sest nad ei õppinud koolis.
Kurb on veel see, et inimestel su ümber tekib kadedus kui sul läheb ilma pingutamta hästi. Samal ajal kui nemad õpivad niikaua kuni nad oma ajud välja oksendavad ja juurviljana ratastooli vajuvad. Mul on kahju, et maailm on nii kole. Peaks ka vist arvutitüübiks hakkama.