pool "Kuristik rukkisest" on loetud ja ma võin pidada seda juba vähemalt pooleldigi tõeseks faktiks, et ma seda raamatut vihkan. muuseas, lugesin just ühe inimese bloogi. päris halb tunne oleks vist olla tema. mitte sellepärast, et ta õnnetu oleks või midagi aga ta kirjutab juba nii ebameeldivalt, et ma ei taha vist enam tartusse ka minna kuna tema seda oma bloogis kajastas.
ja kas te olete tähele pannud, kuidas vahel keegi kirjutab, midagi millel pole toimuvaga absoluutselt mingit seost ja, millel puudub igasugune loogika aga ometi kõlab see nii hästi? mina teen seda ka vahel aga tema puhul ajab see närvi, sest ükskõik kui hästi ta ka ei arvaks, et ta midagi on öelnud siis on sellel mingi ülepingutatuse alatoon. ja mitte selline hea, siiras, tunnetest ülevoolav, ilus ülepingutatus vaid selline sunnitud oo--võiks nüüdmidaginiiiiilusatöelda--oo--(kuigi ma tegelikult tean, et i stink igas võimalikus mõttes)--00.
ja üleüldse on päris nõme, et ma rikkusin oma bloogi traditsiooni ja lubasin endale mõnda aega õnnelik olla. ka see mulle ei meeldi, et johha täna, hiljem, ei küsinud, et kuidas ma ennast tunnen kui ma olin talle öelnud msnis, et ma pean nüüd midagi tegema, ntks koristama, et ma nutma ei hakkaks. mulle meeldib teadmine, et ka tema muretseb, miks ma vahel ta sõnumitele ei vasta. veel üks näide sellest kui ma temast tegelikult hooliksin siis ma tahaksin, et tema mitte kunagi ei muretseks mitte millegipärast. see on nii isekas aga Mandre ilmselt selle koha peal läheks endast välja ja nendiks kui tohutult BANAALNE see on.
tõtt-öelda ma ootan väga seda iirimaa reisi. ma ootan seda, kuidas me lennujaamas teineteisele üle pika aja jälle otsa vaatame ja võibolla mitte midagi öelda ei oska ja seda, et ta minult jälle käest kinni hoiaks. ma tahaks jälle tunda, et ma võin istuda ta kõrval ja temast mitte kinni hoida aga ikka tunda, et ta on mulle nii lähedal. kui filmides ja raamatutes räägitakse keemiast ja, et õhus on elektrit siis need klišeed said meie näol küll tõestust. ja ma loodan, et ta ei oota mind sinna ainult sellepärast, et ta pole ammu tisse näinud ja ta suurest masturbeerimisest peenisele põletushaavad on saanud vaid sellepärast, et ta igatseb minu lähedal olla. mulle tundub, et ta igatseb mind. võibolla rohkem kui mina teda. mulle tundub, et minu igatsus on rohkem ideeline ja minu peas välja mõeldud, suureks paisutatud igatsus. aga tema teeb seda päriselt. üleülde, enne teda ma arvasin, et mina ei armu küll mitte kunagi päriselt-päriselt ära. ma tean, et osad(eva ja kä) julgeksid mulle siinkohal vastu vaielda. nemad ilmselt võiksid ühe käe peal küll kokku lugeda mitu korda ma eelmine aasta armunud olin. aga need polnud ju need õiged. ma tean, et mulle meeldib nutta ja ahastusse surra aga ainult sellepärast, et mitte midagi muud pole teha, õppimine on ju nii palju igavam kui ette kujutada, et su elus toimub midagi suurt. mikule pole ma näiteks peale temaga hüvastijätmist üldse mõelnud. tagasi vaadates, ma ei mõelnud kunagi temale kui inimesele. pigem nagu asjale, mida ma tahan saada. aga kui ma mõtlen johale siis ma mäletan neid suvepäevi rannas ja vergis ja mulle tuleb koguaeg meelde kuidas ma võpatasin kui ta minu kõrvale liiva peale maandus. kurat, laiali valgus see, mida ma öelda tahtsin. no igaljuhul, kui ma mõtlen johale siis ma mõtlen tunnetega mitte ma ei mõtle üle. aga teinekord ma kardan jälle, et ma ei tunne mitte midagi. nii keeruline. mul on koguaeg selline tunne nagu keegi oleks rõõvinud meilt koosolemise aja. nagu see oleks meilt nii häbematult võetud ja nii hea, nagu ta ise seda ütles, oleks jätkata sealt kus pooleli jäi. sest nii palju jäi ju pooleli. ta oli esimene inimene, kelle juures ma tahtsin olla kui ta vajas, et keegi oleks tema juures. muidu mulle kurvad või mures inimesed ei meeldi. ma ei oska lohutada. aga teda ma ei pidanud lohutama. parem oli kui ma ütlesin vähe, sest ta tahtis ainult, et ma oleksin seal. ta oli ainus inimene, kelle jaoks ma tahtsin SEAL olla. kui te ikka mõistate, et seal olla tähendab olla kõikjal. ja parimal, kõige vähem tüütumal moel.
nüüd ma ootan vaheaega ja reisi sinna. ükskõik kui tüütu see sinnasõit ka ei oleks siis ma tahan olla seal ja uppuda, lämbuda tema lõhna sisse, sest ma olen selle juba unustanud. mulle ei meeldi üldse, et ma olen unustanud sellised asjad nagu milline nägi välja tema nina või kuidas ta nahk lõhnas ja kas üldse. need on nii tähtsad ja mulle meeldivad detailid. need on ainsad asjad, mis teevad inimese eriliseks. praegu võin ma teda ettekujutada täpselt sellisena nagu ta on, suures pildis. aga kui ma hakkan oma mälupilti zoom'ima siis muutub kõik niisama häguseks nagu shannon, iirimaal, google earth'i pildis. jama lugu küll.

tänasest päevast veel nii palju, et mu ema elas mu peal oma teist noorust välja. ja kummaline, et isegi kui iga ta sõna tekitab minus soovi oksendada siis aeg läheb mööda ja fraas "ta on siiski mu ema" ei kõla enam nii lootusetult ebaloogilisena.

nüüd soovin ma head ööd, sest kogu see bloog näeb välja nagu ma oleks J.D.Salingeri rõve ahv. ma lihtsalt ei saa midagi teha kui väga raamatud mind mõjutavad.
head ööd nüüd, head ööd

freestile-o shakamakadoo tikitikitamtikitam

teate, mis ?

ma olen praegu nii õnnelik, et pole midagi öelda.

:)

mikrofoni kontroll ükskakskolm..

...lugesin just joha bloogi ja tegelesin järgmised viis minutit oma huulte veriseks närimisega.

eile sõitsime ühele veidrale kä sugulaste sünnipäevale. mega ossipidu. kui meie sinna jõudsime siis kedagi veel õieti ei olnud. aga oma toa saime. mis on hea, koos võtmega. ja siis jõime ennast seal purju ja läksime laulasmaa osside kõrgseltskonda. mingil hetkel lahutasid moona ja eva mingi kakluse ära, mis nägi tegelt välja nagu 2 homo täiega kallistaksid üksteist maas, sest nad on nii armunud. mina ei usu, et kumbki neist üksteist päriselt lüüa tahtis, asi oli vist show offimises. kui me kätlini emaga sinna sõitsime siis mul oli esmakordselt selline tunne, nagu ma vaataks ennast kõrvalt. ma kujutasin ette, kuidas 5 aasta pärast ma/me tuletame meelde oma keskkooliaega ja siis meenub vähemalt mulle küll, kuidas me sõitsime autos ja laulsime. mis kõige tähtsam-me olime koos. see on vist üks nendest hetkedest, kus ma vaatan tagasi ja mäletan, et ma olin tegelikult õnnelik. ma näen juba praegu, tagasi vaadates, ennast naermas.
peost veel nii palju, et seal oli väga palju lühikesi ca. 150 cm inimesi.moona ja eva läksid mingil hetkel tuppa tudima, kus pidevalt tulid mingid ossid nende tuppa. ja mina ja kätlin tantsisime kohutava ossimusa järgi koos sadade koledate ja veel koledamate ossitüüpidega kuni üks tüüp, kes mu perset juba pool tundi katsunud oli tahtsis mulle rääkida oma parimast sõbrast, kes 6 aastat tagasi uppus. see lugu meenutas talle teda, mitte, et ma mäletaks mis lugu see oli. ahjaa, kui me suurde majja tantsima läksime siis hõivasime ühe toa neljakesi, kus täiega rokkisime ja järsku oli tuba osse täis niisis, me läksime pinide peale tantsima suurde saali ja moona tantsis laua peal nagu hull.nojaa siis tuleb see hetk, kuidas me kätliniga tantsisime nagu homset poleks ja jõime laua pealt jooke, mis maitsesid nagu viin jõhvikamaitsega.. ma ei viitsi rohkem kirjutada.

Jah, kui ma oleksin sama intelligentne kui Ruthie Seventh heavenist siis ma ütleksin praegu midagi, mis seonduks hobustega ja nende selga ronimisega kui sa oled just maha kukkunud. Aga ma ei ole nii, et ma lihtsalt ütlen nüüd, et elamine ruulib. Päris hea tunne on, et kusagil kaugemal on sõber, kellele sa võid kõigest rääkida ja kellega koos sa tunned ennast hästi ja päris hea tunne on, et ka kusagil siinsamas, päris lähedal, on sõbrad, kes ka sinust hoolivad ja, kes on megacoolid, sest sul on alati nendega naljakas ja sa pole kunagi kurb kui oled nendega. Ja, kellega koos olles sa võid lubada endale rumalat käitumist ja, kes armastavad sind ja eelistavad olla koos sinuga isegi kui sa oled kõige nürim pliiats pinalis siis nende jaoks on su nüridus armas ja kulunud kustukumm pliiatsiotsas omapärane. Nummipummi. Isegi kuri arvutitüüp, kes pahvib suitsu nii, et ta ei võta seda suult äragi, tundus täna tore. Ja kõik kurvad armastuslood mu playlistis on nagu kellegi kauge inimese kannatused. Tundub nagu need ei olekski päriselt, vaid nagu Marie Underi luuletused, halb kehastus millegile väga ilusale. Poleks arvanudki, et teadmine, et sa ei armasta kedagi on selline kergendus. Aga kellestki hoolimine on ju sama tähtis, sest me, inimesed, hoolime ikka ju eelkõige endast ja kui sa tahad jagada oma aega, kellegagi, kellega koos see aeg muutub palju väärtuslikumaks siis see on ju hea? Ja kui su päev pole alati päris see ilma temata või kui on õhtuti raske uinuda ja sa pole päris kindel, kas see on sellepärast, et tegid päeval juba uinaku või sul pole lihtsalt teda kaisus või kui sa pole kindel, kas temaga on kõik ikka korras kui sa pole temast kõigest päeva midagi kuulnud, kuigi tegelikult magab ta armsalt oma voodis ja näeb unenägusid või, kas ta kõht on ikka täis ja... jah, tore on kellestki hoolida ja teada, et su lähedal on keegi, kes sinust hoolib ja mis veel tähtsam, inimesed, kellest sina ka hoolid ja, võibolla kelle eest kosta kui ma vahest õhtuti voodis ajaviiteks lammaste lugemise asemel meie isa palvet meelde tuletan.

"Tsivilisatsiooni sõiduk on Džaganntha-vankri sarnane, kui ta hetkeks on pidanudki peatuma tema ratta ette jäänud südame pärast, mida pole nii kerge purustada kui teisi, lömastab ta kohe sellegi ja jätkab oma triumfisõitu."

Honoré de Balzac


terve tee koju sõites mõtlesin ma igasuguseid mõtteid, mõtlesin liiga palju. öösel magada ka ei saanud. nii külm oli ja ma vihkan seda kui mul on külm, ülekõige. praegu istun siin ja pea on täiesti tühi. vähemalt mul on soe, sest radikas töötab. ja kui mu arvuti peaks veel ühe korra kokku jooksma siis ma matan maha kõik mõtted selle sissekande kirjutamisest. päris halb on olla omaette, sest siis ma hakkan veiderdama. näiteks kuulan ma praegu avril lavigne'i, mida ma mitte kunagi ei tee ja olen kohati kurvameelne. eile olin ma vihane. viha on tegelikult nagu kaitserefleks, mida inimesed tunnevad siis kui nad kardavad või on haiget saanud. või segaduses. tegelt olen ma päris väsinud ka sellest tundest. ja sellest, et miski pole päriselt nii hea kui teda pole lähedal. poleks arvanud, et vajadus kellegi järgi võib nii suur olla. ma olen alati arvanud, et ma olen päris iseseisev ja saan ise hakkama aga nüüd tundub, et kõik on laokil. kõik on pooleldi ja lahtised otsad mulle ei meeldi. vahel, kui ma sõidan mõnest täiesti tavapärasest kohast mööda, meenub mulle tema ja see on tohutult tobe. mõnda kohta ma vaevalt julgen minnagi, sest ma kardan avalikus kohas nutma puhkeda. see oleks piinlik. ja mida aeg edasi seda rohkem mulle tundub, et mina olen ainus inimene, kellega rääkimine talle nii vähe rõõmu pakub. tundub nagu ta eelistaks mind ignoreerida aga tunneb liiga suurt vastutust mu ees, et seda teha. iga kord kui tema ütleb midagi järjekordselt suurepärast karjub mu sisemus, et ta armastab teda aga selle välja ütlemiseni ma pole veel jõudnud, sest ma endiselt usun, et see pole võimalik. kui ta arvas, et temast ei ole kasu siis ta eksis. mõned asjad, mis ta mulle ütles on mind vahel naeratama pannud. ja eriti hea oli olla tema lähedal, sest temast eemal olemine põhjustas mulle teinekord lausa füüsilist valu ja magamatust. kui me olime koos siis mul oli tunne, et me oleme nagu üks inimene. me olime lihtsalt nii koos ja ma tundsin, et mitte ainult mina ei vaja teda vaid tema vajab mind ka. kui ta oli kurb siis ta tänas mind, et ma temaga jäin. ja kui ma solvusin siis ta tundis ennast kohutavalt, et ta oli mulle midagi halvasti öelnud. ta ei tahtnud mulle kunagi haiget teha. oma lahkumisega tegi ta mulle aga rohkem haiget kui kunagi võis arvata. mina mõtlen sellele iga päev. ja nii vabalt räägin ma sellest siin seepärast, et ma tean, et ta nagunii ei loe seda. teda ei huvita mis minu sees ja ümber toimub, erinevalt minust, kes ma üritan koguaeg aru saada, kes ta on ja iga päev tema bloogi vaatab, et teada, kas midagi uut on toimunud. mina räägin talle kõigest ja kui teod näitavad rohkem kui sõnad siis ta vist üldse ei hooli. oma ükskõiksuses on ta nii kindel, et kui ma ka ütleksin, et teda armastan siis ta võiks minuga edasi rääkida ilmast või jalgpalli hetkeseisust. mina olen ainuke inimene, kellele ta omal algatusel ei helista, minu sõnumitele ta ei vasta ja minuga ta ei taha msnis rääkida. ma ei saa aru, mida mina valesti olen teinud. mina olen ainuke inimene, kellega rääkides tal koduigatsust ei teki ja kelle kõnede üle ta ei rõõmusta. varsti ei rõõmusta mina ka enam.
aga all in all, ma soovin, et ta oleks õnnelik ja ma ei pommi teda enam oma murede ja juhtumistega. sain enne hakkama, pean ka nüüd saama. milleks siis sõbrad on

you are mine

eile õhtul ma tulin pildistamiselt koju, viskasin riided põrandale. kõige raskem üldse on püstiseistes pükse jalast tirida, et saaks oma eeva kostüümis arvuti ette istuda ja muusika kõvasti mängima panna. ilmselt ma olin väsinud või oli lugu selline aga kurnatusest hakkasid pisarad voolama ja seal ma olin, nutsin, sest ma olin väsinud, selle asemel, et magada ja mitte mõelda.

tihti tuleb ette neid hetki, kus keegi meenutab, kas tahtlikult või kogemata, milline läbikukkumine ma olen. aga ka minul, nagu nendel joonistavatel-tantsivatel-laulvatel üheöösuhete poolfabrikaatidel, kelle geniaalsuses on süüdi nende "raske" elu on vahel raske hommikuti ärgata ja teinekord venib õhtu hiljemaks ja mõnikord ma olen väsinud. ma ei taha kedagi solvata, sest see on puhas kadedus, mis minus räägib aga ma loodan, et ka teie ei pane mulle pahaks kui ma julgen arvata, et mu elu on väärt virisemist. ärge pange pahaks,et ma võtan endale, kui selle universumi mustale augule, mis imeb endasse kõik ja kõik hea, mis sinna imetakse on igaveseks kadunud, vabaduse tunda ennast halvasti for nothing. sest, et päriselt. elu on raskem kui mistahes suurusega sangpomm. vau, see oli sügav. aga jah, me kõik nutame ja naerame, õpime ja elame läbi, saame üle või saame endale. meil kõigil on raske ja halb. me kõik oleme kurvad, saame koolis halbu hindeid(va arvatud monika), keegi karjub meie peale ja keegi pole meiega rahul, keegi ei hinda meid ja keegi ei armasta meid, meid kõiki saadetakse vahel pikalt, meid materdatakse ja meist mõeldakse halvasti. meie vanavanemad surevad, meie isad tapavad ennast ära, meie emad hukkuvad mägedes, sõbrad sõidavad alkoholijoobes vastu betoonseina ja meie klassivennad hüppavad toompea vaateplatvormidelt alla. aga järgmisel hommikul peame meie ikka üles tõusma.

ma ei jaksa. mitu korda võib armuda, teades, et sellest ei tule iialgi midagi. mitu korda võib armastada,teades, et sa pead sellest nagunii loobuma. seda muinasjutulisem see tundub ja nendel hetkedel me ei mõtle, mis saab siis kui muinasjutule tulebki oodatud oodatud lõpp. see lõpp tundub kohati väljamõeldisena, külajutuna. minuga nii ei juhtu, lõpuks saab kõik korda- sittagi. ja, et te teaksite siis lõpp ei ole mitte kellegi tegelik algus. kui asi on lõppenud siis seda see tähendabki. see pole algus ilusale sõprusele või suurele armastusele, see on lõpp ja see tähendab, et kõik on läbi. kõik teie, kellele meeldib fantaaseerida siis ma soovitan teil endale uus vaba aja veetmise viis otsida. armastust ei ole olemas. nagu orkutki ütleb, et meie esimene ja viimane armastus on enesearmastus. tegelikult me kõik armastame ainult ühte inimest siin maailmas ja need inimesed on meie enese minad. võimalik, et on hardaid hetki, mil me unustame endid ja mõtleme teistele aga mitte keegi ei juuri meist välja seda kõikevõitvat isekust nii, et ärge uskuge kangelasi ja filme. ja kui ühel päeval teile tundub, et leidsite kellegi kellega tahate terve oma ülejäänud elu koos veeta siis mõelge veel korra...
kuniks ma jälle armun, ma enam ei usu, et on olemas ilusad ja isetud asjad. ma ei usu, et jumalal on mingisugune "suurem plaan" taevas meie kõigi jaoks. meie, silmakirjalikud õnne kummardajad, sinna küll ei pääse. oh, look at me, i'm such a good person, i love god so much, i go to church and pray 60 times a day, god will accept me in heaven for that- like hell he will. jumal näeb läbi teid sitaseid värdjaid nagu jehoovatunnistajate lendlehti ja tõmbab väravad nina all kinni. põrgus saab meie mõttetutest hingedest kiiremini lahti me vingume nii palju, et mine tea taevas võib mõni meist õnne kätte surra. või siis käime läbi puhastustulest aga tegelikult oleks igalühel meist vaja korralikku dušši, sest me oleme tõsiselt roojased. me kõik situme. see on asi, mis meid ühendab. teiste ja vahel ka enda pihta kui arvame, et me midagi väärt pole. sõprade, kolleegide, õpetajate, klassikaaslaste ja vanemate pihta. situme juba siis kui räägime väljamõeldud tõtt nende heade inimeste kohta. fakt on aga see, et kui kellelgi peaks õnnestuma puhta nahaga pääseda siis elab ta omaenda ehitatud põrgus ja see on vist hullemgi.
igatahes, järgmise korrani- kui elu jälle mu kuristikust alla lükkab ja järele sülitab :)

he left on a jet plane

ükspäev ma rääkisin esimest korda kõva häälega jumalaga. alguses tänasin, et ta oli andnud mulle kõik, mis ma olin palunud endale ja teistele siis küsisin, et miks ta võtab mult kõik ära, mida ma armastan ja siis ütlesin, et ma vihkan teda ja siis nutsin. see on minu marsapeatuse meelelahutus.
kui see oleks film siis see oleks päris ilus olnud. ilusate asjadega seoses meenub mulle kui me johannesega atsi pool diivanil koos teki alla pugesime ja üksteisele nii lähedal istusime, et mul oli tunne nagu ämblikud kooksid me vahel soojast õhust võrku. siis ma veel ei tunnistanud endale midagi. ja kui me natuke kaisutasime kuni tal hakkas ebamugav ja ta läks lauri kõrvale magama ja mina arvasin, et ta ei tahtnud minuga seal olla, ma eksisin. tulebki vist kinni hoida mälestustest või siis need üldse unustada, et saaks lahti lasta. paneb mõtlema jah. tundub nagu ma ei tahaks edasi liikuda aga ma teen seda ju koguaeg, ma ei taha lihtsalt kurb olla. ja miks peakski olema kurb kui keegi, kellest hoolid läheb kuhugile kaugele ära. nagu chalice ütleb.. kui süda on suur siis on vahemaad väiksed:)