ükspäev ma rääkisin esimest korda kõva häälega jumalaga. alguses tänasin, et ta oli andnud mulle kõik, mis ma olin palunud endale ja teistele siis küsisin, et miks ta võtab mult kõik ära, mida ma armastan ja siis ütlesin, et ma vihkan teda ja siis nutsin. see on minu marsapeatuse meelelahutus.
kui see oleks film siis see oleks päris ilus olnud. ilusate asjadega seoses meenub mulle kui me johannesega atsi pool diivanil koos teki alla pugesime ja üksteisele nii lähedal istusime, et mul oli tunne nagu ämblikud kooksid me vahel soojast õhust võrku. siis ma veel ei tunnistanud endale midagi. ja kui me natuke kaisutasime kuni tal hakkas ebamugav ja ta läks lauri kõrvale magama ja mina arvasin, et ta ei tahtnud minuga seal olla, ma eksisin. tulebki vist kinni hoida mälestustest või siis need üldse unustada, et saaks lahti lasta. paneb mõtlema jah. tundub nagu ma ei tahaks edasi liikuda aga ma teen seda ju koguaeg, ma ei taha lihtsalt kurb olla. ja miks peakski olema kurb kui keegi, kellest hoolid läheb kuhugile kaugele ära. nagu chalice ütleb.. kui süda on suur siis on vahemaad väiksed:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment