On juba 14. juuni ...

... ja kõik on sama mustrit jälgides edasi läinud. Ma pole mitte grammi võrra õnnelikum, armastatum, kogenum, rikkam. Maria on ikka see sama vana paks, kole, haisev, mädanev... Tegelikult lihtsalt ikka sama depressiivne. Ma ei mäletagi, et ma oleks peale viimast postitust kordagi seda magusat-magusat õnnetunnet tundnud või väikestki entusiasmi, mis oleks tõeline, mitte lihtsalt kerge rõõm selle üle, et me suutsime lõpuks välja mõelda, mida paremat teha kui kodus istuda ja telekat vaadata. Ja see "parem" ei pruugi alati parem olla. Kas alkohol tõesti pakub meile niipalju rohkem kui kodus pereringis rõõmsalt igasuguste peresaadete vaatamine...
Kuigi olen päris palju naernud ka viimaselajal. Ja eilne õhtu oli niimuuseas kõige imelikum, veidram/haigem õhtu terves kuueteistkümnes aastas M.a.j. (loe: Maria aja järgi).
Huvitav, kas kõik teised minuvanused on sama depressiivsed. Nende kõikide teiste hulka ma ei loe emosid ja kõiki muid inimliike, kes ennast hea meelega vigastavad, sest nende depressiivsus on sügavam kui minu elu masendus kokku nagunii. Miks ma ei võiks olla üks rõõmus ja tark ja ilus 16-aastane normaalne inimene. Miks ma ei võiks lihtsalt olla normaalne. Miks ma ei võiks käia solaariumis kuni ma olen nii pruun, et ma haisen ka nagu sitt; kanda pluuse, mis koosnevadki ainult dekolteest olenemata sellest, kas mul sinna kahe riba vahele midagi peita ka on või näen ma välja nagu vähekarvasem variant dzungli george'ist ja temast rääkides, miks ma ei võiks mõelda ainult meestele ja nende lantimisele, sest ka inimahvid , jõudes paaritumisikka suurem osa ajast sellele mõtlemisele kulutavad kui nad just parasjagu toitu ei otsi või sõbralt puuke ei korja. Ja, mis siis, et tegelikult on need normaalsed tüdrukud rumalamad kui terve loomariik kokku, tõmbavad nad mehi ikka ligi nagu moos mesilasi.
Veidi enesekriitikat kuluks ka ära. Kes olen mina, et neid hinnata. Emake loodus pole mind just õnnistanud. Ma olen nii erinev, et see on peaaegu rõve. Ma näen välja nagu kunagi supermodellides oli üks mustanahaline neiu, kes nägi välja nagu juba nälga surnud aafrika neegrilaip, kelle pea on deformeerunud, sest ta ei saanud lapsena päris normaalselt süüa ja pidi magama kivi peal. Ta naeratus oli nõnda kaunis, et tundus, et tal ongi vaidhambavahe ja kaks hammast. Ei saaks mainimata jätta ka väljapoole ulatuvat "koonu", mis on ilmselt inimahvidest jäänud ja pole evolutsiooni käigus kadunud. Laubaga on samalugu, enamus pead oli seda täis. Juukseid nagu eriti ei olnudki, mõned krussis karvakesed. Aga seda ei saa pahaks panna, kui inimene on pidanud eluaeg kõrbes nälgima. Ma ei ürita olla õel, ennast kirjeldamksin ma umbes samalaadselt.
Oeh. Elasingi ennast välja. Hoiame kõik põidlad kikkis, et järgmine postitus tuleb ehk veidigi positiivsem.