mida siis öelda seni elatud elu kohta... ma tunnen, et ma olen tõepoolest suureks kasvanud, teinud endale selgeks, mis on õige ja vale ja leidnud oma tee. siiski teeb mind kohutavalt kurvaks see kui palju aega on mööda või hoopiski raisku läinud ja veel nii ruttu. ma tahaksn mõnes mõttes olla jälle väikene tüdruk, kes barbiedel juukseid maha lõikas ja omaette mitut erinevat tegelast kujutades kõva häälega rääkis. elu on olnud nii äge ja nii kurb segamini. kui see mälupiltide virrvarr mu silme eest läbi käib siis võttes riski kõlada labaselt aga võtab nostalgiapisara silma küll. nagu seal loos mitte seal filmis breakfast at tiffany's siis minu kohta kehtib see lause küll: i hate when things are over. i really really hate it.

hetke kohta võin öelda vaid seda, et ma olen nii õnnelik. osa minust aga ei suuda oodata, millal juba väljamaale saab, sest kodus leiavad aeg-ajalt aset sündmused, mis tekitavad minus tungiva soovi lennata esimesel võimalusel siit minema ja mitte kunagi enam kodustele helistada. tahaksin ainult kaasa võtta enda ise-leitud perekonna. sõbrad, meid ei seo küll veresidemed (mis on täiega overrated minu arust) aga te olete mulle alati rohkem pere eest olnud.

seda ka veel et.. mu kallim on suurepärane (mitte alkohoolik)