wow, nolife suits me

täna tegin isegi silverile kolm lehekülge Idioodi kokkuvõtet, tal on homme töö. ja nagu tellimuse peale oli šokolaadi ja hallitusjuustu kodus. imelik, et need mõlemad olid päris halvad. hallitusjuust ei maitse enam nii hästi, sokolaad ka mitte, ja ema tai-kalasupp ka mitte. minust on saanud kiirnuudlitüdruk. mu identiteet laguneb ikka korralikult koost. kui juba siis juba, milleks lasta ainult osal endast muutuda kui võin oma sisemise mina juba korralikult maatasa teha. sõbrad, mu hiina müür laguneb.
ma vihkan neid perioode, kus kõigest saab kõrini. lihtsalt nii kõrini on, et võiks end päevadeks toiduvaruga tuppa lukustada. juua veini ja suitsetada ja lugeda hämaras valguses. mingi padjahunniku otsas ja mitte kellegagi rääkida, päevi. lihtsalt me-time. avada oma tšakrad või mantrad või misiganes ja leida tee oma hiina müürini, huhuu. sest, et ükskõik kuidas me ka ei väidaks, et me armastame oma sõpru ja poiss-sõpru ja seltskonda siis me armastame iseennast ikka rohkem. vihkan seda enesearmastuslikku poolt endast. lähen nunnaks hoopis ja armastan terve elu jumalat, keda vahest ei olegi olemas ja raiskan oma elu eneseohverdusele, sest ma usun piiblit, mis on nagunii mingi kunagise hullu klannivenna väljamõeldis, et pärast surma hoopis lõputult oleskleda igavesti tühjuses.
ma olen väsinud, muidu ma ei ajaks sellist jama

maria the deep

iga kord kui ma kodus olen on mul tunne nagu ma oleks karbis. kujutate ette, et ma olen karbis ja mul on ülikitsas. ma tahan karbist püsti tõusta ja välja tulla aga ma ei saa, sest keegi surub koguaeg kaant kinni. see on nii võimatu aga ma koguaeg üritan edasi. kuidas see juhtuda sai, et sa tunned ennast supposed to be turvalises keskkonnas nagu sa oleksid karbis? või olen ma selle karbi endale ise ehitanud? huhuu.
viimasel ajal on see karbi tunne mujal ka.
tahaks hallitusjuustu ja šokolaadi.. ei, hallitusjuustu ja šokolaadipudingut. mm

I GOT IT FROM MY MAMA

jihhaaa. milline okseleajav esmaspäev. jah, tuleb nentida, et reede oli rõõmuküllane Piu sünnipäev. oh seda rõõmu ja õnne. mikk oksendas trepile ja teeskles, et ta ei tea, kes see oli. mina rebisin oma püksid katki, kuna mul oli nii suur pissihäda. mikk sai palju miinuspunkte ja mulle meeldiks ka sellist parmuelu elada. ahjaa, et te teaksite. ma nägin kuidas päris naine strippas keset tuba. ja tegi ägedat erootilist tantsu.
panete tähele kui ebaemod mu postitused on ?
jah, äkki ma polegi enam emo. aga eva ütles the other day päris tabavalt, et ta on nii tühi. mul ka sama tunne aga me vist ei mõtle samas mõttes. olgu, primitiivne on ka tore olla.
FILL ME UP, BUTTERCUP !

isekas kakajunn

mul on kaks minutit aega, et seda bloogi kirjutada.
niimuuseas, rasmus teeb filmi. peaosades mina ja oskar.
mul on jälle hea tuju.
pealkiri siis selline, kuna ma olengi üks suur isekas kakajunn. eva niimuuseas on armukade mölisev kakajunn. aga ma luvvin teda, sellegipoolest. johhat ka.. kuigi tal enam ferrarit pole.(väike vihje suvisele nightchatile. hihii, see oli ju 8. august kui me esimest korda musi tegime. hihii)
gotta go

eile olin varajane. käisime rasmusega polümeris, kuhu hiljem saabusid ka mikk peebo ja laksberg. seal oli päris coolio. tegime rasmusega shotgun'e, mis oli vauvavua nii lahe. rasmus paljastas mulle ka oma filmisüžee ja võite kindlad olla, et ma teen seda, et ainult johale kätte maksta tema emotsioonituse eest. ta teeb mulle nii hullult haiget sellega ja ta ei teagi kui raske mul on sellega harjuda, et teda jälle ei ole. ta ei tea üldse, kui raske mul vahel on. ta lihtsalt koguaeg läheb ära või jääb maha. aga koguaeg peab olema tugev ja uuesti kaotusega leppima. viimane insident inspireeris mind temaga üldse mitte enam suhtlema aga see oleks ka liiga raske. see tähendaks nagu seda, et ma ta igaveseks olen kaotanud. ma ei taha temast ilma jääda ega teda osaliselt saada. elu on nii raske nagu rasmus eile korduvalt ütles. ma siis lihtsalt ignon johat kuni järgmise korrani, mil ma purjus olen.

käisin iirimaal

ja nii lähedal, nii lähedal oli taevas