minul on ka superestonia

enne kui eva siia tuli olin veits depressed, sest olin ikka veel Barcelona mõju all aga kui Eva tuli ja me olime üle pika aja jälle kolmekesi koos, mina ja Eva ja Kä, siis kõik üksindus kadus ja kõik oli hästi ja me õppisime jälle pidutsema. kaks õhtut siiamaani on üsna mäletamisväärsed. üks neist kui me rääkisime kõigile suure suuga kuidas me läheme naissaarele filme vaatama ja diskotama, mis aga jäi ära mingi tormi tõttu seega me otsustasime et me ei taha kuskil teises tallinna sadamas seda sama teha ja müüsime oma piletid tagasi. see eest me läksime linna ja tantsisime igalpool kella 7ni jälle. teine õhtu, mis oli mäletamisväärt, oli Eva praktiliselt viimane õhtu siin. see lõppes aga sellega, et mina ja Eva kõndisime Angelist ära ja siis Eva temporaar-peiksi sõnul ühel hetkel me olime tänaval ja teisel hetkel...enam ei olnud. mina tegin silmad lahti ma olin jalad taeva poole ja ei saanud mitte midagi aru. vaatan et Eva on mu kõrval täpselt sama segaduses ja mu jalge vahelt ilmub välja mingi pea, mis küsib, kas me oleme elus. WHAT?! igaljuhul kõik oli tiptop ja elus ja õnnelik. misjärel me läksime peiksi ja sõbra juurde ja nautisime klaasi viskit kell 9 hommikul. kella kümne paiku temporaar-peiks vajus magama põrandal, misjärel me kõik otsustasime ka magama minna. aga kõik oli tore.
eile oli ka huvitav. kui kätlin tuli mulle ja evale minukale järgi ja siis me istusime eva kodu lähistel pimeduses ja sõime kooki...


ps. ma loodan, et eva leiab meile kodu londonis..

aa ja ma unustasin mainida, et sain just üllatavat informatsiooni ühe tüübi Jacki kohta, kellega ma Barcas kohtusin. Meil oli väike romanss ja siis ta läks tagasi Inglismaale (elab vist ka Londonis praegu) aga üks meie ühine sõber käis tema juures külas ja tuleb välja, et ta elab hiiglaslikus vanas majas koos tenniseväljakute ja turvameestega...peab vist selle tutvuse üles soojendama sinna minnas:D:D:D

gold digger

reedel, käisime patareivil. lahe pidu oli. ja ma sain aru, et terve see aeg kui ma eestist olin ära pole mitte midagi muutunud. aeg oleks nagu seisma jäänud.
laupäeval, olime raija juures annaga ööseks. tegime hommikul eriti hea ahjuomleti ja mugisime seda. kuskil õhtupoole (noh me sõime hommikust kuskil kell 4) otsustasime uuesti poodi minna. see oli huvitav...ükskord ma tean, et me käisime raijaga R-kioskis pitšaamade ja jänesekõrvadega aga see oli juba hoopis teisest killast. me kõik riietasime ennast transseksuaalidest vene litsideks ja läksime Prisma süüa ostma. minul oli seljas leopardimustriline topp ja mini seelik, eriti kõrged kontsad ja neoonroosa boa. muidugi ka roosad päikeseprillid ja läikivrohelised huuled. anna nägi välja nagu renessansi aegne bordelli madaam ja raija oli lihtsalt nagu väga erilise stiiliga tüdruk...
filmisin ka inimesi. mõned naised kõndisid mööda ja häbenemata ütlesid jesssas või issssand jumal või požemoi vms. see oli tore. ja naljakas. muidugi istusime ka mäkis ja sõime MC flurryt..siis läksime koju ja mugisime ja vaatasime fox life'i. ideaalne laupäev raija juures. ma armastan seda kui me kolmekesi sinna satuke ja lihtsalt istume tunde diivanil. aeg-ajalt käib mõni meist külmkapi juures ja teeb uued võileivad. mmm.

london

täna sain ka viimaks teada, et mulle antakse laenu. enrollisin online ära ja set uppisin oma student emaili. ja siis seivisin endale desktopile eraldi folderisse kõik dokumendid, mis esimesel päeval vaja kaasa võtta. ägedad laused, eks.
lugesin just oma ammuseid postitusi. mind tegi kurvaks kui palju ma muutunud olen. tundub, et ma olin palju vaimsem? tookord. ma vaatasin palju rohkem enda sisse ja julgesin tunnistada, mida nägin. praeguseks ma olen suutnud endale nii paksu naha kasvatada, et ma ei näe ise ka sellest enam läbi. kas ma tean enam üldse, kes ma olen? kas ma teadsin siis või tean ma rohkem nüüd? ma ei mäleta enam, millal ma teadsin, mida ma tahan tulevikus teha. see on juba pikemat aega olnud selge aga nüüd lugedes oma vanu postitusi siis ma igatsen mineviku-mina. tundub, et ta mõtles palju rohkem. oli palju tundelisem, armastas palju rohkem. erinevalt minust praegu. ma olen tuim ja ükskõikne. miski ei liiguta enam mind nii nagu siis. kas ma hakkan suureks kasvama? ma ei taha üldse suureks kasvada. ma ei taha olla konventsionaalne ja väikekodanlik. ma tahan, et ma tunneksin kõike nagu siis kui ma olin noor. kõik tunded korrutati viiega. iga väike asi tundus nagu suur tragöödia või suurim õnn. ma tahan elada impulsiivselt ja kogu täiega. panna igasse hetke kõik, mis on mul. mul on pikemat aega tunne nagu ma elaks poolikult. kas ma olen nii hoolsalt üritanud ennast keskkonnamõjude eest kaitsta, et mul ongi raske enam midagi tunda? ma ei tea aga ma tean, et midagi peab muutuma. ma tean ju, mida ma elult tahan. ma tean, kelleks ma tahan saada aga, kas ma tean ka kes ma olen? alustades tänasest, kui eva tuleb eestisse jälle, üritan ma elada teistmoodi. või siis tunda asju teistmoodi. ma olen nii ametis olnud enda tunnete kaitsmise ja kapseldamisega. iga kord kui ma võtan vastu mingi halva emotsiooni siis ma üritan seda lappida ja pakkida ja muuta ja väänata nii, et ma ei tunneks enam seda halba emotsiooni vaid, et see oleks transformeerunud millekski muuks. ma olen ennast üritanud kaitsta nii, et ma ei oska enam komplimentigi vastu võtta. sest see tuleb sellise šokina, et mu keha reageerib sellele negatiivselt. ma ei taha enam olla tuim. ma tahan tunda