johannesel oli õigus, ma läksingi koju ja kirjutasin oma emo blogi

we're after the same rainbows end

mis ma oskan öelda- olen nii haiglaselt õnnelik. sõbrad (te teate ise, kes te olete), võite päris kindlad olla, et kolmandal septembril võite oma luuad ja harjad majapidamiskappidest välja otsida, sest mul läheb vaja iga kühvlit, et minu killud maast üles korjata. ma ei teagi päris täpselt, kas see viimane kuu on kujunenud minu elus selliseks, et õpetada mulle, et mul pole määratud kunagi päris õnnelikuks saada või on see näitamaks mulle, et kõik on võimalik ? või siis otsin ma igas asjas tagamõtet ja suuremat plaani kuigi kõik ongi tegelikult nii lihtne kui näib.
ma ei mäletanudki enam, mis tunne see on kui sul pole tuju üksindusest nutta või kui sa saad kellelegi rääkida kõigest ja kui sul ongi halb siis on sul halb põhjusega mitte sa ei nuta sellepärast, et oled üks hale luuserist jobu. just nüüd kui tundus, et mõrasid pole enam näha... aja jooksul sinna kogunenud liiv ja tolm oli need ähmaseks muutnud. nagu öeldaksegi, et aeg parandab kõik. ja annab arutust.
oeh, armastus asjade vastu, armastus unistuste vastu ja armastada unistada, tahta olla parim ja armastada edasi anda seda, mida sa oskad, armastada neid, keda sa aitad ja armastada neid, kes seda vajavad. armastada jõuda edasi, jõuda kaugele ja kõrgele, et saaks armastada elu, et armastada õnnestumisi, et saaks kukkuda ja pettuda, et saaks armastada jalule tõusmist.siis armastada ennast, sest keegi armastab sind ja on pannud sind uskuma, et võibolla sa isegi oled seda väärt. armastada ja armastatud olla. kas me mitte kõik ei taha seda ? ja kes väidab vastupidist on kibestunud või mitte inimene. armastus on üks edasiviiv jõud.
rumalatele inimestele nagu mina peaks ju kõik palju lihtsam olema. me ei pea mõtlema, sest millest meil ikka mõelda on. me peaksime koguaeg õnnelikud olema. ma olen vist nii rumal, et ma ei suuda sedagi. teadmatus kõigest halvast ongi ju õnn ?

and history books forgot about us and the bible didn't mention us

kõik on nii hästi ja ei ole ka. kõik on õigesti ja valesti. kõik on pea peale pööratud. ma peaks sukelduma raamatutesse, et mitte mõelda koguaeg. miks on nii, et mingil hetkel sa võid võtta endale paar minutit vaba aega, et hingata sisse õhku, mis on su ümber ja tundub koosnevat õnnemolekulidest. sa võid toetuda vastu seina korraks, sulgeda silmad ja tundub, et su ees on ikka sinine pilvitu taevas. sa võid naeratada või mitte, sa võiksid aurustuda õhku ja muutuda üheks aineosakeseks. sa võiksid sulada nagu jää või leekides tuhaks põleda, et olla üks sellest suurest suurest õnnelikust tervikust. see aeg venib aga on samas kiire kaduma. õnnetud hetked on need, kus sa sooviksid, et aeg läheks kiiremini edasi. praegu ma soovin, et aeg lihtsalt liiguks aga sekundid on nii pikad.
üks öö just evaga mõtlesime, et kuidas inimesed tulid mõttele hakata mõõtma aega. hakata mõõtma midagi, mida ei saa käega katsuda ega näha ega nuusutada. see on nähtamatu fenomen, minu arust. nagu väiksed jumalad on meil kõigil seinakellad, käekellad ja mobiilid millega me kontrollime midagi, mis isegi ei kuulu meile.
ei mäletagi, millal viimati minu sees kõik nii sassis oli.
ei tea jah, mis minust saab