"Tsivilisatsiooni sõiduk on Džaganntha-vankri sarnane, kui ta hetkeks on pidanudki peatuma tema ratta ette jäänud südame pärast, mida pole nii kerge purustada kui teisi, lömastab ta kohe sellegi ja jätkab oma triumfisõitu."

Honoré de Balzac


terve tee koju sõites mõtlesin ma igasuguseid mõtteid, mõtlesin liiga palju. öösel magada ka ei saanud. nii külm oli ja ma vihkan seda kui mul on külm, ülekõige. praegu istun siin ja pea on täiesti tühi. vähemalt mul on soe, sest radikas töötab. ja kui mu arvuti peaks veel ühe korra kokku jooksma siis ma matan maha kõik mõtted selle sissekande kirjutamisest. päris halb on olla omaette, sest siis ma hakkan veiderdama. näiteks kuulan ma praegu avril lavigne'i, mida ma mitte kunagi ei tee ja olen kohati kurvameelne. eile olin ma vihane. viha on tegelikult nagu kaitserefleks, mida inimesed tunnevad siis kui nad kardavad või on haiget saanud. või segaduses. tegelt olen ma päris väsinud ka sellest tundest. ja sellest, et miski pole päriselt nii hea kui teda pole lähedal. poleks arvanud, et vajadus kellegi järgi võib nii suur olla. ma olen alati arvanud, et ma olen päris iseseisev ja saan ise hakkama aga nüüd tundub, et kõik on laokil. kõik on pooleldi ja lahtised otsad mulle ei meeldi. vahel, kui ma sõidan mõnest täiesti tavapärasest kohast mööda, meenub mulle tema ja see on tohutult tobe. mõnda kohta ma vaevalt julgen minnagi, sest ma kardan avalikus kohas nutma puhkeda. see oleks piinlik. ja mida aeg edasi seda rohkem mulle tundub, et mina olen ainus inimene, kellega rääkimine talle nii vähe rõõmu pakub. tundub nagu ta eelistaks mind ignoreerida aga tunneb liiga suurt vastutust mu ees, et seda teha. iga kord kui tema ütleb midagi järjekordselt suurepärast karjub mu sisemus, et ta armastab teda aga selle välja ütlemiseni ma pole veel jõudnud, sest ma endiselt usun, et see pole võimalik. kui ta arvas, et temast ei ole kasu siis ta eksis. mõned asjad, mis ta mulle ütles on mind vahel naeratama pannud. ja eriti hea oli olla tema lähedal, sest temast eemal olemine põhjustas mulle teinekord lausa füüsilist valu ja magamatust. kui me olime koos siis mul oli tunne, et me oleme nagu üks inimene. me olime lihtsalt nii koos ja ma tundsin, et mitte ainult mina ei vaja teda vaid tema vajab mind ka. kui ta oli kurb siis ta tänas mind, et ma temaga jäin. ja kui ma solvusin siis ta tundis ennast kohutavalt, et ta oli mulle midagi halvasti öelnud. ta ei tahtnud mulle kunagi haiget teha. oma lahkumisega tegi ta mulle aga rohkem haiget kui kunagi võis arvata. mina mõtlen sellele iga päev. ja nii vabalt räägin ma sellest siin seepärast, et ma tean, et ta nagunii ei loe seda. teda ei huvita mis minu sees ja ümber toimub, erinevalt minust, kes ma üritan koguaeg aru saada, kes ta on ja iga päev tema bloogi vaatab, et teada, kas midagi uut on toimunud. mina räägin talle kõigest ja kui teod näitavad rohkem kui sõnad siis ta vist üldse ei hooli. oma ükskõiksuses on ta nii kindel, et kui ma ka ütleksin, et teda armastan siis ta võiks minuga edasi rääkida ilmast või jalgpalli hetkeseisust. mina olen ainuke inimene, kellele ta omal algatusel ei helista, minu sõnumitele ta ei vasta ja minuga ta ei taha msnis rääkida. ma ei saa aru, mida mina valesti olen teinud. mina olen ainuke inimene, kellega rääkides tal koduigatsust ei teki ja kelle kõnede üle ta ei rõõmusta. varsti ei rõõmusta mina ka enam.
aga all in all, ma soovin, et ta oleks õnnelik ja ma ei pommi teda enam oma murede ja juhtumistega. sain enne hakkama, pean ka nüüd saama. milleks siis sõbrad on