pool "Kuristik rukkisest" on loetud ja ma võin pidada seda juba vähemalt pooleldigi tõeseks faktiks, et ma seda raamatut vihkan. muuseas, lugesin just ühe inimese bloogi. päris halb tunne oleks vist olla tema. mitte sellepärast, et ta õnnetu oleks või midagi aga ta kirjutab juba nii ebameeldivalt, et ma ei taha vist enam tartusse ka minna kuna tema seda oma bloogis kajastas.
ja kas te olete tähele pannud, kuidas vahel keegi kirjutab, midagi millel pole toimuvaga absoluutselt mingit seost ja, millel puudub igasugune loogika aga ometi kõlab see nii hästi? mina teen seda ka vahel aga tema puhul ajab see närvi, sest ükskõik kui hästi ta ka ei arvaks, et ta midagi on öelnud siis on sellel mingi ülepingutatuse alatoon. ja mitte selline hea, siiras, tunnetest ülevoolav, ilus ülepingutatus vaid selline sunnitud oo--võiks nüüdmidaginiiiiilusatöelda--oo--(kuigi ma tegelikult tean, et i stink igas võimalikus mõttes)--00.
ja üleüldse on päris nõme, et ma rikkusin oma bloogi traditsiooni ja lubasin endale mõnda aega õnnelik olla. ka see mulle ei meeldi, et johha täna, hiljem, ei küsinud, et kuidas ma ennast tunnen kui ma olin talle öelnud msnis, et ma pean nüüd midagi tegema, ntks koristama, et ma nutma ei hakkaks. mulle meeldib teadmine, et ka tema muretseb, miks ma vahel ta sõnumitele ei vasta. veel üks näide sellest kui ma temast tegelikult hooliksin siis ma tahaksin, et tema mitte kunagi ei muretseks mitte millegipärast. see on nii isekas aga Mandre ilmselt selle koha peal läheks endast välja ja nendiks kui tohutult BANAALNE see on.
tõtt-öelda ma ootan väga seda iirimaa reisi. ma ootan seda, kuidas me lennujaamas teineteisele üle pika aja jälle otsa vaatame ja võibolla mitte midagi öelda ei oska ja seda, et ta minult jälle käest kinni hoiaks. ma tahaks jälle tunda, et ma võin istuda ta kõrval ja temast mitte kinni hoida aga ikka tunda, et ta on mulle nii lähedal. kui filmides ja raamatutes räägitakse keemiast ja, et õhus on elektrit siis need klišeed said meie näol küll tõestust. ja ma loodan, et ta ei oota mind sinna ainult sellepärast, et ta pole ammu tisse näinud ja ta suurest masturbeerimisest peenisele põletushaavad on saanud vaid sellepärast, et ta igatseb minu lähedal olla. mulle tundub, et ta igatseb mind. võibolla rohkem kui mina teda. mulle tundub, et minu igatsus on rohkem ideeline ja minu peas välja mõeldud, suureks paisutatud igatsus. aga tema teeb seda päriselt. üleülde, enne teda ma arvasin, et mina ei armu küll mitte kunagi päriselt-päriselt ära. ma tean, et osad(eva ja kä) julgeksid mulle siinkohal vastu vaielda. nemad ilmselt võiksid ühe käe peal küll kokku lugeda mitu korda ma eelmine aasta armunud olin. aga need polnud ju need õiged. ma tean, et mulle meeldib nutta ja ahastusse surra aga ainult sellepärast, et mitte midagi muud pole teha, õppimine on ju nii palju igavam kui ette kujutada, et su elus toimub midagi suurt. mikule pole ma näiteks peale temaga hüvastijätmist üldse mõelnud. tagasi vaadates, ma ei mõelnud kunagi temale kui inimesele. pigem nagu asjale, mida ma tahan saada. aga kui ma mõtlen johale siis ma mäletan neid suvepäevi rannas ja vergis ja mulle tuleb koguaeg meelde kuidas ma võpatasin kui ta minu kõrvale liiva peale maandus. kurat, laiali valgus see, mida ma öelda tahtsin. no igaljuhul, kui ma mõtlen johale siis ma mõtlen tunnetega mitte ma ei mõtle üle. aga teinekord ma kardan jälle, et ma ei tunne mitte midagi. nii keeruline. mul on koguaeg selline tunne nagu keegi oleks rõõvinud meilt koosolemise aja. nagu see oleks meilt nii häbematult võetud ja nii hea, nagu ta ise seda ütles, oleks jätkata sealt kus pooleli jäi. sest nii palju jäi ju pooleli. ta oli esimene inimene, kelle juures ma tahtsin olla kui ta vajas, et keegi oleks tema juures. muidu mulle kurvad või mures inimesed ei meeldi. ma ei oska lohutada. aga teda ma ei pidanud lohutama. parem oli kui ma ütlesin vähe, sest ta tahtis ainult, et ma oleksin seal. ta oli ainus inimene, kelle jaoks ma tahtsin SEAL olla. kui te ikka mõistate, et seal olla tähendab olla kõikjal. ja parimal, kõige vähem tüütumal moel.
nüüd ma ootan vaheaega ja reisi sinna. ükskõik kui tüütu see sinnasõit ka ei oleks siis ma tahan olla seal ja uppuda, lämbuda tema lõhna sisse, sest ma olen selle juba unustanud. mulle ei meeldi üldse, et ma olen unustanud sellised asjad nagu milline nägi välja tema nina või kuidas ta nahk lõhnas ja kas üldse. need on nii tähtsad ja mulle meeldivad detailid. need on ainsad asjad, mis teevad inimese eriliseks. praegu võin ma teda ettekujutada täpselt sellisena nagu ta on, suures pildis. aga kui ma hakkan oma mälupilti zoom'ima siis muutub kõik niisama häguseks nagu shannon, iirimaal, google earth'i pildis. jama lugu küll.

tänasest päevast veel nii palju, et mu ema elas mu peal oma teist noorust välja. ja kummaline, et isegi kui iga ta sõna tekitab minus soovi oksendada siis aeg läheb mööda ja fraas "ta on siiski mu ema" ei kõla enam nii lootusetult ebaloogilisena.

nüüd soovin ma head ööd, sest kogu see bloog näeb välja nagu ma oleks J.D.Salingeri rõve ahv. ma lihtsalt ei saa midagi teha kui väga raamatud mind mõjutavad.
head ööd nüüd, head ööd