täna lume käes seistes ma mõtlesin, et kas on olemas täiesti võrdseid partnereid? alati tunneb üks, et ta teeb midagi rohkem kui teine. kas on olemas võrdset armastust või võimalik võrdselt armastada? alati tunneb üks et ta armastab rohkem või vähem kui teine. ehk pole ma sellist asja veel kogenud aga alati püüab üks teist ohjata. kui võtta kasvõi abiellumise institutsioon? miks selline asi üldse on. tänapäeval pole sellel mingit pistmist usuga, kui siis ainult erandlikel juhtudel. seda tehakse, kas rahalistel kaalutlustel või selleks, et kindlustada oma koht teise inimese elus. et teha lahkumine teise jaoks raskemaks. nagu armastus või pühendumus üksinda teda paigal ei hoiaks. ja millest tuleb see vajadus ohjata, kontrollida või see omandihimu? miks ei võiks iga päev alati nii, et kumbki elab oma elu ilma, et ta peaks muretsema teise inimese tunnete pärast kui sa jääd natuke kauemaks rääkima meeldiva inimesega ilma mingi tagamõtteta vaid lihtsalt, sest sulle meeldib selle inimesega vestelda ja sa naudid tema tähelepanu ja tema sinu oma. aga mõlemad teavad, et asi sellest kaugemale ei lähe. miks ma peaksin katkestama selle vestluse, sest ma tahan säästa ennast pärast oma partneri armukadedushoogudest? igat päeva me võiksime alustada nagu oleksime maailmas üksinda, sest me oleksime palju..kuidas seda seletada. me oleksime palju avatumad võimalustele ja innukamad neid nägema. aga iga õhtu me võiksime koju tulla ja valida selle inimese uuesti endaga enda elu jagama. see, et sa elad oma elu nagu vallaline inimene aga oled ikkagi suhtes ei tähenda, et sa pead petma. sest, tuleb tunnistada, vallalistel inimestel on palju lõbusam. ma lihtsalt tahaks leida seda võrdsust. et ei ole mingeid kahtlusi ja etteheiteid. on ainult vabadus ja armastus. kas see kõlab väga ebareaalselt? kas armastuseks on vaja seada mingeid piiranguid, et see ei hukkuks või elaks see vabana palju kauem? minu puhul on vist nii, et piirangud... ja piirangute all pean ma ka silmas seda formaalsust mida me kutsume "suhteks" , kus on kehtestatud reeglid, et mida võib ja mida ei või...on olnud just see, mis mulle nii hirmsad on tundunud ja, mis on mädandanud need tunded nagu siis kui sa võtad õuna puu küljest. ja paned selle külmkappi. nüüd kehtivad talle hoopis teised reeglid kui talle on loomulik ja ta elab palju lühemat aega. kui ta oleks jäänud puu otsa siis ta polekski kunagi surnud vaid saanud osaks looduse igikestvast protsessist, ning mitte kunagi surnud. ma tahan ka nii elada, et mitte kunagi surra.

mulder: no,he's from fucking estonia

ma nägin täna öösel unes, et ma olin anna ja raijaga kuskil pööningul. ja me läksime linna peale. ma eelnevat ei mäleta, küllaga järgnevat. kuidagi juhtus nii et ma kukkusin või keegi lõi mulle mingi ora vasakusse silma ja mulle pandi sinna suur plaaster peale. terve aeg ma arvasin, et mul on nüüd silm peast väljas ja, et mida ma küll nüüd teen. ja ma kõndisin mingis suures kaubamajas ja inimesed vaatasid mind, et issand jumal tal on silm peast väljas vaene inimene. ja et anname talle teed tal on silm peast väljas. keegi isegi küsis, et miks ma seda plaastrit kannan ja miks ma lihtsalt klaassilma ei pane. jalõpuks. mult võeti see plaaster ära. ja ma vaatasin peeglisse. ja ma olin hoopis mingi.. mustade juustega 3-päeva habemega ex-vangi moodi mees. mul oli silm alles küll aga mu vasak näopool oli veits moondunud. seega mu esimene üllatus ei olnud üldse see, et mu silm siiski alles oli vaid see, et ma olin sugu vahetanud kuskil unenäo keskel. sest mu unenägu algas sellega, et ma nägin ennast kõrvalt aga kuskil keskel ma hakkasin nägema maailma nii nagu inimesed pragu näevad. läbi oma silmade, et nad peavad ikka peeglisse vaatama, et oma nägu näha. jah. juba teine õudusunenägu kaks ööd järjest. ilmselgelt see uus õudukas, mis kinodes on, Orb, on mu vaimsel tervisele kuidagi halvasti mõjunud. pealegi, ma peaksin mainima, et mind vaimustab, kuidas kõik sarimõrvarid, tulnukad või tuumapommist kiiritada saanud koll-inimesed või väga veidrad vaheusõpilased ameerika filmimaailmas on alati eestist.