Olen ma idioot või mis

Oma eelmist postitust lugedes läks mul endalgi süda pahaks. Naljakas, mida inimene (mina) mõtlen kui ma elan parasjagu suurt tunnetepuhangut üle. Peaksin ju ometi mõistma, et mu elu ei ole mingi heartbreaking, soulcrushing pisarsilmil vaatamiseks film. Viimasel ajal on koguaeg mingi action. Alates Raija lõpetamisest on harva puhkus. Ja nüüd viimased päevad.. ei viimane nädal: pidu, pidu, pidu, sünnipäev, pidupidu... Nii palju uusi tuttavaid ja vanu nägusid. Nii palju tegemist on olnud, et ma tundusin peaaegu õnnelik. Ma ei viitsi süübida enda ümber olevate inimeste gossipisse ega nende, kes ütles midadesse. Ma ei viitsi üldse enam pikemalt mõtlema jääda. Kui on peoga pidu siis ei ole aegagi. Ja see on suurepärane. Ainult täna on erand ja eesti tundub jälle masendavam paik. Nendel hetkedel kui ma olen üksi ja mul on aega laialt, et mõelda rohkem kui vaja mõistan ma kui positiivne on pealiskaudselt elada. Vähemalt vahelduseks tundub nagu mul poleks millegi üle nuriseda.