et siis... ma vahepeal mõtlesin päris kohutavaid mõtteid. kõik oli umbes nagu.. läbi minu jaoks. sellist tunnet pole varem olnud, et pole enam kuhugile edasi liikuda aga tagasi minna ka ei saa. nagu jooksed koguaeg aga sa jooksed tühjusesse. teate, nagu need mõttetud halvad unenäod, mis pärast teistele rääkides ei tundu üldse õudsed aga kui sa seda öösel unes näed siis see on kõige jubedam ja väljapääsmatum olukord üldse. selline tunne ongi, et sõnadesse seda panna ei saa. vahet pole, mida ma teen, it's all the same. ja ma olen nii segaduses, et ma enam ei teagi, kas viga on minus või kelleski teises. jube kerge on teisi süüdistada. või äkki ma olen lihtsalt väsinud. alates reedest pole üldse korralikult maganud. ärkan haruldaselt vara üles isegi kui ma olen eelnev öö.. või noh sama päeva hommikul kell 6 koju jõudnud. iga päev mõtlen, et okei täna ma olen kodus for sure...mitte.
kõige hullem on see, et ma isegi ei tea, mida ma otsin või mida mul vaja on, et see kõik ära kaoks, et oleks jälle normaalne. emomariat ma suudan händlida aga sellist asja küll mitte.

täna muidu mõtlesin, et jesss, saab kodus olla. aga eneken ütles siis msnis, et ta tahaks küll midagi teha...

ma tahtsin just bloogi kirjutada aga siis ma lugesin olivia oma ja muud nagu polegi eriti öelda ...

"mul on sellest fakking koolist nii kõrini et !!!! mind üldse ei huvita, ma ei viitsi õppida.. ma ainult magaks ja sööks .. mind üldse ei koti mitte miski mis me koolis õpime.."

see ka, et mul on hull pohuiperiood. mul on kõigest nii pohui, et vaudo.