Elu on siiski ilus

Olen mina alles tujukas. Alles mõtlesin, et ma tahaks minema siit. Nüüd ma imestan kui ilus võib elu olla. Mina olen masenduses vist siis kui mul pole midagi teha või mul on igav. Ja siis kui sul pole millegiga tegeleda on palju kergem mõelda, et sa oled kohutvaalt õnnetu, et su elu on läbi ja kõik sitt. See on ikka kõvasti parem kui olla tuim ja emotsioonitu ja tunnistada endale, et isegi sinu elu ei ole alati nii suurepärane kui sa tahaksid. Ka sinu elus tuleb ette hetki, kus keegi ei helista, keegi ei kutsu kuhugile, plaane pole. Ja kui keegi küsib, mis tegid siis sa vastad nii muuseas, et midagi erilist ja teed nägu nagu sa poleks tegevusetusse peaaegu surnud ja üksinda kodus muusikat kuulates krokodillipisaraid valanud. Igavus on haigus. Õnneks kergesti ravitav.
Viimase aja sündmused on minu tuju paremuse poole muutnud. Kaugele ära ma sain indeed, reedel ja laupäeval. Võibolla see oligi mu adrenaliinisüst, mu energialaeng, et kuidagiviisi edasi pürgida. Sellistel hetkedel nagu see nädalavahetus sa mõistad kui lihtsalt võib kõike muuta. Me arvame, et kui me oleme õnnetud siis me ei saa midagi parata aga siis sa jood ennast täis ja kuulad, kuidas kellegi teise elu on nii kurb ja masendav. Ise sa paneksid endale sellisel juhul nööri kaela aga tema läheb ikka edasi. Sinu mured tunduvad selle kõrval tühine pask, naljanumber. Hetkel on mul küll tunne nagu stand-up koomikul. Tahaksin vabandada nende ees, kelle mured on suured ja sügavad, nii, et murravad sügavale välja ja uuristavad hinge sügava augu. Andke mulle andeks, et olen arvanud, et mu mured üldse midagi väärt on. Selle paari päevaga ma olen selgeks saanud, et on inimesi, kellel on väga ilus hing aga nende hing on haige. On inimesi, kes on isekad aga piisavalt head, et aeg-ajalt ka kellelegi teisele mõelda ja kannatada, et nad on olnud isekad ja nii nad leiavad oma lunastuse. On neid, kes on alati igas olukorras neutraalsed. Viimased teevad alati kõike õigesti. Nad ei ole kunagi üle liia ühe tunde meelevallas. Nad on alati tasakaalukad, kaalutlevad. On ka neid, kelle elu on nii igav, et nad punuvad intriige vaid selle peletamiseks. Nemad on need, kes süüdistavad kõiges teisi, kes ise ei ole kunagi millestki süüdi, kes on enda arust ideaalsed kuigi nad ei tunnista sedagi. Nad on nii veendunud, et nad teevadki kõike õigesti, vaid nemad on head. Teised on halvad, kelle pärast nad kannatama peavad. Nad küsivad endalt pidevalt, mida nad teinud on, et selle ära on teeninud. Nad usuvad, et teevad kõike vaid teiste pärast. Tegelikult on nad lihtsalt liiga kaua vaid endale elanud, et usuvad tõesti, et nad teevad kõike teistele, teiste eest ja pärast, sest muud neil pole. Nad on liiga kaua ainult ruutmeetri raadiuses enda ümber kõike näinud, et see on võimatu nendele selgeks teha, et mitte nemad pole need, kes selles suhtes kannatada saavad. Ja on inimesi, kes kannavad Cosmo disci.

Kõigele vaatamata, on elu siiski ilus, sest on neid, keda vaadata imestusega ja küsida endalt, miks ta viitsib minu kõrval olla. Seda tuleb tõesti hinnata, mitte ainult uskuda.

Elu sakib

Mõned minu mõtted tänasel päeval :

Elu sakib. Maailm on üks masendav paik, isegi kui sa oled valmis "head ajad" sisse laskma. Isegi kui sa ootad ukse peal kuni külm sisse tuleb. Isegi kui sa oled kerjus ja elad väljas nii, et sa ei pea neid isegi sisse laskma. Või siis, mida igaüks üldse peab "headeks aegadeks". Äkki kunagi hiljem tagasi vaadates ma nimetan praeguseid, headeks aegadeks. Kas tõesti on vaja, et horoskoop ütleks mulle, et ma laseksin head ajad sisse, et ma laseksin nad sisse. Jääb mulje nagu "head ajad" oleksid juba pikemat aega mu ukse taga kolkinud, et millal ometi sisse saab raisk... Neist pole tegelikult juba pikemat aega jälgegi. Nad on nagu vaimud, kes end aegajalt ilmutavad ja siis jälle kaovad jättes nägija hämmeldunult mõtisklema, et kas ta on ikka kindel selles, mida nägi. Või, kas ta üldse nägi midagi. Mulle tundub, et "head ajad" teevad mulle pidevalt tünga stiilis : " näe, asjad lähevad ikkagi paremaks, tule ainult ja võta." Siis panevad peopesa kinni ja ütlevad: "Tüng värdjas".
Vahest tahaks lihtsalt, et aeg läheks edasi ja miski poleks enam sama. Tahaks, et kõik need inimesed kaoksid mu elust, sest ma vihkan lähedaseks saamist. Mida kauem kellegiga koos olla, seda rohkem tekib ühiseid asju, mida hiljem melanhoolselt meenutada. Isegi kui sa kedagi tasapisi vihkama hakkad siis see seob teid. Viha seob samamoodi nagu armastus, võibolla isegi tugevamini, sest armastus võib ühel hetkel hääbuda aga viha unustab ainult andestades. Ja vähesed on need, kes ka tegelikult oma südametes andestavad.
Suvi on üks jube aeg. Siis meenuvad kõik need eelmised ilusad, ilusad hetked.
Oh ilus hetk, oh viibi veel