õnn ja rõõm on astunud mu õele. kui varem pidin ma nende eelmise aasta jalajälgi vahtima siis nüüd olen ma õnnelik (ööö vähemalt mitteemo) ilme mingite lisafaktoriteta. lihtsalt õnnelik, et ma olen mina. isegi kui mul pole poiss-sõpra. isegi kui mul on halvad hinded. isegi kui mu eraelu pole teab, mis seiklus. isegi kui vahel tundub, et kõik on täiesti perses. aga ma olen õppinud nautima iseennast ja oma lõhestunud isiksuse teist poolt, kleptomaanist mariat, kes varastab pastakaid. see võib olla ka, nagu evale meeldib öelda, tõus enne suurt katastroofi. väike õnnemägi enne kuristikku. imelik jah. meie ajaarvamine käib halbade mitte heade aegade järgi. nagu me elaksime koguaeg halvas ja need õnnelikud hetked on ainult üksikud siledad teelõigud auklikul maanteel.
mm, muide. ma lugesin delfist ühte järjekordset tarka artiklit unenägude tähenduse kohta. kui sa näed oma endist kallimat unes siis see tähendab, et sa oled valmis temast üle saama. OH CRAP!!

kui ma üldse midagi selle aasta 21 päeva jooksul olen õppinud siis seda, et sa pead enne suutma olla üksinda kui sa suudad olla vastassugupoolega kaksi. või siis mitmekesi. või omasoolisega. looma või surnuga...whatever works for you.

tahaksin oma tänase postituse lõpetada ühe puhtast südamest tuleva andestuse palumisega: kallis adeline,
anna mulle andeks, et ma ükskord laenasin sult pastaka ja seda kunagi tagasi ei andnud. ma kirjutasin selle hoopis tühjaks. ma kingin sulle uue !!!