surpriis

Kui keegi mu eelneva sissekande dramaatilisust silmas pidades midagi eeldas ja seetõttu rõõmust pisaraid valas siis... ei, ma ei sooritanud enesetappu.
mul pole lihtsalt juba väga mõnda aega midagi öelda olnud. praegu ka ei ole ja kui järele mõelda siis, kas üldse kunagi on olnud. ma ei mäleta, millal see viimane postitus oli aga terve see aeg olen ma koguaeg sissepoole elanud. enne ma ikka elasin ennast välja, kuidagigi. olin emomaria vms. nüüd aga olen ma salaja emomaria ja keegi isegi ei tea. või noh, ma ei tea. mul on tunne nagu ma oleks nagu need inimesed mingites imalates raamatutes või filmides, kus nad on hullult segaduses, ei tea, kes nad on ja keskkool lõpeb kohe ja tuleb otsustada, mida teha jne. ma aga tean täpselt, mida ma teha tahan ja võib-olla sellepärast mul nii imelik ongi. ainult, et midagi on puudu. mingi väga tähtis faktor. praegu on selline seisak. et jooksen ühe koha peal ringi kuni mul tekib lambipirn pea kohale ja ma mõtlen, et võiks hoopis edasi joosta.
nii palju on muutunud poole aastaga. mul on umbes neli uut kanalit ja ma olen täiesti uus inimene.