kõik on nii hästi ja ei ole ka. kõik on õigesti ja valesti. kõik on pea peale pööratud. ma peaks sukelduma raamatutesse, et mitte mõelda koguaeg. miks on nii, et mingil hetkel sa võid võtta endale paar minutit vaba aega, et hingata sisse õhku, mis on su ümber ja tundub koosnevat õnnemolekulidest. sa võid toetuda vastu seina korraks, sulgeda silmad ja tundub, et su ees on ikka sinine pilvitu taevas. sa võid naeratada või mitte, sa võiksid aurustuda õhku ja muutuda üheks aineosakeseks. sa võiksid sulada nagu jää või leekides tuhaks põleda, et olla üks sellest suurest suurest õnnelikust tervikust. see aeg venib aga on samas kiire kaduma. õnnetud hetked on need, kus sa sooviksid, et aeg läheks kiiremini edasi. praegu ma soovin, et aeg lihtsalt liiguks aga sekundid on nii pikad.
üks öö just evaga mõtlesime, et kuidas inimesed tulid mõttele hakata mõõtma aega. hakata mõõtma midagi, mida ei saa käega katsuda ega näha ega nuusutada. see on nähtamatu fenomen, minu arust. nagu väiksed jumalad on meil kõigil seinakellad, käekellad ja mobiilid millega me kontrollime midagi, mis isegi ei kuulu meile.
ei mäletagi, millal viimati minu sees kõik nii sassis oli.
ei tea jah, mis minust saab
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Maria,sa peaks raamatuid kirjutama. Päriselt, ma olen su keelekasutusse ja sügavamõttelistesse tekstidesse päris armunud kohe.
mis sinust saab? Ma panen oma pea panti,et midagi suurt ja sõnulseletmatut, ühel päeval muudad sa maailma...omal viisil ja ehk ainult enda jaoks,kuid siiski.
me ei kontrolli aega, aeg kontrollib meid
Sa kirjutad nii hästi.
Iseenesest, Mind tavaliselt ei huvita võõra inimese blog'id, aga Sa oled tõesti suutnud kirjutada nii, et see on viimase peal kõik, nagu väga viis pluss kõik.
Mind paneb küll lugema.
Väga hea sõna kasutus ja kõik on lihtsalt
perfect:)
Post a Comment