Veidi natuke aega tagasi mõnda aega ma halasin omaette ja arvasin, et ma olen nii armunud, et mu käed ja jalad kukuvad otsast ära, sest elu pole elamist väärt ilma temata nagunii ja parem ma olen siis keegi orbik, kellest eva saaks inspiratsiooni ammutada uuteks orbikunaljadeks. Mõni päev tagasi aga ma lubasin endale, et ma ei nuta enam kunagi igavusest, lihtsalt sellepärast, et mul on nii igav, et ma lausa mõtlen endale välja need kohutavad kannatused ja õnnetused. Täna kui ma voodisse läksin siis ma karjusin rõõmust patja, sest ma teadsin, et ma saan oma käed ja jalad alles jätta, sest see tunne on kadunud. Ja nüüd täna uuesti, pani mu südame taaskord põksuma üks teine inimene. Temaga rääkimine on eluohtlikumaks muutunud. Ma olen nii erutatud iga kord, et ma olen sunnitud hinge kinni hoidma, et mitte karjuda. Ja ta ütleb alati ikka kõige nurjatumaid asju. Kes teab, kas ta neid mõtleb aga need mõtted on väga ilusad. Vahest ma olen nii ekstaasis, et ma hoian hinge kinni kuni ma olen näost punakas-lilla. Liblikadkõhus tunne on liiga ülevoolav, et mul on tunne, et ma annan otsad. Imelik asi, see armastus. Koguaeg on tunne nagu sa sureksid ära.