okei

mõtlesin, et kirjutan ka siis lõpuks blogi. kuigi, ma eriti ei viitsi. mis siis vahepeal juhtunud on. kolisime sisse. tegime kõik korda. kuigi..minu tuba on ikka veel pooleldi värvimata. pigem 2/3 on värvimata. aga kui ma nailin selle töö, mille proovipäev mul homme on siis on raha jalaga segada varsti. üldse. kohutavalt vaene tunne on mõnikord. muidu koolist nii palju, et jah see on äge. see nädal pean korraldama halloweeni õhtusöögi Vice Chancellorile ja tema 25'le külalisele ja nii mõnus tunne on olla kõige eest vastutav. Kuigi olen veits närvis ka. Sest mul on alati hull failure hirm sees ja see tundub nagu kõige jubedam asi maailmas - midagi valesti teha. Aga mul on õnneks võimalus kokku panna oma väike immigrantide armee meie grupist, kellest saavad minu jooksupoisid ja assistendid. Tunnen juba, kuidas hakkan vaikselt ära tõusma. Ha, tegelt mitte. Lihtsalt tore on tegutseda. Eva ükskord mainis, et me mõlemad valisime õige eriala. Saab käsutada. Kuigi ma olen veits pettunud esialgu meie põhi tuutoris, kes ei suuda nagu eriti oma ajaga toime tulla ja me pole õppinud tegema põhilis asju nagu igast puljongid ja värgid aga me teeme mingi täidetud kana ballotiine ja asju, mis nagu ei peaks esialgu üldse esmajärjekorras olema. enivei, pole kordagi kurb siin olnud veel. okei, ühe korra olin. aga see läks järgmine päev üle. pluss, mul on 18 aastane boytoy siin. mis on väga imelik. praegu olen raamatukogus ja olen äge ja korraldan asju.

peace out