long time no write

mis siis huvitavat. käisime evaga portugalis, sest ta tuli üks päev koju ja mainis, et üks ta sõber elab portugalis ja tunni aja pärast tegime me taga ukse juures sigaretti ja pidime endalegi üllatuseks tõdema, et olime õnnelikud stanstead-porto-stanstead piletite omanikud. see kõik oli üsna randomaarne, nagu peebule meeldiks öelda. mul on nüüd peika. see oli üks suur õnnetus ja nagu eva ütles siis ma kaevan seda auku endale koguaeg aina sügavamaks ka. kuigi nüüd, ausalt öeldes, ta meeldib mulle iga hetkega aina rohkem. kohutav on see, et ma näen teda iga päev ja ta ööbib meil umbes 5 päeva nädalas.

täna juhtus midagi hirmsat. endalegi tähelepanematult ma lubasin tal oma hamba harja siia jääda. kui ma hiljem seda uuesti taipan siis ma ilmselt lähen ja viskan selle suurest commitment hirmust lihtsalt minema.

kool on tore. elu on ilus. va see, et ma ei tea millal ma tööl olen see nädal või järgmine ja keegi töölt ei vasta mu sõnumitele ja eile ma helistasin sinna kolm korda ja kunagi polnud kellelgi aega muga rääkida ja viimane kord kui keegi actually vastas siis ma ei kuulnudmitte midagi. ehk siis. ma ei tea, kas nad vb vallandasid mu vahepeal ilma, et oleksid vaevunud mulle öelda. ahjaa. tänase päeva parim asi. leidsin koridorist muu posti hulgast kirja mis oli adresseeritud mulle austraaliast. literally, hüppasin ja kilkasin rõõmust.

vahel kui mõtlema jääd siis on ikka kurb küll see teadmine, et kõik nii kallid inimesed on nii kaugel sinust. aga armastus sellepeale teile kõigile seal kusiganes.