london

täna sain ka viimaks teada, et mulle antakse laenu. enrollisin online ära ja set uppisin oma student emaili. ja siis seivisin endale desktopile eraldi folderisse kõik dokumendid, mis esimesel päeval vaja kaasa võtta. ägedad laused, eks.
lugesin just oma ammuseid postitusi. mind tegi kurvaks kui palju ma muutunud olen. tundub, et ma olin palju vaimsem? tookord. ma vaatasin palju rohkem enda sisse ja julgesin tunnistada, mida nägin. praeguseks ma olen suutnud endale nii paksu naha kasvatada, et ma ei näe ise ka sellest enam läbi. kas ma tean enam üldse, kes ma olen? kas ma teadsin siis või tean ma rohkem nüüd? ma ei mäleta enam, millal ma teadsin, mida ma tahan tulevikus teha. see on juba pikemat aega olnud selge aga nüüd lugedes oma vanu postitusi siis ma igatsen mineviku-mina. tundub, et ta mõtles palju rohkem. oli palju tundelisem, armastas palju rohkem. erinevalt minust praegu. ma olen tuim ja ükskõikne. miski ei liiguta enam mind nii nagu siis. kas ma hakkan suureks kasvama? ma ei taha üldse suureks kasvada. ma ei taha olla konventsionaalne ja väikekodanlik. ma tahan, et ma tunneksin kõike nagu siis kui ma olin noor. kõik tunded korrutati viiega. iga väike asi tundus nagu suur tragöödia või suurim õnn. ma tahan elada impulsiivselt ja kogu täiega. panna igasse hetke kõik, mis on mul. mul on pikemat aega tunne nagu ma elaks poolikult. kas ma olen nii hoolsalt üritanud ennast keskkonnamõjude eest kaitsta, et mul ongi raske enam midagi tunda? ma ei tea aga ma tean, et midagi peab muutuma. ma tean ju, mida ma elult tahan. ma tean, kelleks ma tahan saada aga, kas ma tean ka kes ma olen? alustades tänasest, kui eva tuleb eestisse jälle, üritan ma elada teistmoodi. või siis tunda asju teistmoodi. ma olen nii ametis olnud enda tunnete kaitsmise ja kapseldamisega. iga kord kui ma võtan vastu mingi halva emotsiooni siis ma üritan seda lappida ja pakkida ja muuta ja väänata nii, et ma ei tunneks enam seda halba emotsiooni vaid, et see oleks transformeerunud millekski muuks. ma olen ennast üritanud kaitsta nii, et ma ei oska enam komplimentigi vastu võtta. sest see tuleb sellise šokina, et mu keha reageerib sellele negatiivselt. ma ei taha enam olla tuim. ma tahan tunda