Dilemmad

ma otsustasin, et ma ei kirjutagi midagi Londonist, sest seda oleks võimatu kirjeldada. Ilmset tunduks kõrvalvaatajatele, et me olime kolm paksu kiimast alkohoolikust mauki. Tähtsad on need tunded, mis ma sealt kaasa võtsin.
Viimasel ajal aga olen ma hakanud aru saama, et kõik need raamatud ja unenäod, mida ma viimasel ajal olen lugenud/näinud olidki nagu ettekuulutus, sellest, mis juhtuma hakkab. Ja, kuigi ma tunnen, et mu südametunnistus kuskilt kaugelt sügavalt endast märku annab siis ma tunnen ka seda, et miski blokeerib neid signaale, mis ta üritab mulle saata. Ma tunnen nagu ma oleksin moraase allakäigu redelil ja ma kahtlen, kas võtta seda järgmist sammu. Ma pole isegi kindel, et see on allapoole aga ma tean, et need otsused, mis ma nüüd vastu võtan otsustavad suuresti sündmuste edasise käigu. Ühelt poolt ootaks mind isiklik vabadus aga teiselt poolt ma ei ole veel otsustanud kui ebamoraalseks ma seda pean. Ma kardan, et ma satun libedale teele samas ma tean, et meeleheitlikud ajad nõuavad meeleheitlikke tegusid.
See kõik tundus lihtsam kui ma olin 17 ja ei mõtelnud veel nendele moraalsetele aspektidele, mis mu tegude tagajärgedel võisid olla. Ma ei tea, kas anduda või vastu panna. Sest see tänane pakkumine sattus minu teele juhuslikult ja ma võiksin seda ka võtta kui saatuse vihjet, oma piletit välja. Teises küljest need unenäod ja raamatud on nagu hoiatuseks ja märgiks sellest, kuidas mu sisetunne on liiga kõlbeline nende tegude täideviimiseks. Näide sellest, mis võib juhtuda kui sa ei lõpeta õigel ajal. Aga kui ma teeksin asju õigest.. paremini? Kavalamalt? Seda mõtlevad kõik enne kui nad auku astuvad. Ei, ma ei taha saada prostituudiks ega strippariks. Aga intriigne sellegi poolest, kaspole?