btw.

kõik raamatud, mida ma viimasel ajal kätte olen võtnud räägivad mingitest hukkunud naistest, halvale teele läinu naistes, prostituutidest jne. kuigi, ma ei teadnud isegi, millest need raamatud räägivad enne kui ma lugema hakkasin. polnud kuulnudki mingist ukraina kirjanikust varem. millegipärast mulle tundub, et universum üritab mulle sellega sõnumit saata. et vaata, vaata, mis juhtub. mitte, et ma plaanin prostituudiks hakata ega midagi selle lähedast aga see kõik oleks nagu universumi vastus minu mõtetele viimasel ajal. pärast seda kui eva rääkis oma the secreti creepiga camdeni turul ja the secreti creep leidis lahenduse mu probleemile olen ma üritanud nagu märke rohkem tähele panna.
ahjaa, veel seda ka, et reedel oli jani ja madise sünnipäev, mis oli nii tore. mitte mingi erilise põhjuse pärast aga mul oli lihtsalt nii ebaloomulikult tore, et järgmine päev ma ei suutnud lõpetada sellele mõtlemast. ja lahe oli ka see, et söreni deit pakkus ühe huvitava idee välja, mida teha vahepealse ajaga. üks nõme asi oli ka.
see raamat, mis matäna lõpetasin oli nii masendav ja mõtlemapanev. õnneks on maailm muutunud mõne mõttes võrreldes selle ajaga aga need fundamentaalsed asjad on ikkagi samaks jäänud. ja see masendab mind ja paneb mind tundma, et lõpetame me ikka kõik koos sellega, kes oli kõige alguses. ehk siis üksinda. sellel oli lihtsalt nii tugev mõju. mis siis kui elu ei lähe nii nagu ma loodan ja kuigi ehk praegu võib kuskil mingis teises aegruumi osas olla see maria, kellest ma unistan ja teha seda, millest ma unistan aga üks vale otsus või käik võib seda muuta ja see maria lakkab olemast. nagu olelusvõitlus ei oleks enam ainult nüüd ja praegu vaid me võitleme peale enda liigikaaslaste ja looduse ja muidugi iseenda veel iseendaga tulevikus ja minevikus.