pole ammu kirjutanud. koguaeg on olnud vaja midagi teha. nüüd siis nii palju, et loodetavasti täna, nädala pärast, istun ma lennuki peale ja sõidan väikese vahepeatusega Stansteadis Barcelonasse. ma olen seda oodanud pikisilmi ent nüüd, täna, kui see lõpuks kohale jõudis, et üsna varsti pean hakkama pesu pesema ja pakkima tabas mind mingisugune nostalgiline kurbus. elu viskab kaikaid kodaratesse, sest mul vb ei tekigi võimalust mikuga pikemalt maha istuda enne kui ma ära lähen. ja taavist ma ei tea enam ammu mitte midagi. kurb on näha, kuidas mõned tutvused ja sõprused on lihtsalt soiku vajunud. aga siis ma hakkan mõtlema nendele, mis on alles jäänud ja tugevad ja see teeb mind jälle rõõmsaks. ma loodan, et ma ikka jõuan kohale sellest tuhapilvest ja vulkaanidest hoolimata. ma ei teagi, mis on esimene asi, mida ma sinna jõudes teen. ma olen juba selline inimene, et mul on raske lahti lasta minevikust ja Eesti on ikkagi kodu. siin on vanemad ja lapsepõlve kodu. kellel nüüd see pesast välja lendamise kriis on? aga peab oma mugavustsoonist välja astuma, sest on palju põnevamaid ees ootamas. ja tore on see, et mõned juba lubavad külla tulla mulle Barcasse. wouldnt that be awesome. ma loodan, et ma saan ikka hakkama. mitte ei tule kuu aja pärast saba jalgevahel joostes koju. kuigi suvel tahaks mingi hetk ikka tagasi tulla. sest pole midagi võrreldavat Eesi suvega. teate küll, grill, rand, sõbrad, sääsed jne.
tahaks siinkohal tervitada perekonda ja sõpru, et nad mul olemas on ja tänada universumi kosmilist jõudu, et see mind õnnelikuks eluks kõige vajaminevaga on varustanud. edasine on juba minu teha. täna olen kodus ja maugitsen. eile käisin hollywoodis...ma arvan, et see fakt ei vaja rohkem kommentaare.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
avv, lõpp on nii hea :D
Mulle meeldis see".. teate küll, grill, rand, sõbrad, sääsed jne." :'D aga ma soovin sulle kõike head ja paremat :)
Post a Comment