lugesin just vanu post'e ja märkasin üht mustrit. umbes viimase 5 kuu jooksul olen ma kirjutanud ühe post'i kuus. kui igavalt see kõlab. tegelikult juhtub nii palju asju koguaegu aga ma unustan need umbes nädalaga.
huvitav, mis eesti meestel viga on või on asi ainult meestes, keda mina kohanud olen, et nende arust ei olegi vaja üldse tõestada oma tundeid. minu arust peaksid kõik anti-single-lady'd sundima oma partnered the notebooki vaatama. mina igastahes teen seda.
ja veel.. ma ei suuda uskuda, et Liina läheb ära. et me kõik läheme varsti ära. see teadmine oli ju koguaeg olemas aga nüüd ta lööb küll nagu kirvega selja tagant pähe. nii ootamatu. homne päev on mõnes mõttes nagu must pilv hõljumas mu pea kohal. seda sama on millegipärast ka tänane. ehk on asi selles, et mu vaba päev läks täiesti raisku või selles, et ma pole musi juures või selles, et iga kord kui ma üksinda jään hakkan ma mõtlema asjadele, millega ma rahul ei ole ja muutun seetõttu ka ise äärmiselt rahulolematuks. ma ole viimasel ajal tõesti igavesti romantline nostalgitsev vanainimene. koguaeg mõtlen möödunud aegadele ja noorusele ja sellele, kuidas me seda iial tagasi ei saa. kooliajal mõtlesin ma ikka ainult sellele, et saaks siit ära ja alustada oma uut elu. tegelikult ega ma jaksagi oodata, et see juba algaks. lihtsalt see vahepealne aeg tundub nagu ajaraiskamine, kulgemine, mida ma vihkan kõige rohkem maailmas. samas ma peaksin seda aega kasutama kuidagi.. mitte produktiivselt aga nagu öeldakse stop and smell the roses vms, sest hiljem imselt läheb päris hektiliseks.
over and out