okei. ma pean midagi endast välja saama. kuhu ma jäänud olen? mul on tunne nagu loomeinimestel, kel on mingi haigus, mille tõttu nad peavad ravimeid võtma, mis aga tapab kõik, mis neil endast kunagi anda on. mul on täpselt selline tunne, et ma olen tühi. enne ma vähemalt teadsin, et mul on mingi sisemaailmgi olemas. aga mul ei ole praegu midagi. kõige hullem ongi see kui on igav. kui puudub igasugune traagika. elus peab mingi kurbuse noot sees olema, et see midagi väärt oleks. mis muide mulle meeldibki Remarque'i juures, et tema tegelased ei ela kunagi niisama. nad ei ole kunagi tavalised, mittemidagi ütlevad. nad ei võta elu või inimesi iseenesest mõistetavalt ja ei hakka elama alles siis kui nad hakkavad surema. vahest olen ma liiga intensiivne aga ma tahan elada nii, et ma ei peaks kahetsema, sest ma olen seda juba piisavalt teinud. ka väiksed asjad on olulised. tagasi vaadates võibki neil just kõige suurem tähendus olla.
kõik on lihtsalt nii kuradi tavaline. ma ei ole valmis sellega leppima veel. ja valima. mul on siht aga ma olen ju veel noor. mingi meeletus peaks olema. kasvõi sõnades, mis said öeldud mõtlemata. sõnad maksavad ka, sest tegude motiividest ei pruugi kõik alati üheselt aru saada. varem ma küll ei kartnud.
IGAV IGAV IGAV IGAV IGAV