EMO

2:1

2011-02-16T13:53:00.000-08:00

hmm. noh, ütleme nii, et mu boytoy päevad on lõppenud. see oli väga keeruline ja arusaamatu aeg minu elus, need viimased paar kuud. mul on kahju, et ma raiskasin selle aja oma elust ma isegi ei tea, mille peale. nüüd ma üritan leida endale piisavalt tegevust, sest kuigi mul on esmaspäev ja kolmapäev kool ja reede laupäev töö siis mulle tundub ikka, et aega on nii palju ja, et mul pole mitte midagi teha. ma tahaks leida, midagi mis mind okupeeriks piisavalt ja pakuks rahuldust samal ajal. mitte midagi nagu töö või kool vaid rohkem nagu midagi teistsugust, mida ma varem teinud pole. muu seas, mõtlesin, et võtan hispaania ja prantsuse keele õpingud uuesti ülesse. iseseisvalt seekord. muidu on kõik päevad üsna monotoonsed. tahaks põnevust. sellepärast peabki tegevust leidma. kirjutaks pikemalt aga pole tegelikult üldse tuju. meil oli laupäeval veel üks legendaarne pidu kodus. seekord ei vajunud täisriides oma voodi peale kell 2 öösel vaid ikka nägin kõik külalised ära.

ma igatsen midagi. aga ma ei tea, mis see on.

long time no write

2010-12-11T10:11:00.000-08:00

mis siis huvitavat. käisime evaga portugalis, sest ta tuli üks päev koju ja mainis, et üks ta sõber elab portugalis ja tunni aja pärast tegime me taga ukse juures sigaretti ja pidime endalegi üllatuseks tõdema, et olime õnnelikud stanstead-porto-stanstead piletite omanikud. see kõik oli üsna randomaarne, nagu peebule meeldiks öelda. mul on nüüd peika. see oli üks suur õnnetus ja nagu eva ütles siis ma kaevan seda auku endale koguaeg aina sügavamaks ka. kuigi nüüd, ausalt öeldes, ta meeldib mulle iga hetkega aina rohkem. kohutav on see, et ma näen teda iga päev ja ta ööbib meil umbes 5 päeva nädalas.

täna juhtus midagi hirmsat. endalegi tähelepanematult ma lubasin tal oma hamba harja siia jääda. kui ma hiljem seda uuesti taipan siis ma ilmselt lähen ja viskan selle suurest commitment hirmust lihtsalt minema.

kool on tore. elu on ilus. va see, et ma ei tea millal ma tööl olen see nädal või järgmine ja keegi töölt ei vasta mu sõnumitele ja eile ma helistasin sinna kolm korda ja kunagi polnud kellelgi aega muga rääkida ja viimane kord kui keegi actually vastas siis ma ei kuulnudmitte midagi. ehk siis. ma ei tea, kas nad vb vallandasid mu vahepeal ilma, et oleksid vaevunud mulle öelda. ahjaa. tänase päeva parim asi. leidsin koridorist muu posti hulgast kirja mis oli adresseeritud mulle austraaliast. literally, hüppasin ja kilkasin rõõmust.

vahel kui mõtlema jääd siis on ikka kurb küll see teadmine, et kõik nii kallid inimesed on nii kaugel sinust. aga armastus sellepeale teile kõigile seal kusiganes.

2010-11-09T16:57:00.001-08:00

heas mõttes.

miks

2010-11-09T16:29:00.000-08:00

ma tunnen ennast viimasel ajal nagu tahaks karjudes paljalt tänavatel ringi joosta ja end london bridge'il põlema panna ja alla thames'i hüpata.

okei

2010-10-22T06:08:00.001-07:00

mõtlesin, et kirjutan ka siis lõpuks blogi. kuigi, ma eriti ei viitsi. mis siis vahepeal juhtunud on. kolisime sisse. tegime kõik korda. kuigi..minu tuba on ikka veel pooleldi värvimata. pigem 2/3 on värvimata. aga kui ma nailin selle töö, mille proovipäev mul homme on siis on raha jalaga segada varsti. üldse. kohutavalt vaene tunne on mõnikord. muidu koolist nii palju, et jah see on äge. see nädal pean korraldama halloweeni õhtusöögi Vice Chancellorile ja tema 25'le külalisele ja nii mõnus tunne on olla kõige eest vastutav. Kuigi olen veits närvis ka. Sest mul on alati hull failure hirm sees ja see tundub nagu kõige jubedam asi maailmas - midagi valesti teha. Aga mul on õnneks võimalus kokku panna oma väike immigrantide armee meie grupist, kellest saavad minu jooksupoisid ja assistendid. Tunnen juba, kuidas hakkan vaikselt ära tõusma. Ha, tegelt mitte. Lihtsalt tore on tegutseda. Eva ükskord mainis, et me mõlemad valisime õige eriala. Saab käsutada. Kuigi ma olen veits pettunud esialgu meie põhi tuutoris, kes ei suuda nagu eriti oma ajaga toime tulla ja me pole õppinud tegema põhilis asju nagu igast puljongid ja värgid aga me teeme mingi täidetud kana ballotiine ja asju, mis nagu ei peaks esialgu üldse esmajärjekorras olema. enivei, pole kordagi kurb siin olnud veel. okei, ühe korra olin. aga see läks järgmine päev üle. pluss, mul on 18 aastane boytoy siin. mis on väga imelik. praegu olen raamatukogus ja olen äge ja korraldan asju.

peace out

nii

2010-09-08T07:38:00.000-07:00

homme sõidame Kätliniga Londonisse. Täna õhtul joome end viimast korda Tallinnas mälli. See on lihtsalt see, kuidas me veereme.
Me õnneks saame veeta oma esimese öö Kaspari pool ja samuti ka kõik ööd, mis jäävad 15 ja 24 kuupäeva vahele. Need vahepealsed päevad ja ööd peame Kätliniga midagi välja mõtlema. 10ndal me leidsime endale couchsurfist ühe tundubsuhtlahe tattoovenna, kes elab Bethnal Greenis ja ütles, et tal on suva, mis me seal teeme, millal koju tuleme ja, mis seisundis peaasi, et me respekteeriksime teda ja ta diivanit. Ta saatis mulle kirja, et ta saadab kaks prantsuse couchsurferi tüdrukut sealt minema selleks ajaks, sest me tundume coolid. see on cool. Me Käga loodame, et ta arvab lausa, et me oleme coolEST (võib mõelda nagu THE coolest või cool estonians, take your pick) ja lubab meil kauemaks jääda kui 1-2 ööd. Samas nii hull poleks ka hiljem hostelisse minna. Samas 24 bed mixed dorm ei kõla üldse kuidagi toredalt. Aga me saame hakkama, sest kõik uus on põnev. Ehk siis...GO TEAM MUSKETÄRID !

minul on ka superestonia

2010-08-23T04:12:00.000-07:00

enne kui eva siia tuli olin veits depressed, sest olin ikka veel Barcelona mõju all aga kui Eva tuli ja me olime üle pika aja jälle kolmekesi koos, mina ja Eva ja Kä, siis kõik üksindus kadus ja kõik oli hästi ja me õppisime jälle pidutsema. kaks õhtut siiamaani on üsna mäletamisväärsed. üks neist kui me rääkisime kõigile suure suuga kuidas me läheme naissaarele filme vaatama ja diskotama, mis aga jäi ära mingi tormi tõttu seega me otsustasime et me ei taha kuskil teises tallinna sadamas seda sama teha ja müüsime oma piletid tagasi. see eest me läksime linna ja tantsisime igalpool kella 7ni jälle. teine õhtu, mis oli mäletamisväärt, oli Eva praktiliselt viimane õhtu siin. see lõppes aga sellega, et mina ja Eva kõndisime Angelist ära ja siis Eva temporaar-peiksi sõnul ühel hetkel me olime tänaval ja teisel hetkel...enam ei olnud. mina tegin silmad lahti ma olin jalad taeva poole ja ei saanud mitte midagi aru. vaatan et Eva on mu kõrval täpselt sama segaduses ja mu jalge vahelt ilmub välja mingi pea, mis küsib, kas me oleme elus. WHAT?! igaljuhul kõik oli tiptop ja elus ja õnnelik. misjärel me läksime peiksi ja sõbra juurde ja nautisime klaasi viskit kell 9 hommikul. kella kümne paiku temporaar-peiks vajus magama põrandal, misjärel me kõik otsustasime ka magama minna. aga kõik oli tore.
eile oli ka huvitav. kui kätlin tuli mulle ja evale minukale järgi ja siis me istusime eva kodu lähistel pimeduses ja sõime kooki...

ps. ma loodan, et eva leiab meile kodu londonis..

2010-08-16T05:23:00.000-07:00

aa ja ma unustasin mainida, et sain just üllatavat informatsiooni ühe tüübi Jacki kohta, kellega ma Barcas kohtusin. Meil oli väike romanss ja siis ta läks tagasi Inglismaale (elab vist ka Londonis praegu) aga üks meie ühine sõber käis tema juures külas ja tuleb välja, et ta elab hiiglaslikus vanas majas koos tenniseväljakute ja turvameestega...peab vist selle tutvuse üles soojendama sinna minnas:D:D:D

gold digger

2010-08-16T05:18:00.001-07:00

reedel, käisime patareivil. lahe pidu oli. ja ma sain aru, et terve see aeg kui ma eestist olin ära pole mitte midagi muutunud. aeg oleks nagu seisma jäänud.
laupäeval, olime raija juures annaga ööseks. tegime hommikul eriti hea ahjuomleti ja mugisime seda. kuskil õhtupoole (noh me sõime hommikust kuskil kell 4) otsustasime uuesti poodi minna. see oli huvitav...ükskord ma tean, et me käisime raijaga R-kioskis pitšaamade ja jänesekõrvadega aga see oli juba hoopis teisest killast. me kõik riietasime ennast transseksuaalidest vene litsideks ja läksime Prisma süüa ostma. minul oli seljas leopardimustriline topp ja mini seelik, eriti kõrged kontsad ja neoonroosa boa. muidugi ka roosad päikeseprillid ja läikivrohelised huuled. anna nägi välja nagu renessansi aegne bordelli madaam ja raija oli lihtsalt nagu väga erilise stiiliga tüdruk...
filmisin ka inimesi. mõned naised kõndisid mööda ja häbenemata ütlesid jesssas või issssand jumal või požemoi vms. see oli tore. ja naljakas. muidugi istusime ka mäkis ja sõime MC flurryt..siis läksime koju ja mugisime ja vaatasime fox life'i. ideaalne laupäev raija juures. ma armastan seda kui me kolmekesi sinna satuke ja lihtsalt istume tunde diivanil. aeg-ajalt käib mõni meist külmkapi juures ja teeb uued võileivad. mmm.

london

2010-08-11T05:03:00.000-07:00

täna sain ka viimaks teada, et mulle antakse laenu. enrollisin online ära ja set uppisin oma student emaili. ja siis seivisin endale desktopile eraldi folderisse kõik dokumendid, mis esimesel päeval vaja kaasa võtta. ägedad laused, eks.
lugesin just oma ammuseid postitusi. mind tegi kurvaks kui palju ma muutunud olen. tundub, et ma olin palju vaimsem? tookord. ma vaatasin palju rohkem enda sisse ja julgesin tunnistada, mida nägin. praeguseks ma olen suutnud endale nii paksu naha kasvatada, et ma ei näe ise ka sellest enam läbi. kas ma tean enam üldse, kes ma olen? kas ma teadsin siis või tean ma rohkem nüüd? ma ei mäleta enam, millal ma teadsin, mida ma tahan tulevikus teha. see on juba pikemat aega olnud selge aga nüüd lugedes oma vanu postitusi siis ma igatsen mineviku-mina. tundub, et ta mõtles palju rohkem. oli palju tundelisem, armastas palju rohkem. erinevalt minust praegu. ma olen tuim ja ükskõikne. miski ei liiguta enam mind nii nagu siis. kas ma hakkan suureks kasvama? ma ei taha üldse suureks kasvada. ma ei taha olla konventsionaalne ja väikekodanlik. ma tahan, et ma tunneksin kõike nagu siis kui ma olin noor. kõik tunded korrutati viiega. iga väike asi tundus nagu suur tragöödia või suurim õnn. ma tahan elada impulsiivselt ja kogu täiega. panna igasse hetke kõik, mis on mul. mul on pikemat aega tunne nagu ma elaks poolikult. kas ma olen nii hoolsalt üritanud ennast keskkonnamõjude eest kaitsta, et mul ongi raske enam midagi tunda? ma ei tea aga ma tean, et midagi peab muutuma. ma tean ju, mida ma elult tahan. ma tean, kelleks ma tahan saada aga, kas ma tean ka kes ma olen? alustades tänasest, kui eva tuleb eestisse jälle, üritan ma elada teistmoodi. või siis tunda asju teistmoodi. ma olen nii ametis olnud enda tunnete kaitsmise ja kapseldamisega. iga kord kui ma võtan vastu mingi halva emotsiooni siis ma üritan seda lappida ja pakkida ja muuta ja väänata nii, et ma ei tunneks enam seda halba emotsiooni vaid, et see oleks transformeerunud millekski muuks. ma olen ennast üritanud kaitsta nii, et ma ei oska enam komplimentigi vastu võtta. sest see tuleb sellise šokina, et mu keha reageerib sellele negatiivselt. ma ei taha enam olla tuim. ma tahan tunda

locutorio

2010-07-12T09:37:00.000-07:00

okei, long time no write. igasugu asju on vahepeal juhtunud, nagu ikka. kolisin 2 korda. t2na kolin j2lle. yks photoshoot tuleb see n2dal. hispaania v6itis, see oli meeletu. ja ma t6siselt vihkan katalaane. emm...erik k2is kylas oma huvitava s6braga. eva k2is kylas. mind r88viti ja j2rgmine 6htu r88viti evat. ikka pole leidnud oma suve romanssi, sest k6ik mehed on koledad. m6ned ei ole. vb varsti tulen ka eestisse tagasi puhkama enne kooli. mul oli kyll v2ike romanss siin aga kuna ta on tyypiline inglise mees siis...mm...no. igatsen teid, s6brad!

2010-05-25T08:12:00.001-07:00

eeee...okei. pyhap2eval hook uppisin kentuckys mingi tyybiga. sain hiljem teada, et ta on argentiinast? ma m2letan, et meil oli v2ga sisukas vestlus kui me parasjagu ei yritanud yksteise n2gusid 2ra syya kuskil nurgas. kahjuks, ma ei tea ta nime ega numbrit:(
mulle yldse vist meeldivad argentiina v6i brasiilia mehed. okei, teile v6ib tunduda,et nad on mi9ngid lyhikesed karvased junnid aga vastupidi. nad on nagu meesmodellid. pikad ja sihvakad, laiade 6lgade ja imeilusate valgete hammastega. oeh... ta kutsus mind enda poole aga ma otsustasin minna koju, sest mu jalad olid karvased.

ma olen nii 6nnelik

2010-05-24T06:33:00.000-07:00

ahhhh. iga p2ev juhtub midagi toredat. peab vaid uksest lahkuma. kolmap2eval k2isime l6unal yhes ylim6nusas kohas. maksad mingi 10 euri ja saad syya yksk6ik kui palju K6IKE. lihhi ja shrimpe ja k6iksugu mereelukaid ja magustoite ja mmmm. kui maksad 15,50 siis saad juua ka k6ike yksk6ik kui palju. kui eva siia tuleb siis peab minema fo sho. hmm ja ma vist otsin endale uue korteri ka. sest mu geid hakkavad veits n2rvidele k2ima ja pealegi tahaks mingit kohta, mis on p6hit2navale veits l2hemal. okei. neljap2eval myysime Agnega pileteid klubituurile. ja yks tyyp yritas meile pakkuda mingit flaikut. me ytlesime et ei ait2h aga siis ta kysis, et kas te tahate mulle t88tada. me kysisime, et noh mis sa pakud. ta ytles, et tulge ja r22gime sellest 6htul 6htus88gi 22res. l6puks me s6ime kevadrulle, mingit india tapast, salatit ja sushit ja l6pus oli veel pearoog king prawn curry...mmmm. ja iga kord kui su veiniklaas veidigi tyhjemaks sai siis see t2itus kohe. t88st ei r22kinud s6nagi. reedel oli terassipidu Nina juures. ylitore, taaskord. oleksin sealgi skoorinud soovi korral. aga soovi ei olnud. laup2eval k2isime tuuriga kaasas. ja` pyhap2eval tegime nina pool Agne ja Keveniga mojitosid Nina m6nusal katusel p2ikeseloojanguga. siis tulid meie sakslased sinna. ma olin vahepeal nii t2is, et mul oli veits paha olla isegi. ja tuli v2lja, et yks neist sakslastest, kes muga flirtis kui me nendega kohtusime. on gei...aga ta oli ylitore. ja siin on NIIII TORE. AHHH joy and happiness all around.

over and out

okei

2010-05-17T05:08:00.001-07:00

pikk jutt lyhidalt. olen yhe klubituuri promoter. ehk siis me otsime inimesi, keda oma partybusiga viia nelja erinevasse klubisse 6htu jooksul. igalpool on free entrance ja free drink ja ei pea j2rjekorras seisma sest me oleme ikkagi nii lahedad:D
peaksin mainima vist, et ma pole veel yhtegi piletit myynud...:D aga muidu on yli2ge. saame iga nv tasuta k2ia pidudel ja kohtuda erinevate inimestega. see n2dalavahetus oli suht v2sitav. ja ma oleks peaaegu skoorinud yhe ylinunnu prantslasega aga noh...lauri oli mul kodus ja magas nii, et...ta isegi ytles otse, et ta tahaks muga koju tulla:D kuigi see oli yliawkward, sest ta ei r22kinud inglise keelt ja ma ei r22gi prantsuse keelt...
aga noh, mul on uued s6brad nyyd. kellega ma l2hen kolmap2eval 6htust s66ma. nad on t2iega toredad. ja mul on uus levikas ka siin, selle nimi on kentucky. t2na saan yhe agentuuri tyybiga kokku ja eks paistab, mis sellest saab, sest ma ei viitsi kyll alla v6tta.
eile olin esimest korda yksinda kodus ja nii igav oli:D t2iega tahtsin kellegagi r22kida aga lauri ipodiga saab ebuddysse ainult siis kui downloadida see ipodi ebuddy vms ja mul on selleks vaja ta mingit parooli. eniveis..
siin on 2ge ainult, et mul on rahakriis v2ga v2ga l2hedal:D see n2dal peab t66tama nagu renti tuleks maksta homme..sest see enamv2hem nii ongi. mul on 2 n2dalat aega, et 300 euri kokku saada. well see:D
byebye

tere sõbrad vol 2

2010-05-06T11:16:00.001-07:00

kirjutan teile oma uuest kodust Barcelonas. istun koos oma uue kahe lemmikuga, kelle nimesid veel ei tea. aga nad on imepisikesed, neile meeldib mu voodis magada ja neil on kristallidega kaelarihmad. jõudsime siia eile hilisõhtul ja läksime kohe magama. minu aeg tarragonas möödus peamiselt pohmapäevadena aga siin peab veidi targemalt oma aega kasutama ja tööd leidma...kuigi ilma hispaania keeleta on siin suht võimatu hakkama saada või katalaani keeleta...aga noh barcelona on siiski veidi internatsionaalsem ja kuulsime isegi hispaanlasi siin veidi inglise keelt purssimas. elu on endiselt ilus. vahepeal jõudsime veel mälus olla. murdsime isegi ühte vaatamisväärsusesse sisse. mingid roomaaegsed varemed, mille eest päevasel ajal pidi maksma. aga no miks kui saab üle aia ronida ja sinna oksendada. mina ei olnud oksekunn aga masa oli. ja noh. täna teeme oma esimese baari tuuri. täna oli veits jahe isegi..kui me põhitänaval jalutasime. ahjaa. ja fotokale peab laadija ka leidma. party on

tere sõbrad

2010-05-01T11:12:00.001-07:00

jõudsime lõpuks kohale. oleme tarragonas. jõime eile ära 7 liitrit veini. ühel õlal on joodikupäevitus. tõime koju kaks suvalist meest, sest me pidime googeldama, et narnia lugudes ei mänginud seda nõida cameron diaz vms. uus pick up line. elu on ilus. update on läbi.

so long, suckers

2010-04-29T05:03:00.000-07:00

mul on neli tundi aega veel enne kui ma pean autosse istuma, et lennujaama sõita aga ma olen nii elevil, et ma juba sätin ennast aegluubis, et saaks kuidagi aega parajaks teha. ma ei suuda oodata. mulle meeldib lendamise juures kõik. kogu see jama, mis sa pead läbi elama alates kohvri pakkimisest ja jälgimisest, et see oleks õiges kaalus kuni lennukitoitude ja ööbimiseni lennujaamades. tänane ilm on siin eriti pask ka. ja siis peab veel stansteadis ööbima...äkki me jõuame enne kui mingid alksipoed kinni pannakse..ja burger king...
wish me luck ! ill keep you posted

long time no see

2010-04-22T10:55:00.000-07:00

pole ammu kirjutanud. koguaeg on olnud vaja midagi teha. nüüd siis nii palju, et loodetavasti täna, nädala pärast, istun ma lennuki peale ja sõidan väikese vahepeatusega Stansteadis Barcelonasse. ma olen seda oodanud pikisilmi ent nüüd, täna, kui see lõpuks kohale jõudis, et üsna varsti pean hakkama pesu pesema ja pakkima tabas mind mingisugune nostalgiline kurbus. elu viskab kaikaid kodaratesse, sest mul vb ei tekigi võimalust mikuga pikemalt maha istuda enne kui ma ära lähen. ja taavist ma ei tea enam ammu mitte midagi. kurb on näha, kuidas mõned tutvused ja sõprused on lihtsalt soiku vajunud. aga siis ma hakkan mõtlema nendele, mis on alles jäänud ja tugevad ja see teeb mind jälle rõõmsaks. ma loodan, et ma ikka jõuan kohale sellest tuhapilvest ja vulkaanidest hoolimata. ma ei teagi, mis on esimene asi, mida ma sinna jõudes teen. ma olen juba selline inimene, et mul on raske lahti lasta minevikust ja Eesti on ikkagi kodu. siin on vanemad ja lapsepõlve kodu. kellel nüüd see pesast välja lendamise kriis on? aga peab oma mugavustsoonist välja astuma, sest on palju põnevamaid ees ootamas. ja tore on see, et mõned juba lubavad külla tulla mulle Barcasse. wouldnt that be awesome. ma loodan, et ma saan ikka hakkama. mitte ei tule kuu aja pärast saba jalgevahel joostes koju. kuigi suvel tahaks mingi hetk ikka tagasi tulla. sest pole midagi võrreldavat Eesi suvega. teate küll, grill, rand, sõbrad, sääsed jne.
tahaks siinkohal tervitada perekonda ja sõpru, et nad mul olemas on ja tänada universumi kosmilist jõudu, et see mind õnnelikuks eluks kõige vajaminevaga on varustanud. edasine on juba minu teha. täna olen kodus ja maugitsen. eile käisin hollywoodis...ma arvan, et see fakt ei vaja rohkem kommentaare.

Litsid

2010-03-21T16:17:00.000-07:00

oleme mina ja K2tlin.
aga see selleks. ma olen nii 6nnelik, etl6puks ometi l2heb elus ka midagi h2sti. ma sain londoni ylikooli acceptance letteri l6puks ja ma s6idan 29 aprill Barcelonasse 2ra piiramata ajaks. tulevik paistab helge ja enam mingid pisiasjad mind ei morjenda. ma olen 6nnelik. ja ma ei tea, mida ma teeks kui ma ei saaks peoj2rgsetel hommikutel K2tlinile helistada ja r22kida mitte millestki oluliselt aga, et lihtsalt niisama lobiseda.
6nn ja r66m

Ja siis me keppisime Tchaikovsky saatel...

2010-03-09T10:30:00.000-08:00

Käisin tartus vahepeal. Ma ootasin sellest väikesest pealinnast pääsemisest natuke enamat kui aus olla. See tekitas minus nii palju piina. Kõik oli tore. Isegi toredam kui tavaliselt. Ma hängisin miku ja peetriga palju. Mul oli lõbus aga ma olin nii meeletult õnnetu. Kui ma neljapäeva öösel eri poole jalutasin siis ma kõndisin meelega võimalikult aeglaselt, sest ma ei tahtnud millegipärast sinna jõuda. Ma otsisin, kas kuskil on mõni kena vaatega pink, kus ma võiksin istuda ja suitsu teha ja mõelda. Ainus, mida ma nägin oli kuskil kiriku aias ja ma otsustasin siiski kodu poole minna. Kui me tallinasse sõitsin siisingi meeletu kurbus valdas mind ja kui ma tööle läksin siis see kurbus tuli veel rohkem minu peale ja ma olen sellest saati mingis suures mustas augus olnud. Mul oleks nagu mingi identiteedikriis. Loen praegu Kaur Kender Ebanormaalne. Seal oli üks rida: kes tunneb ennast ära, see tuntakse ära. Üldse on mul selle raamatuga selline love-hate relationship. Kord ma vihkan seda, kuidas ta kirjutab armastusest. Kuigi pealtnäha ei ole sellel räpasusega midagi pistmist siis minu jaoks kõlab see nii rõvedalt. Nagu ta meeleheitlikult üritaks mitte olla väikekodanlik. Nagu ta oleks mingi vastik kiimane vanamees, kes pärast kõiki neid ilusaid sõnu tahab sind tegelikult ikkagi lihtsalt panna. Aga samas ma leian selles raamatus ja nendes mõtetes nii palju, millega ma ise nõustun ja, mis minu arust on õige. Väga palju häid mõtteid tõesti, mida ma poleks ise suutnud sõnadesse panna.
Ma jäin vahepeal palavikku ka. Mul on tunne, et see on pigem mu keha reaktsioon sellele suurele kaosele, mis mu sees on. Ma olen esimest korda üle väga pika aja kontrolli alt väljas ja ausalt öeldes ma olen väsinud end kontrollimast. Ma tahangi end lihtsalt vabaks lasta ja mitte sisendada endale milline tugev ja iseseisv naine ma olen. Ma tahan ka olla võimeline armastuseks mitte ainult manipuleerimiseks. Elu on liiga lühike,et mitte öelda või tunda mingeid asju. Kui ma kõndisin tartus mingi maja alt läbi ja mõtlesin jääpurikatele siis ma mõtlesin, et kui mulle nüüd üks pähe kukuks? mis mul siis ütlemata jääks?

She says she's tired of life. She must be tired of something.

2010-02-11T23:05:00.000-08:00

Yks p2ev just mul oli hull selline "k6ik asjad, millest mul on k6rini post'i" kirjutamise tuju. Aga t2na on reede...ja mul on hea tuju, sest ma ootan t2na6htust poptsirkust. Penipoisid strike again!
Yldse. Olin eile mingi 19 tundi j2rjest t66l ja pidin koju minema neljaks tunniks, et siis j2lle 10 tunniks t66le tulla. Aga ma helistasin, et ma j2in oma viimasest marsast maha ja kuna ma elan linnast v2ljas siis mul on v6imatu tulla sinna ja magasin hoopis kella viieni hommikul. Aga siin ma nyyd olen j2lle.
Leidsin netist p2ris lahedaid lehekylgi, kus pakutakse t66d Barcelonas. Siinkohal paneksin yles suure teate: ega keegi pole huvitatud muga kaasa tulemisest? Muidugi teil k6igil on oma koolid ja t66d ja pole aega muga seiklema tulla. Aga koos oleks siiski julgem, sellep2rast ma kysin.
Hmm, seda ka veel, et viimasel ajal ma n2en unen2gusid, kuidas me Erikuga taas koos oleme kui ta hispaanias tagasi tuleb ja see on nii h2iriv. Yks p2ev n2gin, et ta tuli tagasi ja me otsustasime j2lle koos olla ja korraldasime mu vanematega suure 6htus66gi aga see unen2gu kulmineerus hiljem 6uduse ja t6elise horroriga, kus mu kodus olid maha pandud v2ikesed kogused ussi rohtu ja igaltpoolt tulid v2lja v2ikesed ussid, kes s6id seda. Nad olid nagu kummikommide ja vaklade segu. Ja kui sa kogemata astusid selle ussirohu sisse siis nad kargasid k6ik su jalga kinni. Lisaks minu toas elas yks hiiglasik myrgine 2mblik ja mu tuppa oli selle jaoks paigaldatud hiiglasik roller coaster, millega s6it kestis k6igest 60 sekundit, sest see s6itis h2sti kiiresti, et 2mblik sind k2tte ei saaks. Aga yks hetk hakkas suur alarm kisama ja keegi karjus valjuh22ldist et k6ik v2ljap22sud suletakse, sest 2mblik on lahti saanud v6i midagi. Akendele l2ksid raudplaadid ette ja inimesed jooksid vagunitest hirmunult v2lja p2rast mida me pidime hakkama v2ljap22su leidma. Hm, teine unen2gu, mis temaga seotud..ah ma ei viitsi sellest isegi r22kida. et me olime koos j2lle ja blablabla.
Uskumatu, ma pole praegu yldse kurb ega masendunud ega midagi. Mul on uskumatult hea tuju. See on imeline. Ja ma ei tea, kust see tuli. Iga p2ev on ikka eriline..t6esti, t6esti.

Bye,bye baby. Baby,bye bye...

2010-02-05T11:32:00.000-08:00

Just käisin duši all ja olen nüüd valmis, et minna elama oma kaksik/salaelu, millest ma eile just mikule pihtisin. Ma kartsin tema reaktsiooni kõige rohkem vist. Ma ei teagi miks aga kõige rohkem häbi oli mul seda talle tunnistada. Kõik läks hästi õnneks ja ta oli väga värskendavalt julgustav tuleviku suhtes. Nagu alati oli tal asjale hoopis oma vaatenurk ja seda ma armastangi tema juures kõige rohkem. Rääkides armastusest siis ta ütles, et sõjaväest tagasi tulles võiks ta küll juba martaga täitsa pere luua ja lapsi teha. Ta ütles ka muidugi, et tal on lihtne öelda, et ta võib lapsi teha aga ilmselt see pole tema otsustada. Ja veel üks nunnu asi oli see, et keegi mainis midagi imestusega, millega marta oli hakkama saanud ja mikk ütles:"Nalja teed või? Vaata teda. Ta on ju täiuslik."
Nad ongi minu jaoks täiuslik filmi armastajapaar, kelle suhet iga tüdruk enda omaga kõrvutab. Mis siis, et nad on vahel mega igavad kodujunnid.
Hehe, ja veel seda ka, et kui mikk eile mainis, et peeter tuleb ka linna siis ma itsitasin rõõmust nagu väike tüdruk. Mikk vana lits muidugi mainis seda talle hiljem...Ta ei olevat midagi öelnud selle peale ainult..rahuloleval naeratanud või ..midagi taolist. Ega midagi erilist ei juhtunudki, me isegi ei rääkinud eriti omavahel. Eelmise koos veedetud õhtu võlu oli kadunud ja oli näha, et on aeg edasi liikuda. Ma olen otsustanud, et ma ei pean lõpetama otsimise ja elama oma elu edasi ning laskma sellel ise minu juurde tulla. Ma ei otsigi enam mingit pealiskaudset emotsiooni, sest kõik tunded minu elus viimasel ajal on nii pealiskaudsed ja sunnitud. Tahaks ikkagi midagi tõelist.

Dilemmad

2010-01-12T12:10:00.000-08:00

ma otsustasin, et ma ei kirjutagi midagi Londonist, sest seda oleks võimatu kirjeldada. Ilmset tunduks kõrvalvaatajatele, et me olime kolm paksu kiimast alkohoolikust mauki. Tähtsad on need tunded, mis ma sealt kaasa võtsin.
Viimasel ajal aga olen ma hakanud aru saama, et kõik need raamatud ja unenäod, mida ma viimasel ajal olen lugenud/näinud olidki nagu ettekuulutus, sellest, mis juhtuma hakkab. Ja, kuigi ma tunnen, et mu südametunnistus kuskilt kaugelt sügavalt endast märku annab siis ma tunnen ka seda, et miski blokeerib neid signaale, mis ta üritab mulle saata. Ma tunnen nagu ma oleksin moraase allakäigu redelil ja ma kahtlen, kas võtta seda järgmist sammu. Ma pole isegi kindel, et see on allapoole aga ma tean, et need otsused, mis ma nüüd vastu võtan otsustavad suuresti sündmuste edasise käigu. Ühelt poolt ootaks mind isiklik vabadus aga teiselt poolt ma ei ole veel otsustanud kui ebamoraalseks ma seda pean. Ma kardan, et ma satun libedale teele samas ma tean, et meeleheitlikud ajad nõuavad meeleheitlikke tegusid.
See kõik tundus lihtsam kui ma olin 17 ja ei mõtelnud veel nendele moraalsetele aspektidele, mis mu tegude tagajärgedel võisid olla. Ma ei tea, kas anduda või vastu panna. Sest see tänane pakkumine sattus minu teele juhuslikult ja ma võiksin seda ka võtta kui saatuse vihjet, oma piletit välja. Teises küljest need unenäod ja raamatud on nagu hoiatuseks ja märgiks sellest, kuidas mu sisetunne on liiga kõlbeline nende tegude täideviimiseks. Näide sellest, mis võib juhtuda kui sa ei lõpeta õigel ajal. Aga kui ma teeksin asju õigest.. paremini? Kavalamalt? Seda mõtlevad kõik enne kui nad auku astuvad. Ei, ma ei taha saada prostituudiks ega strippariks. Aga intriigne sellegi poolest, kaspole?

london

2010-01-06T07:52:00.000-08:00

londonist ma veel ei kirjuta, sest ma ei suuda seda isegi veel seedida.
küll aga ütleksin ma seda, et eile käisin kätlini juures ja jõime hõõgveini pärast mida olime nagu kaks nõida või koletist oma siniste suude ja hammastega. hot.
kätlin ütles, et tal on õnnetunne ja söögiisu omavahel täiesti seotud. kui mina seal olin siis tal tuli tuju juustu süüa.
(L)

2009-12-19T14:11:00.000-08:00

on aeg magama minna. sest keegi (mina) peab juba varsti lennukile minema ja siis sõitma Londonisse Evale külla ja olla õnnelik ja kõikidest kodu muredest eemal. jehuu.

2009-12-16T05:43:00.000-08:00

tõsi. eva hirmutas mu ära oma eelmise kommentaariga.mul juba on kaks creepy-stalker personit, kes jälgivad mu bloogi. jumal teab siis palju neid veelon, kes seda avalikult ei tee.
ps. see tõntõõntõõõõn mõjus eriti hästi, eva

gigglešmiggle

2009-12-08T11:31:00.000-08:00

täna ma ei teinud midagi huvitavat ega toredat ega lahedat aga täna oli parim päev ÜLDSE. ma sain lõpuks pangakaardi kätte pärast seda kui kõik tellerid väitsid mulle, et sellist kontot ei ole siin maa peal olemas ja pärast seda kui nad tellisid selle kaardi hoopis mu emale. ja ma käisin idkaardil järgi. õnneks see tore tädi ütles, et nad hoiavad seda seal ka kuus kuud ja natuke peale. ja ma käisin baltic councilis ülikoolide kohta infot küsimas. ja terve päev ma ainult naeratasin. ja isegi naersin kõvasti tänaval omaette. nagu keegi oleks väikese droogi mu joogi sisse pannud. ma isegi tahtsin käed õhku visata ja keerutada ennast. väljas polnud ei päikseline ega ka soe. sellegipoolest. parim päev.
my mojo is so on lately.

btw.

2009-12-07T15:52:00.000-08:00

kõik raamatud, mida ma viimasel ajal kätte olen võtnud räägivad mingitest hukkunud naistest, halvale teele läinu naistes, prostituutidest jne. kuigi, ma ei teadnud isegi, millest need raamatud räägivad enne kui ma lugema hakkasin. polnud kuulnudki mingist ukraina kirjanikust varem. millegipärast mulle tundub, et universum üritab mulle sellega sõnumit saata. et vaata, vaata, mis juhtub. mitte, et ma plaanin prostituudiks hakata ega midagi selle lähedast aga see kõik oleks nagu universumi vastus minu mõtetele viimasel ajal. pärast seda kui eva rääkis oma the secreti creepiga camdeni turul ja the secreti creep leidis lahenduse mu probleemile olen ma üritanud nagu märke rohkem tähele panna.
ahjaa, veel seda ka, et reedel oli jani ja madise sünnipäev, mis oli nii tore. mitte mingi erilise põhjuse pärast aga mul oli lihtsalt nii ebaloomulikult tore, et järgmine päev ma ei suutnud lõpetada sellele mõtlemast. ja lahe oli ka see, et söreni deit pakkus ühe huvitava idee välja, mida teha vahepealse ajaga. üks nõme asi oli ka.
see raamat, mis matäna lõpetasin oli nii masendav ja mõtlemapanev. õnneks on maailm muutunud mõne mõttes võrreldes selle ajaga aga need fundamentaalsed asjad on ikkagi samaks jäänud. ja see masendab mind ja paneb mind tundma, et lõpetame me ikka kõik koos sellega, kes oli kõige alguses. ehk siis üksinda. sellel oli lihtsalt nii tugev mõju. mis siis kui elu ei lähe nii nagu ma loodan ja kuigi ehk praegu võib kuskil mingis teises aegruumi osas olla see maria, kellest ma unistan ja teha seda, millest ma unistan aga üks vale otsus või käik võib seda muuta ja see maria lakkab olemast. nagu olelusvõitlus ei oleks enam ainult nüüd ja praegu vaid me võitleme peale enda liigikaaslaste ja looduse ja muidugi iseenda veel iseendaga tulevikus ja minevikus.

2009-12-07T13:36:00.000-08:00

okei. vahel see lihtsalt jõuab mulle kohale nii hullult, et ma ei saa helistada ntks liinale igapäev, et rääkida igapäevastest asjadest. ma tean, et ma saan aga ma pean maksma sada krooni sekundis selleks, et kuulda ta häält. ja vahel ma tahaks lihtsalt saata moonale telepaatilise sõnumi, et i wish you were here. sest selle ainsa fraasiga meenub mulle ühe silmapilgu vältel kõik meie koos veedetud ajad ja läbielatud seiklused. need, kes on inglismaal on vähemalt kuidagi lähemal. aga austraalia on lihtsalt nii kaugel, et tavainimene ilma korraliku planeerimise ja kogumiseta sinna naljalt ei lähe. ntks, et oh teeks nädalavahetusel midagi ekstraordinaarset. läheks austraaliasse. ei. lisaks see eks-vangide maa on nii suur ka. ja nõme. ja haiseb.
muidu olen viimasel ajal pühendanud ennast põnevate pealkirjadega raamatute avastamisele, mis mul riiulites seisavad. muidugi loen ma päevi kuni Londonisse minekuni. me peame endale kuuse ka hankima jõulude ajal ja pidusöögi ka tegema. ja vagiinakujulisi piparkooke kaunistuseks küpsetama. miss you guys

2009-11-12T13:55:00.000-08:00

täna lume käes seistes ma mõtlesin, et kas on olemas täiesti võrdseid partnereid? alati tunneb üks, et ta teeb midagi rohkem kui teine. kas on olemas võrdset armastust või võimalik võrdselt armastada? alati tunneb üks et ta armastab rohkem või vähem kui teine. ehk pole ma sellist asja veel kogenud aga alati püüab üks teist ohjata. kui võtta kasvõi abiellumise institutsioon? miks selline asi üldse on. tänapäeval pole sellel mingit pistmist usuga, kui siis ainult erandlikel juhtudel. seda tehakse, kas rahalistel kaalutlustel või selleks, et kindlustada oma koht teise inimese elus. et teha lahkumine teise jaoks raskemaks. nagu armastus või pühendumus üksinda teda paigal ei hoiaks. ja millest tuleb see vajadus ohjata, kontrollida või see omandihimu? miks ei võiks iga päev alati nii, et kumbki elab oma elu ilma, et ta peaks muretsema teise inimese tunnete pärast kui sa jääd natuke kauemaks rääkima meeldiva inimesega ilma mingi tagamõtteta vaid lihtsalt, sest sulle meeldib selle inimesega vestelda ja sa naudid tema tähelepanu ja tema sinu oma. aga mõlemad teavad, et asi sellest kaugemale ei lähe. miks ma peaksin katkestama selle vestluse, sest ma tahan säästa ennast pärast oma partneri armukadedushoogudest? igat päeva me võiksime alustada nagu oleksime maailmas üksinda, sest me oleksime palju..kuidas seda seletada. me oleksime palju avatumad võimalustele ja innukamad neid nägema. aga iga õhtu me võiksime koju tulla ja valida selle inimese uuesti endaga enda elu jagama. see, et sa elad oma elu nagu vallaline inimene aga oled ikkagi suhtes ei tähenda, et sa pead petma. sest, tuleb tunnistada, vallalistel inimestel on palju lõbusam. ma lihtsalt tahaks leida seda võrdsust. et ei ole mingeid kahtlusi ja etteheiteid. on ainult vabadus ja armastus. kas see kõlab väga ebareaalselt? kas armastuseks on vaja seada mingeid piiranguid, et see ei hukkuks või elaks see vabana palju kauem? minu puhul on vist nii, et piirangud... ja piirangute all pean ma ka silmas seda formaalsust mida me kutsume "suhteks" , kus on kehtestatud reeglid, et mida võib ja mida ei või...on olnud just see, mis mulle nii hirmsad on tundunud ja, mis on mädandanud need tunded nagu siis kui sa võtad õuna puu küljest. ja paned selle külmkappi. nüüd kehtivad talle hoopis teised reeglid kui talle on loomulik ja ta elab palju lühemat aega. kui ta oleks jäänud puu otsa siis ta polekski kunagi surnud vaid saanud osaks looduse igikestvast protsessist, ning mitte kunagi surnud. ma tahan ka nii elada, et mitte kunagi surra.

mulder: no,he's from fucking estonia

2009-11-04T15:19:00.000-08:00

ma nägin täna öösel unes, et ma olin anna ja raijaga kuskil pööningul. ja me läksime linna peale. ma eelnevat ei mäleta, küllaga järgnevat. kuidagi juhtus nii et ma kukkusin või keegi lõi mulle mingi ora vasakusse silma ja mulle pandi sinna suur plaaster peale. terve aeg ma arvasin, et mul on nüüd silm peast väljas ja, et mida ma küll nüüd teen. ja ma kõndisin mingis suures kaubamajas ja inimesed vaatasid mind, et issand jumal tal on silm peast väljas vaene inimene. ja et anname talle teed tal on silm peast väljas. keegi isegi küsis, et miks ma seda plaastrit kannan ja miks ma lihtsalt klaassilma ei pane. jalõpuks. mult võeti see plaaster ära. ja ma vaatasin peeglisse. ja ma olin hoopis mingi.. mustade juustega 3-päeva habemega ex-vangi moodi mees. mul oli silm alles küll aga mu vasak näopool oli veits moondunud. seega mu esimene üllatus ei olnud üldse see, et mu silm siiski alles oli vaid see, et ma olin sugu vahetanud kuskil unenäo keskel. sest mu unenägu algas sellega, et ma nägin ennast kõrvalt aga kuskil keskel ma hakkasin nägema maailma nii nagu inimesed pragu näevad. läbi oma silmade, et nad peavad ikka peeglisse vaatama, et oma nägu näha. jah. juba teine õudusunenägu kaks ööd järjest. ilmselgelt see uus õudukas, mis kinodes on, Orb, on mu vaimsel tervisele kuidagi halvasti mõjunud. pealegi, ma peaksin mainima, et mind vaimustab, kuidas kõik sarimõrvarid, tulnukad või tuumapommist kiiritada saanud koll-inimesed või väga veidrad vaheusõpilased ameerika filmimaailmas on alati eestist.

2009-10-25T04:15:00.000-07:00

ma olen aru saanud, et on asju, millest ma ei saa lahti lasta lihtsalt mitte kunagi. vb see on nii, et my mind plays tricks on me aga lihtsalt võimatu. ikka tuleb selline soe tuttav igatsus peale vahel harva kui ma pole mõelnud sellele tükk aega. isegi kui ma ütlen endale iga kord, et mees..let it go. see tuleb ikka tagasi. lits.

2009-09-05T13:30:00.000-07:00

ma kaalun tõsiselt tallinna vanglasse tööleminekut ainult sellepärast, et neid hädast välja aidata. nad on riputanud oma kokka otsiva töökuulutuse üles igasse mulle teadaolevasse töökuulutuste portaali ja ma vean kihla et neid on ka ajalehtedes-ajakirjades.
tegelikult ma otsin tööd, mida teha kuniks ma veel eestis olen. kõik sõltub praegu rahast siiski. halvimal juhul saan ma selle kokku kevadeks.
ma olen viimased 3 tundi veetnud fmylife'i ja textsfromlastnight'i lugedes. see on ikka nii sõltuvusttekitav. millegipärast ma ei tunne ennast üldse haledana.

2009-08-12T12:51:00.000-07:00

lugesin just vanu post'e ja märkasin üht mustrit. umbes viimase 5 kuu jooksul olen ma kirjutanud ühe post'i kuus. kui igavalt see kõlab. tegelikult juhtub nii palju asju koguaegu aga ma unustan need umbes nädalaga.
huvitav, mis eesti meestel viga on või on asi ainult meestes, keda mina kohanud olen, et nende arust ei olegi vaja üldse tõestada oma tundeid. minu arust peaksid kõik anti-single-lady'd sundima oma partnered the notebooki vaatama. mina igastahes teen seda.
ja veel.. ma ei suuda uskuda, et Liina läheb ära. et me kõik läheme varsti ära. see teadmine oli ju koguaeg olemas aga nüüd ta lööb küll nagu kirvega selja tagant pähe. nii ootamatu. homne päev on mõnes mõttes nagu must pilv hõljumas mu pea kohal. seda sama on millegipärast ka tänane. ehk on asi selles, et mu vaba päev läks täiesti raisku või selles, et ma pole musi juures või selles, et iga kord kui ma üksinda jään hakkan ma mõtlema asjadele, millega ma rahul ei ole ja muutun seetõttu ka ise äärmiselt rahulolematuks. ma ole viimasel ajal tõesti igavesti romantline nostalgitsev vanainimene. koguaeg mõtlen möödunud aegadele ja noorusele ja sellele, kuidas me seda iial tagasi ei saa. kooliajal mõtlesin ma ikka ainult sellele, et saaks siit ära ja alustada oma uut elu. tegelikult ega ma jaksagi oodata, et see juba algaks. lihtsalt see vahepealne aeg tundub nagu ajaraiskamine, kulgemine, mida ma vihkan kõige rohkem maailmas. samas ma peaksin seda aega kasutama kuidagi.. mitte produktiivselt aga nagu öeldakse stop and smell the roses vms, sest hiljem imselt läheb päris hektiliseks.
over and out

2009-08-03T08:29:00.001-07:00

eee... oli siis folk. eelmine aasta oli parem mõnes mõttes, sest tuleb tunnistada, et vallalistel inimestel on nii palju lõbusam. ei ole seda hirmu-ärevust hommikul ärgates, et mida ja kellega ma küll eile midagi tegin. on ainult see mõnes mõttes kurb äratundmisrõõm, et ma olin eile täis. hmm. muidugi, peab mainima seda, et mu sõbrad olid seal.. mis oli üks parimaid asju maailmas. ja tagasi sõites see imeline järv. kahju, et järgmine aasta seda enam ei ole. ma mõtlen , et meie ei ole enam seal. kui nüüd mõtlema hakata siis ainus, mida ma siit Eestist või Tallinnast taga igatsema hakkan ongi mu sõbrad, kes on rohkem mu perekond kui mu päris perekond iial on olnud.
seda ka, et sandri sünnipäev oli äge ja ... ootan juba, et saaks ära sdlföaldaüpkdaüpsdäasdöadaüśd

2009-07-12T12:53:00.000-07:00

mida siis öelda seni elatud elu kohta... ma tunnen, et ma olen tõepoolest suureks kasvanud, teinud endale selgeks, mis on õige ja vale ja leidnud oma tee. siiski teeb mind kohutavalt kurvaks see kui palju aega on mööda või hoopiski raisku läinud ja veel nii ruttu. ma tahaksn mõnes mõttes olla jälle väikene tüdruk, kes barbiedel juukseid maha lõikas ja omaette mitut erinevat tegelast kujutades kõva häälega rääkis. elu on olnud nii äge ja nii kurb segamini. kui see mälupiltide virrvarr mu silme eest läbi käib siis võttes riski kõlada labaselt aga võtab nostalgiapisara silma küll. nagu seal loos mitte seal filmis breakfast at tiffany's siis minu kohta kehtib see lause küll: i hate when things are over. i really really hate it.

hetke kohta võin öelda vaid seda, et ma olen nii õnnelik. osa minust aga ei suuda oodata, millal juba väljamaale saab, sest kodus leiavad aeg-ajalt aset sündmused, mis tekitavad minus tungiva soovi lennata esimesel võimalusel siit minema ja mitte kunagi enam kodustele helistada. tahaksin ainult kaasa võtta enda ise-leitud perekonna. sõbrad, meid ei seo küll veresidemed (mis on täiega overrated minu arust) aga te olete mulle alati rohkem pere eest olnud.

seda ka veel et.. mu kallim on suurepärane (mitte alkohoolik)

2009-06-10T12:49:00.000-07:00

vahel ma tahaks lihtsalt teha midagi sellist, mis paneks teist inimest tundma sama halvasti kui sina. et ta saaks aru, mida ta oma sõnade ja tegudega teeb. aga siis ma jälle mõtlen, et ei. kannatan ju ikka ainult mina, oma kättemaksuhimu käes. ja vahel mul on tunne, et ma peaksin ühe asja oma elus ümber hindama ja selle esimeselt, ülimalt kohalt langetama kuskile kolmandaks või nii. ma lihtsalt ei taha, et asjad teeksid haiget. ma tahan, et elu oleks äge. koguaeg. ma ei taha muretseda ja spekuleerida. ma ei oska muud teha kui ropendada. munn

2009-05-12T04:52:00.000-07:00

mul on üks austaja. ta käib koguaeg mu akna all. iga päev ja õhtu. ükskord ma tulin tuppa ja avastasin, et ta magab mu voodis. see läks juba natuke üle piiri. just praegu ta karjus jälle mu akna all, ta hääles on tunda teatav anuv noot. ta tahab vist keppi. ta on kass.

2009-04-13T11:30:00.000-07:00

jah, tõeliselt romantiline on see kui sa ärkad iga hommik üles ja mõtled: ma valin sinu. iga päev, uuesti. igavesti.

2009-04-08T13:48:00.000-07:00

lühidalt: vanaema suri ära vahepeal, mis oli kurb aga veel kurvem on, et elu on pärast seda jälle endine. normaalne.
jamuidu, kuigi mu postitused pole kõige rõõmsameelsemad alati siis ma olen ilmselgelt oma kõige suuremas kasvuvalust üle saanud. kui mõelda hetkeks kümnenda klassi peale... piinlik.
täna oli naljakas see, kuidas uksepoolsed klassiõed dissisid aknapoolseid ja vastupidi. pada sõimab katelt ma ütleks. kuigi ühel neist tundub viimasel ajal konstantne PMS olevat, väga seksistlik minust.
homme loodetavasti raija juurde, sest siis saab lõpuks ometi puhata isekuse ja silmakirjalikkuse etalonist.
see ka veel, et ma olen päriselt õnnelik.

2009-03-01T10:45:00.000-08:00

mul ei ole sõnu.
appi?

2009-02-21T03:11:00.000-08:00

jess. saingi, mis ma tahtsin. eile oli üks eriti halb päev. REALITYCHECK. lihtsalt äratas mind üles sellest uimast, et kui mul mingi probleem on siis kõik sõbrad tulevad appi. tegelikult saan ainult iseendale loota.

2009-02-18T10:55:00.000-08:00

okei. ma pean midagi endast välja saama. kuhu ma jäänud olen? mul on tunne nagu loomeinimestel, kel on mingi haigus, mille tõttu nad peavad ravimeid võtma, mis aga tapab kõik, mis neil endast kunagi anda on. mul on täpselt selline tunne, et ma olen tühi. enne ma vähemalt teadsin, et mul on mingi sisemaailmgi olemas. aga mul ei ole praegu midagi. kõige hullem ongi see kui on igav. kui puudub igasugune traagika. elus peab mingi kurbuse noot sees olema, et see midagi väärt oleks. mis muide mulle meeldibki Remarque'i juures, et tema tegelased ei ela kunagi niisama. nad ei ole kunagi tavalised, mittemidagi ütlevad. nad ei võta elu või inimesi iseenesest mõistetavalt ja ei hakka elama alles siis kui nad hakkavad surema. vahest olen ma liiga intensiivne aga ma tahan elada nii, et ma ei peaks kahetsema, sest ma olen seda juba piisavalt teinud. ka väiksed asjad on olulised. tagasi vaadates võibki neil just kõige suurem tähendus olla.
kõik on lihtsalt nii kuradi tavaline. ma ei ole valmis sellega leppima veel. ja valima. mul on siht aga ma olen ju veel noor. mingi meeletus peaks olema. kasvõi sõnades, mis said öeldud mõtlemata. sõnad maksavad ka, sest tegude motiividest ei pruugi kõik alati üheselt aru saada. varem ma küll ei kartnud.
IGAV IGAV IGAV IGAV IGAV

tänane päev

2009-02-18T10:38:00.000-08:00

oli huvitav. ärkasime kell 5 õhtul. ma lootsin muidugi, et eva peksab mind üles ja me jõuame ikkagi kooli. aga need purunesid kui ma tegin silmad lahti, et vett juua. eva tegi silmad lahti ja ütles, et kell ei ole ju seitse ja ma ütlesin ei. mõlemad magasid edasi. oli lõbus. päeva lause oleks aga: põrsas pamp näppis pingil munni.
see ka veel, et kust tuleb kõik see viha ja kibestumus. ma kardan ka juba kooli minna, sest kõigil on koguaeg midagi öelda. isegi kui me pole midagi teinud. vahepeal juba tundus, et see põhjendamatu viha, mis selle kooli õpetajatel meie vastu on läks üle. aga, kuidas ma eksisin. iga päev leiab uue vihavaenlase. nii põnev ! võib-olla peaks ka tavaliseks hakkama.

2009-02-16T14:11:00.000-08:00

eva kirjutas oma bloogis, et meie vestlused temaga on nagu meil oleks tourette'i sündroom. see oli naljakas. ma arvan, et see on tingitud meie võimetusest enam normaalseid vestlusi arendada. kõigest on juba räägitud. kõike juba teatakse üksteise kohta. enam pole mida öelda. me nagunii teame, mida teine mõtleb.
täna duši all tabas mind kohutav mõte. ma ei usu enam armastusse.

head uudised

2009-01-05T15:02:00.000-08:00

üle pika aja üks kurb uudis. ma tegin vahepeal ühe viinapudeli katki.
ja päeva tsitaat: igakord kui ma sõidan autoga ja mulle öeldakse, et peab paremale pöörama siis ma mõtlen kumma käega ma ona panen. aga siis mul tuleb meelde, et mõlemaga ju.

2008-10-27T06:37:00.000-07:00

seda võiks ka mainida, et ma pole tükk aega ühtegi raamatusse armunud olnud. varem juhtus seda koguaeg. nüüd olen ma nagu mõni 200-kilone to be, kes normaalse söögi asemel mäkist toidu koju toob ja täiesti arutult hilise kellajani telekat vaatab, et mitte magada või mõelda või üldse midagi teha. vahel ma tunnen vajadust sõnadega enda tühisust heaks teha. tegelikult olen ma juba mõnda aega tahtnud jälle kirjutama hakata aga mul puuduvad ÕIGED sõnad. sest.. lühidalt, päris mõnda aega juba olen ma üsna tühi inimene olnud.
ninja warrior rulz

surpriis

2008-10-27T05:47:00.001-07:00

Kui keegi mu eelneva sissekande dramaatilisust silmas pidades midagi eeldas ja seetõttu rõõmust pisaraid valas siis... ei, ma ei sooritanud enesetappu.
mul pole lihtsalt juba väga mõnda aega midagi öelda olnud. praegu ka ei ole ja kui järele mõelda siis, kas üldse kunagi on olnud. ma ei mäleta, millal see viimane postitus oli aga terve see aeg olen ma koguaeg sissepoole elanud. enne ma ikka elasin ennast välja, kuidagigi. olin emomaria vms. nüüd aga olen ma salaja emomaria ja keegi isegi ei tea. või noh, ma ei tea. mul on tunne nagu ma oleks nagu need inimesed mingites imalates raamatutes või filmides, kus nad on hullult segaduses, ei tea, kes nad on ja keskkool lõpeb kohe ja tuleb otsustada, mida teha jne. ma aga tean täpselt, mida ma teha tahan ja võib-olla sellepärast mul nii imelik ongi. ainult, et midagi on puudu. mingi väga tähtis faktor. praegu on selline seisak. et jooksen ühe koha peal ringi kuni mul tekib lambipirn pea kohale ja ma mõtlen, et võiks hoopis edasi joosta.
nii palju on muutunud poole aastaga. mul on umbes neli uut kanalit ja ma olen täiesti uus inimene.

2008-03-19T04:24:00.000-07:00

et siis... ma vahepeal mõtlesin päris kohutavaid mõtteid. kõik oli umbes nagu.. läbi minu jaoks. sellist tunnet pole varem olnud, et pole enam kuhugile edasi liikuda aga tagasi minna ka ei saa. nagu jooksed koguaeg aga sa jooksed tühjusesse. teate, nagu need mõttetud halvad unenäod, mis pärast teistele rääkides ei tundu üldse õudsed aga kui sa seda öösel unes näed siis see on kõige jubedam ja väljapääsmatum olukord üldse. selline tunne ongi, et sõnadesse seda panna ei saa. vahet pole, mida ma teen, it's all the same. ja ma olen nii segaduses, et ma enam ei teagi, kas viga on minus või kelleski teises. jube kerge on teisi süüdistada. või äkki ma olen lihtsalt väsinud. alates reedest pole üldse korralikult maganud. ärkan haruldaselt vara üles isegi kui ma olen eelnev öö.. või noh sama päeva hommikul kell 6 koju jõudnud. iga päev mõtlen, et okei täna ma olen kodus for sure...mitte.
kõige hullem on see, et ma isegi ei tea, mida ma otsin või mida mul vaja on, et see kõik ära kaoks, et oleks jälle normaalne. emomariat ma suudan händlida aga sellist asja küll mitte.

täna muidu mõtlesin, et jesss, saab kodus olla. aga eneken ütles siis msnis, et ta tahaks küll midagi teha...

2008-03-10T12:48:00.000-07:00

ma tahtsin just bloogi kirjutada aga siis ma lugesin olivia oma ja muud nagu polegi eriti öelda ...

"mul on sellest fakking koolist nii kõrini et !!!! mind üldse ei huvita, ma ei viitsi õppida.. ma ainult magaks ja sööks .. mind üldse ei koti mitte miski mis me koolis õpime.."

see ka, et mul on hull pohuiperiood. mul on kõigest nii pohui, et vaudo.

unes või ilmsi, ma ei tea?

2008-02-24T13:46:00.000-08:00

"ma tahan sind tundma õppida,
ma tahan sulle silma passida,
ma tahan teada, mis tunne oleks su kätt hoida.
anna andeks, et ma asjad nii keeruliseks ajan
aga need asjad pole keerulised minu jaoks.
sest mul on tõmme sinu poole,
see sama magnet.
see sama magneetiline jõud.
ja siis...
sa ajad mu peopesad higistama. "

ma ei usu ise, ka et ma seda kõike usun. aga praegu on küll tunne, et ma võiksin, tahaksin arustuda. ma lendan, päriselt.

happy days

2008-02-24T05:37:00.000-08:00

aga ei ole õnnelikku aega ilma emotsemiseta. see ongi sitt õnnelik olemise juures, et alati on mingid sitad hetked. aga matu ütles eile levikas ,et ega elu polegi muud kui sitaga händlimine ja hakkama saamine vms.
aga niipalju siis veel, et ma tegelt ka palun igapäev niiväga, et ma jälle saikopiffiks kätte ei läheks. kui on keegi, kes mulle veel vähem meeldib kui emomaria siis see on saikopiffmaria.

2008-02-13T12:00:00.000-08:00

issand. mul on nii igav. ma vaatan mingeid imelikke saateid discovery pealt nagu dead tenants ja life is not a fairytale ja discovery pealt tuleb isegi juba tuttav monarchy saade (david stark saatejuhina). ja kas te teadsite, et öösiti tuleb cartoon networki pealt vanu mustvalgeid filme, mõned neist kvaliteetsemad mõned mitte nii väga, kuigi telekavas on kirjas, et seal peaks hommikuni courage the couardly dog tulema... hmm. aga dead tenants on küll lahe. kuidas üks hiigelsuur (et mitte öelda paks) punapea tädi käib perede juures, kellel on kodus vaimud ja siis saadab need vaimud valguse poole. enamasti nad istuvad ringis ja hoiavad käest kinni. aga see tädike ütleb alati: wow, i can see the light. oh, it's so beautiful. oh such a beautiful light. yess, yess. ja kui keegi ütleb, et ta tunneb seljataga külma siis ta ütleb, et vaim on ta seljataga ja kui keegi ütleb, et tal näiteks põlved valutavad siis ta ütleb, et vaim istub tal süles. ja lõpus kõik naeravad, sest vahel tuleb mõne pastori vaim ka kohale. ja ta toob head energiat ja siis kõik on nii õnnelikud, sest pastori vaim on õnnelik, et see naine selle vaimu ära ajas. vot nii siis. hullult tahaks kooli minna. NIIIIII igav on. ja ma tegin isegi sõbrapäeva kaardid ära.. aga ema arvas, et ma olen liiga haige, et kooli minna. magada on küll sitt. aga vb on asi selles, et ma magan terve päeva ja siis öösel ei tule und. ainult köhin. mis siis veel huvitavat toimub.. eee öööö. noh oma peixiga olen rääkinud kõik päevad, mil ma haige olen olnud. täna ei rääkinud, sest ta läks kooli. ta oli ka kodus muidu. coolio. nohjah.
tsillige siis. sest mul pole nagu midagi öelda.. ega kellegagi rääkida. seetõttu ma räägin iseendaga.
peace out

chalice...

2008-02-06T06:51:00.001-08:00

... kõik, mis ma tahan teada on, kas elu nikub sind ka perse või eiiiii ?

jolly-jolly

2008-02-01T10:46:00.000-08:00

mu elu tundus kuni selle hetkeni uskumatult sitt. aga siis ma lugesin vana drafti, mida ma olin kirjutanud kui mikk pariisi sõitis. ISSAND HALASTA mu rumalale hingele. siis ma veel ei teadnud, et johannes olemas on. ja mõelge vaid, mida ma siis veel tundsin kui tema ära sõitis. vahepeal mulle tundus, et kõik jätavad mu maha aga tuleb välja, et sitta sellega. meestel on minu elus küll eriti tühine koht. ma arvan u. kuu aega, et nemad peaavad olema minu jaoks need õiged aga nonäedsa siis. mis silmist, see südamest. miks ma iga kord olen nagu välgust tabatud (ja hea, et ellu jäänud!) ja siis mingi hetk leian, et vaudo.. kuidas oleks väikse pohuiga?.

ma olen ikka uskumatult õnnelik inimene. ja tänase insidendiga ( öö.. rohkem nagu katastroofiga) koolis leidsin ma taas eneseusu ja usu paremasse tulevikku, sest, et ega käed rüpes istudes ju midagi ei saavuta. ja kurat võtaks, mingu seenele see, kes tuleb kivi meie kapsaaeda viskama, roigast meie kodaratesse jaa.. saate aru küll. ei murra te meie hinge. !

2008-01-23T06:10:00.000-08:00

i thought i found a friend to take me out of this place

2008-01-22T14:41:00.000-08:00

ma tahan lihtsalt öelda, et ma tõesti loodan, et ükskord tuleb see päev mil me kõik oma tegude eest maksame. puhastustuli või põrgu tuleks nii mõnelegi meist kasuks.
ma olen ausalt öeldes natukene tüdinenud sellest gängimisest. praegune elu on ennast ammendanud. ma ei jõua ära oodata, et me kõik ükskord suureks saaksime. ma kardan, et ma olen nagu see kuningas (misiganes ka ta nimi ei olnud), kes oli a very sensitive and gentle man ja oma elu lõpus hulluks läks, sest ta vihkas sõda ja quarrelsome nobles'eid.

tegelt on asi nii, et ... mul on nii pohhui

2008-01-20T14:10:00.000-08:00

õnn ja rõõm on astunud mu õele. kui varem pidin ma nende eelmise aasta jalajälgi vahtima siis nüüd olen ma õnnelik (ööö vähemalt mitteemo) ilme mingite lisafaktoriteta. lihtsalt õnnelik, et ma olen mina. isegi kui mul pole poiss-sõpra. isegi kui mul on halvad hinded. isegi kui mu eraelu pole teab, mis seiklus. isegi kui vahel tundub, et kõik on täiesti perses. aga ma olen õppinud nautima iseennast ja oma lõhestunud isiksuse teist poolt, kleptomaanist mariat, kes varastab pastakaid. see võib olla ka, nagu evale meeldib öelda, tõus enne suurt katastroofi. väike õnnemägi enne kuristikku. imelik jah. meie ajaarvamine käib halbade mitte heade aegade järgi. nagu me elaksime koguaeg halvas ja need õnnelikud hetked on ainult üksikud siledad teelõigud auklikul maanteel.
mm, muide. ma lugesin delfist ühte järjekordset tarka artiklit unenägude tähenduse kohta. kui sa näed oma endist kallimat unes siis see tähendab, et sa oled valmis temast üle saama. OH CRAP!!

kui ma üldse midagi selle aasta 21 päeva jooksul olen õppinud siis seda, et sa pead enne suutma olla üksinda kui sa suudad olla vastassugupoolega kaksi. või siis mitmekesi. või omasoolisega. looma või surnuga...whatever works for you.

tahaksin oma tänase postituse lõpetada ühe puhtast südamest tuleva andestuse palumisega: kallis adeline,
anna mulle andeks, et ma ükskord laenasin sult pastaka ja seda kunagi tagasi ei andnud. ma kirjutasin selle hoopis tühjaks. ma kingin sulle uue !!!

6:17

2008-01-17T20:18:00.000-08:00

hihi. nii nunnu, et kõik teevad oma bloogidest salaja üksteist maha. varjatud sõnumid, mida tuleb dešifreerida.
ma pole ammu midagi kirjutanud. ja võibolla sellepärast, et mul on nii kõrini kõigest, kogu maailmast ja kõigist inimestest. endast ka. inimesed on nii halvad ja julmad. mina ka. nad arvavad, et nemad teevad kõike õigesti ja ei tee neid vigu mida teised. mina ka. lehmad söövad karjamaal. mina ka.
ja lisaks olen ma nii väsinud ja tüdinud. miks ei võiks kõik olla head. miks on nii raske olla hea. ja miks on nii raske olla eelarvamusteta. miks on nii raske mitte taga rääkida. KÕIK teevad seda. kõik. isegi need, kes väidavad, et see on konstruktiivne kriitika. miks nad seda siis selja taga teevad. ma vihkan maailma.
tegelt ka, kas jumal oli segi,
et ta inimese tegi.
pani kokku valesti,
me ei tunne end ju hästi. jaaja aaa.

ja kõige haigem on see, et me räägime, et keegi on eriti haige ja nõme kuna ta ainult ajaks teiste kohta sitta suust välja aga ise me igal võimalikul juhul räägime temast siis... aHHH TRAptsiraskvittuperseajnfhj/(&((%¤¤#¤error NIII HIGHSCHOOL

aga ma olen tegelt ka väsinud, kell on 6 28 ja ma pole veel voodisse jõudnud. olen üliemo.

over and out

oh kõik, mis ma tahan jõuludeks oled sina...

2007-12-25T04:03:00.000-08:00

...NOT.

ma tunnen ühte tüdrukut, kes on ilus, armas ja sõbralik aga tema sees elab vana, paks, haisev, kole monstrum. ta on täpselt selline tüdruk, kes avalikult meeldib kõigile aga salaja mitte kellelegi ja täpselt selline, kellest kõik taga räägivad, sest ta ise räägib kõigist taga. ära tunne ennast nagu puuga pähe saanu kui ta sulle oma väidetavalt armsamaist sõpradest halvasti räägib. ta on täpselt selline tüdruk, kes peab ennast teistest paremaks. ta arvab, et ta on heasüdamlik isegi peale seda kui ta on kellegi kohta just sekund tagasi midagi halvasti öelnud. ta on kade ja ei suuda taluda kui kellelgi temast paremini läheb. ta on üks kohutav, õel inimene. ta oleks pidanud jõuludeks hoopis näiteks hmm.. UUE SÜDAME saama või midagi. muidugi unustas jõuluvana selle tarviliku kingi ka minu kuuse alla poetamast aga ka järgmine aasta on jõulud eksole...

2007-12-20T11:53:00.000-08:00

üldse ei tea, mis asi see armastus on. ja kui keegi ütleb seda te-teate-küll-mis-lauset kellelegi siis ma sügavalt kahtlen, et ta üldse teab millest ta räägib. ignorantsed kaabakad, te lähete lahku kui te ükskord SUUREKS SAATE.
praegu tahaks küll ainult johannest. jõin emaga hõõgveini. nüüd pakin kingitusi, mõned kingikotid olen juba katki teinud. oops.

PÜHA MAKARON

2007-12-17T13:26:00.000-08:00

mina ei saa ikka aru. kõik ütlevad alati, et meie tants on ülilahe ja ülicool ja ülinaljakas või nagu triin esimese asjana saalist välja tulles ütles: (meid poolelt sõnalt tabades, et noh kuidas o...) SEE OLI KÕIGE PAREM TANTS ÜLDSEEE !!!ohwell. žüriis olevate õpetajate nägude järgi võis nagunii aru saada, et me ei ole samal huumorilainel. neile ei meeldinud ka see vibe vip'is.
nüüd tuleb lihtsalt oodata kuni koolikodukale ilmuvad need kohutavad koletislikud pildid meist, mis tekitavad vaatajas sügava kahtluse, kas me oleme ikka lihtsad noored armsad tüdrukud või meie sisemine monster on jäädvustunud fotole. sest eelmine aasta.. noh ütleme, et siiamaani on lõbus üksteist mõnitda selle pärast. aga oh seda rõõmu ja õnne siis kui on midagi uut millega üksteist tögada.
nüüd koondan oma mõtted suurbritannia ajaloo õppimisele. fuka

meeldetuletuseks väike tantsuvideo :http://www.youtube.com/watch?v=mtEv5t1I_So

2007-12-12T06:44:00.000-08:00

Järgnev on ainult väikseks võrdluseks milline armunud kakajunn kätlin on(http://www.k2tliiin.blogspot.com/):

Täiesti läbi ja lõhki shitty days ! what a boring weekend! Sain reedel mitte midagi teha ja laupäeval atsi sünnipäeval ennast esimese poole tunni jooksul täis juua, verd näha ja terve öö ühel ja sama teemal jahuda. Taaskord ei saanud kelleltki lilli ega sõnu ega tundeid. Nüüd ainult sülitaks lakke...
***
ma olen muide mõtelnud(ohhoo !), kuidas saab keegi üldse selles vanuses kedagi armastada. peale oma perekonna muidugi ja, et mitte jätta mainimata kõige tähtsamat inimest -iseennast. armastus peaks ju olema igavene. ja oma armastatud inimesega sa peaksid elama koos elu lõpuni, sest sa armastad teda kuni kumbki teist sureb või ta su maha jätab. aga kui me ei armasta kedagi seal vahepeal (poisssõpru, sõprujne) ja me ei leiagi kunagi seda inimest, kellega vanadusse surra või siis keda igavesti üksinduses kaugelt või teises elus igatseda siis, kas me ei armastagi kunagi? ja kui sa armastad kedagi vahepeal siis, kuidas sa saad lihtsalt ühel hetkel lõpetada tema armastamise, sest, et ta tegi sulle haiget või pettis sind. või äkki sa lihtsalt unustad selle kui väga sa teda armastad, sest mitte andestamine tundub olevat üks moraalne tegu mida teha, et teda karistada. ja kuidas saab üldse kedagi petta kui sa teda armastad. järelikult ei armastagi ja siis polegi kõige hullem aga kui sa ei andesta siis sina ka ei armasta.see ei tähenda, et sa pead selle inimesega edasi koos olema aga ennast sa kohe kindlasti ei austa ega armasta kui sa ei andesta. igaljuhul...
mina ei abiellu kunagi mingi lontrusega. ma ei tea, mis mees see olema peab, kellega ma abielluda tahan. ta peab vist alguses ennast kohe ära tapma, sest ta armastab mind nii palju, et ta ei suuda enam elada. talle valmistab raskusi elamine kuna minu armastas tema vastu pole veeranditki nii suur kui tema oma minu vastu ja ta tapab ennast, et me saaksime kunagi taevas koos igavesti edasi elada vms. ja kui minu mees ei arva, et ma olen tänapäeva trooja Helena siis ta võib põrgusse käia. või kui ta käib enne pulmi poissmeestepeo raames niimuuseas stripiklubist läbi ja küsib stripparitl nõu, kas ta peaks abielluma siis .. no sellist inimest ma ei tunne enam(engaged and underaged'i vaatasin veits). kui minu tulevane ühel romantilisel õhtul ütleb, et kui ta saaks siis ta tooks mulle tähed ka taevast alla siis järgmisel päeval ta istub kosmoselaevale ja toob mulle purgis tähetolmu.
võibolla teile tundub, et mul on kõrged nõudmised... aga ka mina tahan kunagi abielluda. loodame, et selline mees maamunal ka olemas on, kellele kunagi selle suure kella otsa riputatud JAH sõna öelda saab...

jippikaieee motherfucker!

2007-12-05T08:14:00.000-08:00

kes tappis emomaria?
ma tunnen ennast palju iseseisvamana, nii hea on. nüüd tuleb ainult välja mõelda, mis edasi saab. keeruline lugu küll. õnneks on igasugustel situatsioonidel minu elus kalduvus ise laheneda. tüüpiline mina, kes ei liiguta lillegi. aga ma olen õnnelik, veidi mõtlikum aga ometi õnnelikum kui enne. helisevas muusikas öeldi, et kui jumal sulgeb ukse avab ta akna. ja nii just praegu ongi. selles mõttes et.. kõik on selge minu jaoks, tleb teha ainult õigeid otsuseid ja selgusele jõuda, mida täpselt tegema peab. te ei saa aru aga ma saan nii hästi aru. esimest korda elus ma näen suuremat plaani.
ja nüüd ma ähen teen lõunauinaku. mitu korda ma olen üritanud sellest loobuda ja normaalsesse režiimi tagasi minna aga ikka ja jälle pean ma tõdema, et üks korralik 4 tunnine lõunauinak on kõik, mida ühelt täiuslikult päevalt oodata võib (noh, see on juhul kui su poiss-sõber on iirimaal, sul pole midagi õppida, sa ei viitsi midagi muud teha, sa ei taha trenni minna ja saoled just eelnevalt kõhu täis söönud).
... täna avaldusid ühes väljaandes minu pildid, kus ma olen nagu paistes näoga allakäinud agulisamurai. kes niimuuseas vajab hädasti rasvaimu. siin on mu pangakontonumber 2214463836 - et siis.. teate küll mida teha.

nali, mu konto on ammu FALC'i poolt külmutatud.

wow, nolife suits me

2007-11-25T11:49:00.000-08:00

täna tegin isegi silverile kolm lehekülge Idioodi kokkuvõtet, tal on homme töö. ja nagu tellimuse peale oli šokolaadi ja hallitusjuustu kodus. imelik, et need mõlemad olid päris halvad. hallitusjuust ei maitse enam nii hästi, sokolaad ka mitte, ja ema tai-kalasupp ka mitte. minust on saanud kiirnuudlitüdruk. mu identiteet laguneb ikka korralikult koost. kui juba siis juba, milleks lasta ainult osal endast muutuda kui võin oma sisemise mina juba korralikult maatasa teha. sõbrad, mu hiina müür laguneb.
ma vihkan neid perioode, kus kõigest saab kõrini. lihtsalt nii kõrini on, et võiks end päevadeks toiduvaruga tuppa lukustada. juua veini ja suitsetada ja lugeda hämaras valguses. mingi padjahunniku otsas ja mitte kellegagi rääkida, päevi. lihtsalt me-time. avada oma tšakrad või mantrad või misiganes ja leida tee oma hiina müürini, huhuu. sest, et ükskõik kuidas me ka ei väidaks, et me armastame oma sõpru ja poiss-sõpru ja seltskonda siis me armastame iseennast ikka rohkem. vihkan seda enesearmastuslikku poolt endast. lähen nunnaks hoopis ja armastan terve elu jumalat, keda vahest ei olegi olemas ja raiskan oma elu eneseohverdusele, sest ma usun piiblit, mis on nagunii mingi kunagise hullu klannivenna väljamõeldis, et pärast surma hoopis lõputult oleskleda igavesti tühjuses.
ma olen väsinud, muidu ma ei ajaks sellist jama

maria the deep

2007-11-25T04:33:00.000-08:00

iga kord kui ma kodus olen on mul tunne nagu ma oleks karbis. kujutate ette, et ma olen karbis ja mul on ülikitsas. ma tahan karbist püsti tõusta ja välja tulla aga ma ei saa, sest keegi surub koguaeg kaant kinni. see on nii võimatu aga ma koguaeg üritan edasi. kuidas see juhtuda sai, et sa tunned ennast supposed to be turvalises keskkonnas nagu sa oleksid karbis? või olen ma selle karbi endale ise ehitanud? huhuu.
viimasel ajal on see karbi tunne mujal ka.
tahaks hallitusjuustu ja šokolaadi.. ei, hallitusjuustu ja šokolaadipudingut. mm

I GOT IT FROM MY MAMA

2007-11-19T07:34:00.000-08:00

jihhaaa. milline okseleajav esmaspäev. jah, tuleb nentida, et reede oli rõõmuküllane Piu sünnipäev. oh seda rõõmu ja õnne. mikk oksendas trepile ja teeskles, et ta ei tea, kes see oli. mina rebisin oma püksid katki, kuna mul oli nii suur pissihäda. mikk sai palju miinuspunkte ja mulle meeldiks ka sellist parmuelu elada. ahjaa, et te teaksite. ma nägin kuidas päris naine strippas keset tuba. ja tegi ägedat erootilist tantsu.
panete tähele kui ebaemod mu postitused on ?
jah, äkki ma polegi enam emo. aga eva ütles the other day päris tabavalt, et ta on nii tühi. mul ka sama tunne aga me vist ei mõtle samas mõttes. olgu, primitiivne on ka tore olla.
FILL ME UP, BUTTERCUP !

isekas kakajunn

2007-11-16T07:43:00.000-08:00

mul on kaks minutit aega, et seda bloogi kirjutada.
niimuuseas, rasmus teeb filmi. peaosades mina ja oskar.
mul on jälle hea tuju.
pealkiri siis selline, kuna ma olengi üks suur isekas kakajunn. eva niimuuseas on armukade mölisev kakajunn. aga ma luvvin teda, sellegipoolest. johhat ka.. kuigi tal enam ferrarit pole.(väike vihje suvisele nightchatile. hihii, see oli ju 8. august kui me esimest korda musi tegime. hihii)
gotta go

2007-11-11T04:20:00.000-08:00

eile olin varajane. käisime rasmusega polümeris, kuhu hiljem saabusid ka mikk peebo ja laksberg. seal oli päris coolio. tegime rasmusega shotgun'e, mis oli vauvavua nii lahe. rasmus paljastas mulle ka oma filmisüžee ja võite kindlad olla, et ma teen seda, et ainult johale kätte maksta tema emotsioonituse eest. ta teeb mulle nii hullult haiget sellega ja ta ei teagi kui raske mul on sellega harjuda, et teda jälle ei ole. ta ei tea üldse, kui raske mul vahel on. ta lihtsalt koguaeg läheb ära või jääb maha. aga koguaeg peab olema tugev ja uuesti kaotusega leppima. viimane insident inspireeris mind temaga üldse mitte enam suhtlema aga see oleks ka liiga raske. see tähendaks nagu seda, et ma ta igaveseks olen kaotanud. ma ei taha temast ilma jääda ega teda osaliselt saada. elu on nii raske nagu rasmus eile korduvalt ütles. ma siis lihtsalt ignon johat kuni järgmise korrani, mil ma purjus olen.

käisin iirimaal

2007-11-04T11:46:00.000-08:00

ja nii lähedal, nii lähedal oli taevas

türa

2007-10-21T10:20:00.000-07:00

joha äraminekust saati on mul tunne nagu mu ümber oleks mingi nähtamatu kilp - keegi ei vaata mu poole, ma ei vaata kellegi poole. ühtegi atraktiivset vastassoost inimest pole ma veel siiani näinud. ma ei kavatsegi veeta oma noorusaastaid igatsedes kellegi järgi, kes on nii kaugel, et ta võiks vabalt teiselpool maakera olla(kuigi on ainult iirimaal) ja, kes ei igatse kellegi teise peale oma ema järgi. jah, ma päris igatsengi mingi lontruse järele, kellele mina räägin kõigest ALATI ja, kes mulle ei räägi mitte sittagi kui vaid pealiskaudseid asju. kas ma olen isekas ? jah, aga mida te ootategi ühelt 17aastaselt tüdrukult, kellel on terve elu veel ees. vb suures plaanis on see joha insident täiesti tühine ja ma ei mäletagi seda enam 10 aasta pärast. aga praegu on see nagu üks suur elevalt minuga ühes toas ja ta on alati olemas isegi kui ma üritan seda ignoreerida. ma mõtlen, et, mida teie tunneksite kui üks nähtamatu elevant teiega koguaeg kaasas käiks. päris friiki tunne oleks või mis. ja üldse, ma pole mingi musimasin. ma pole mingi lohutus- ega seksimasin. sest tegelikult ma lähen ju sinna leevendama tema koduigatsust, millest ta on rääkinud oma sõpradele aga mitte mulle. ma arvasin, et mina tean kõike, mida ta seal mõtleb ja teeb. aga nonäedsa siis. ma olen lihtsalt, kuidas nüüd öelda, mingi piff. ja see oli väga halvamaiguga öeldud. aga ma tean, et kui ma sinna lähen siis ma muutun musimasinaks jälle. ma olen alati musimasin temaga koos olles. ja kui ma sinna lähen siis ma ei maini mitte kunagi mitte midagi selle bloogi sisust. sest mulle ei meeldi teda kurvaks teha ega näha teda kurvana. sõnumitega võin ma talle midagi päris koledat öelda aga päriselt ma ei saaks talle otsa vaadata. kui te teaksite, milline ta on kurvana. ta on mõtlik ja vaikne ja tekitab sinus tunde nagu ta tahaks, et sa lahkuksid kuigi tegelikult tahab, et sa jääd. ta vaikib ja mõtleb mõtteid, mida ainult tema kuuleb. vaatab tühjusse ja on nii eraldatud, et sul jääb üle ainult istuda ja paitada tema pead. aga see kõik on nii nõme, nii nõme ja ma tihti ei tea, miks ma sinna lähen.. ma ei tahagi enam minna aga enam vist pole mingit tagasipöördumist.

2007-10-07T04:49:00.000-07:00

mis värk selle silmakirjalikkusega viimasel ajal on. kas mina olen ka nii silmakirjalik? ütled ühte aga teed teist ja käitud ise nii aga kui teine seda teeb siis sa märkad kui vale see on või, mida türa ??võib-olla ma ise ka ei näe neid palke oma silmas aga teiste omad on küll pinde täis. nagu puuduks igasugune enesekriitika ja nagu sa oleks ennast kõigist teistest kõrgemale seadnud.sinule on tatud asjad lubatud aga teistele mitte.sina tead, kuidas asjad käivad aga teised mitte.ja kui keegi oma siiraid tundeid väljendab siis on need sinu arust võltsid, sest sina ei tulnud nende peale enne. kui keegi ütlebki midagi intelligentset siis sa paned selle tema ajutise hullumeelsuse arvele, sest ükski terve inimene küll sinust targem ei ole.aga ma loodan, et ühel päeval sa oma pjedestaalilt kukud ja siis lööb reaalsus sulle haamriga pähe ja võib võtta aega enne kui sa kõik oma ümberlükatud ideaalid enda kohta taas püstitatud saad või juhtub ime ja sa saad paremaks inimeseks. võib-olla olen ma ise täpselt samasugune ja sellepärast mind kõik see nii väga häiribki. oleks ainult koguaeg võimalik teha õiget asja. viimasel ajal on see tunne nii tugevaks läinud, et ma arvan, et ma peaksin selle energiavampiiri oma elust küll välja lõikama. elu oli kunagi vahepeal täitsa lahe ja mõnus aga tundus ka kuidagi tühi. kas alati ongi vaja, et oleks hästi palju halba, et oskaks ikka hinnata seda üürikest head seal vahepeal. ja kui üks hetk muutub see vihkamine ja talumatus nii suureks, et sa ei pea enam vastu ning sa unustad kõik, mis kunagi sulle tema juures armas oli, sest seda enam lihtsalt ei ole ja tahaks karjuda, et KAOOO, LIHTSALT, KAO ÄRA KURAT VÕTAKS MA VIHKAN SIND.

Dj Cabel-ma hakkan vist erakuks (the Pohui song)

2007-10-06T03:16:00.000-07:00

mõne inimese seltskond on kohe täitsa talumatuks muutunud. üldse, tundub, et kõik suhted on nii sissekulunud ja jälgivad koguaeg sama mustrit. mida aeg edasi läheb seda sügavamaks muutuvad need jäljed ja seda kindlam on, et me jääme alati samasugusteks. kõige parema meelega jätaksin ma kõik seljataha kui mul puuduksid igasugused kohustused, sest minu südametunnistus küll piinama ei hakkaks. kõige parema meelega ma lihtsalt jõuaks endas selgusele. saaks aru, kas ma tõesti enam midagi ei tunne või ma lihtsalt kardan, et ma tunnen rohkem kui oleks mõistlik. kui ma midagi tõesti veel tunnen siis on see kaugel ratsionaalsusest. kuidas saab üldse armastada kedagi rohkem kui iseennast kui ta on sinust 2000 km kaugusel. ma olen nii segaduses, et ma ei suuda seda isegi kirjeldada. võib-olla see on mingi faas. võib- olla on see sõltuvus ja võib-olla on see lausa haiglane, et ma ei suuda lahti lasta ja ma unustan ja ma ignoreerin ning andestan kõike. millal tuleb see hetk, kus sa tead, et oleks aeg vana selja taha jätta ja edasi minna. üldse. teha midagi uut ja teha seda ise. et see uus oleks algus ainult sulle, midagi vana kaasa võtmata. kuidas sa üldse tead, millal miski on halvaks läinud. sest praegu mulle tundub, et mõni asi on lausa roiskunud. kahju on seda päris ära ka visata. ma ei tea, kas keegi saab aru, millest ma räägin. ja parem ongi kui ei saa. sest ma ise ka ei saa. mulle tundub, et ma hakkan vaikselt kaotama iseennast. või hakkan ma kaotama reaalsustaju. ei saa enam aru, mis tegelikult on oluline, mõtlen ainult enda heaolule. aga päris raske on seda viimast mitte teha. mul on janu millegi uue järele. nagu hakkaks sisemiselt kokku kuivama ja lõpuks olengi "väike" inimene. midagi on puudu või ülearu. minu sees on nagu linnavälinel rajoon-isegi kui sinna mõni uus ja erinev maja ehitatakse siis tundub nagu see olekski seal alati seisnud. kõigil on sügavalt pohui. minul on ka sügavalt pohui. ei mul on täiega pohui. mul on nii pohui, et ma ise ka ei usu kui pohui mul kõigest praegu on. mul on pohuimast pohuim, ma olen pohuiliidu esimees, pohuimaa president ja pohui-inimeste suur vaimne juht, sest mul on lihtsalt nii pohui. kui mul oleks veel rohkem pohui siis ma langeksin maha, väänleksin krampides, vahtu tuleks mu suust ja lõpuks ma läheksin põlema ja tuhastuksin. kõik sellepärast, et mul on lihtsalt nii pohui.

perse

2007-09-30T14:23:00.000-07:00

pool "Kuristik rukkisest" on loetud ja ma võin pidada seda juba vähemalt pooleldigi tõeseks faktiks, et ma seda raamatut vihkan. muuseas, lugesin just ühe inimese bloogi. päris halb tunne oleks vist olla tema. mitte sellepärast, et ta õnnetu oleks või midagi aga ta kirjutab juba nii ebameeldivalt, et ma ei taha vist enam tartusse ka minna kuna tema seda oma bloogis kajastas.
ja kas te olete tähele pannud, kuidas vahel keegi kirjutab, midagi millel pole toimuvaga absoluutselt mingit seost ja, millel puudub igasugune loogika aga ometi kõlab see nii hästi? mina teen seda ka vahel aga tema puhul ajab see närvi, sest ükskõik kui hästi ta ka ei arvaks, et ta midagi on öelnud siis on sellel mingi ülepingutatuse alatoon. ja mitte selline hea, siiras, tunnetest ülevoolav, ilus ülepingutatus vaid selline sunnitud oo--võiks nüüdmidaginiiiiilusatöelda--oo--(kuigi ma tegelikult tean, et i stink igas võimalikus mõttes)--00.
ja üleüldse on päris nõme, et ma rikkusin oma bloogi traditsiooni ja lubasin endale mõnda aega õnnelik olla. ka see mulle ei meeldi, et johha täna, hiljem, ei küsinud, et kuidas ma ennast tunnen kui ma olin talle öelnud msnis, et ma pean nüüd midagi tegema, ntks koristama, et ma nutma ei hakkaks. mulle meeldib teadmine, et ka tema muretseb, miks ma vahel ta sõnumitele ei vasta. veel üks näide sellest kui ma temast tegelikult hooliksin siis ma tahaksin, et tema mitte kunagi ei muretseks mitte millegipärast. see on nii isekas aga Mandre ilmselt selle koha peal läheks endast välja ja nendiks kui tohutult BANAALNE see on.
tõtt-öelda ma ootan väga seda iirimaa reisi. ma ootan seda, kuidas me lennujaamas teineteisele üle pika aja jälle otsa vaatame ja võibolla mitte midagi öelda ei oska ja seda, et ta minult jälle käest kinni hoiaks. ma tahaks jälle tunda, et ma võin istuda ta kõrval ja temast mitte kinni hoida aga ikka tunda, et ta on mulle nii lähedal. kui filmides ja raamatutes räägitakse keemiast ja, et õhus on elektrit siis need klišeed said meie näol küll tõestust. ja ma loodan, et ta ei oota mind sinna ainult sellepärast, et ta pole ammu tisse näinud ja ta suurest masturbeerimisest peenisele põletushaavad on saanud vaid sellepärast, et ta igatseb minu lähedal olla. mulle tundub, et ta igatseb mind. võibolla rohkem kui mina teda. mulle tundub, et minu igatsus on rohkem ideeline ja minu peas välja mõeldud, suureks paisutatud igatsus. aga tema teeb seda päriselt. üleülde, enne teda ma arvasin, et mina ei armu küll mitte kunagi päriselt-päriselt ära. ma tean, et osad(eva ja kä) julgeksid mulle siinkohal vastu vaielda. nemad ilmselt võiksid ühe käe peal küll kokku lugeda mitu korda ma eelmine aasta armunud olin. aga need polnud ju need õiged. ma tean, et mulle meeldib nutta ja ahastusse surra aga ainult sellepärast, et mitte midagi muud pole teha, õppimine on ju nii palju igavam kui ette kujutada, et su elus toimub midagi suurt. mikule pole ma näiteks peale temaga hüvastijätmist üldse mõelnud. tagasi vaadates, ma ei mõelnud kunagi temale kui inimesele. pigem nagu asjale, mida ma tahan saada. aga kui ma mõtlen johale siis ma mäletan neid suvepäevi rannas ja vergis ja mulle tuleb koguaeg meelde kuidas ma võpatasin kui ta minu kõrvale liiva peale maandus. kurat, laiali valgus see, mida ma öelda tahtsin. no igaljuhul, kui ma mõtlen johale siis ma mõtlen tunnetega mitte ma ei mõtle üle. aga teinekord ma kardan jälle, et ma ei tunne mitte midagi. nii keeruline. mul on koguaeg selline tunne nagu keegi oleks rõõvinud meilt koosolemise aja. nagu see oleks meilt nii häbematult võetud ja nii hea, nagu ta ise seda ütles, oleks jätkata sealt kus pooleli jäi. sest nii palju jäi ju pooleli. ta oli esimene inimene, kelle juures ma tahtsin olla kui ta vajas, et keegi oleks tema juures. muidu mulle kurvad või mures inimesed ei meeldi. ma ei oska lohutada. aga teda ma ei pidanud lohutama. parem oli kui ma ütlesin vähe, sest ta tahtis ainult, et ma oleksin seal. ta oli ainus inimene, kelle jaoks ma tahtsin SEAL olla. kui te ikka mõistate, et seal olla tähendab olla kõikjal. ja parimal, kõige vähem tüütumal moel.
nüüd ma ootan vaheaega ja reisi sinna. ükskõik kui tüütu see sinnasõit ka ei oleks siis ma tahan olla seal ja uppuda, lämbuda tema lõhna sisse, sest ma olen selle juba unustanud. mulle ei meeldi üldse, et ma olen unustanud sellised asjad nagu milline nägi välja tema nina või kuidas ta nahk lõhnas ja kas üldse. need on nii tähtsad ja mulle meeldivad detailid. need on ainsad asjad, mis teevad inimese eriliseks. praegu võin ma teda ettekujutada täpselt sellisena nagu ta on, suures pildis. aga kui ma hakkan oma mälupilti zoom'ima siis muutub kõik niisama häguseks nagu shannon, iirimaal, google earth'i pildis. jama lugu küll.

tänasest päevast veel nii palju, et mu ema elas mu peal oma teist noorust välja. ja kummaline, et isegi kui iga ta sõna tekitab minus soovi oksendada siis aeg läheb mööda ja fraas "ta on siiski mu ema" ei kõla enam nii lootusetult ebaloogilisena.

nüüd soovin ma head ööd, sest kogu see bloog näeb välja nagu ma oleks J.D.Salingeri rõve ahv. ma lihtsalt ei saa midagi teha kui väga raamatud mind mõjutavad.
head ööd nüüd, head ööd

freestile-o shakamakadoo tikitikitamtikitam

2007-09-25T08:59:00.000-07:00

teate, mis ?

ma olen praegu nii õnnelik, et pole midagi öelda.

:)

mikrofoni kontroll ükskakskolm..

2007-09-22T08:42:00.000-07:00

...lugesin just joha bloogi ja tegelesin järgmised viis minutit oma huulte veriseks närimisega.

eile sõitsime ühele veidrale kä sugulaste sünnipäevale. mega ossipidu. kui meie sinna jõudsime siis kedagi veel õieti ei olnud. aga oma toa saime. mis on hea, koos võtmega. ja siis jõime ennast seal purju ja läksime laulasmaa osside kõrgseltskonda. mingil hetkel lahutasid moona ja eva mingi kakluse ära, mis nägi tegelt välja nagu 2 homo täiega kallistaksid üksteist maas, sest nad on nii armunud. mina ei usu, et kumbki neist üksteist päriselt lüüa tahtis, asi oli vist show offimises. kui me kätlini emaga sinna sõitsime siis mul oli esmakordselt selline tunne, nagu ma vaataks ennast kõrvalt. ma kujutasin ette, kuidas 5 aasta pärast ma/me tuletame meelde oma keskkooliaega ja siis meenub vähemalt mulle küll, kuidas me sõitsime autos ja laulsime. mis kõige tähtsam-me olime koos. see on vist üks nendest hetkedest, kus ma vaatan tagasi ja mäletan, et ma olin tegelikult õnnelik. ma näen juba praegu, tagasi vaadates, ennast naermas.
peost veel nii palju, et seal oli väga palju lühikesi ca. 150 cm inimesi.moona ja eva läksid mingil hetkel tuppa tudima, kus pidevalt tulid mingid ossid nende tuppa. ja mina ja kätlin tantsisime kohutava ossimusa järgi koos sadade koledate ja veel koledamate ossitüüpidega kuni üks tüüp, kes mu perset juba pool tundi katsunud oli tahtsis mulle rääkida oma parimast sõbrast, kes 6 aastat tagasi uppus. see lugu meenutas talle teda, mitte, et ma mäletaks mis lugu see oli. ahjaa, kui me suurde majja tantsima läksime siis hõivasime ühe toa neljakesi, kus täiega rokkisime ja järsku oli tuba osse täis niisis, me läksime pinide peale tantsima suurde saali ja moona tantsis laua peal nagu hull.nojaa siis tuleb see hetk, kuidas me kätliniga tantsisime nagu homset poleks ja jõime laua pealt jooke, mis maitsesid nagu viin jõhvikamaitsega.. ma ei viitsi rohkem kirjutada.

2007-09-19T08:13:00.000-07:00

Jah, kui ma oleksin sama intelligentne kui Ruthie Seventh heavenist siis ma ütleksin praegu midagi, mis seonduks hobustega ja nende selga ronimisega kui sa oled just maha kukkunud. Aga ma ei ole nii, et ma lihtsalt ütlen nüüd, et elamine ruulib. Päris hea tunne on, et kusagil kaugemal on sõber, kellele sa võid kõigest rääkida ja kellega koos sa tunned ennast hästi ja päris hea tunne on, et ka kusagil siinsamas, päris lähedal, on sõbrad, kes ka sinust hoolivad ja, kes on megacoolid, sest sul on alati nendega naljakas ja sa pole kunagi kurb kui oled nendega. Ja, kellega koos olles sa võid lubada endale rumalat käitumist ja, kes armastavad sind ja eelistavad olla koos sinuga isegi kui sa oled kõige nürim pliiats pinalis siis nende jaoks on su nüridus armas ja kulunud kustukumm pliiatsiotsas omapärane. Nummipummi. Isegi kuri arvutitüüp, kes pahvib suitsu nii, et ta ei võta seda suult äragi, tundus täna tore. Ja kõik kurvad armastuslood mu playlistis on nagu kellegi kauge inimese kannatused. Tundub nagu need ei olekski päriselt, vaid nagu Marie Underi luuletused, halb kehastus millegile väga ilusale. Poleks arvanudki, et teadmine, et sa ei armasta kedagi on selline kergendus. Aga kellestki hoolimine on ju sama tähtis, sest me, inimesed, hoolime ikka ju eelkõige endast ja kui sa tahad jagada oma aega, kellegagi, kellega koos see aeg muutub palju väärtuslikumaks siis see on ju hea? Ja kui su päev pole alati päris see ilma temata või kui on õhtuti raske uinuda ja sa pole päris kindel, kas see on sellepärast, et tegid päeval juba uinaku või sul pole lihtsalt teda kaisus või kui sa pole kindel, kas temaga on kõik ikka korras kui sa pole temast kõigest päeva midagi kuulnud, kuigi tegelikult magab ta armsalt oma voodis ja näeb unenägusid või, kas ta kõht on ikka täis ja... jah, tore on kellestki hoolida ja teada, et su lähedal on keegi, kes sinust hoolib ja mis veel tähtsam, inimesed, kellest sina ka hoolid ja, võibolla kelle eest kosta kui ma vahest õhtuti voodis ajaviiteks lammaste lugemise asemel meie isa palvet meelde tuletan.

2007-09-16T01:44:00.000-07:00

"Tsivilisatsiooni sõiduk on Džaganntha-vankri sarnane, kui ta hetkeks on pidanudki peatuma tema ratta ette jäänud südame pärast, mida pole nii kerge purustada kui teisi, lömastab ta kohe sellegi ja jätkab oma triumfisõitu."

Honoré de Balzac

terve tee koju sõites mõtlesin ma igasuguseid mõtteid, mõtlesin liiga palju. öösel magada ka ei saanud. nii külm oli ja ma vihkan seda kui mul on külm, ülekõige. praegu istun siin ja pea on täiesti tühi. vähemalt mul on soe, sest radikas töötab. ja kui mu arvuti peaks veel ühe korra kokku jooksma siis ma matan maha kõik mõtted selle sissekande kirjutamisest. päris halb on olla omaette, sest siis ma hakkan veiderdama. näiteks kuulan ma praegu avril lavigne'i, mida ma mitte kunagi ei tee ja olen kohati kurvameelne. eile olin ma vihane. viha on tegelikult nagu kaitserefleks, mida inimesed tunnevad siis kui nad kardavad või on haiget saanud. või segaduses. tegelt olen ma päris väsinud ka sellest tundest. ja sellest, et miski pole päriselt nii hea kui teda pole lähedal. poleks arvanud, et vajadus kellegi järgi võib nii suur olla. ma olen alati arvanud, et ma olen päris iseseisev ja saan ise hakkama aga nüüd tundub, et kõik on laokil. kõik on pooleldi ja lahtised otsad mulle ei meeldi. vahel, kui ma sõidan mõnest täiesti tavapärasest kohast mööda, meenub mulle tema ja see on tohutult tobe. mõnda kohta ma vaevalt julgen minnagi, sest ma kardan avalikus kohas nutma puhkeda. see oleks piinlik. ja mida aeg edasi seda rohkem mulle tundub, et mina olen ainus inimene, kellega rääkimine talle nii vähe rõõmu pakub. tundub nagu ta eelistaks mind ignoreerida aga tunneb liiga suurt vastutust mu ees, et seda teha. iga kord kui tema ütleb midagi järjekordselt suurepärast karjub mu sisemus, et ta armastab teda aga selle välja ütlemiseni ma pole veel jõudnud, sest ma endiselt usun, et see pole võimalik. kui ta arvas, et temast ei ole kasu siis ta eksis. mõned asjad, mis ta mulle ütles on mind vahel naeratama pannud. ja eriti hea oli olla tema lähedal, sest temast eemal olemine põhjustas mulle teinekord lausa füüsilist valu ja magamatust. kui me olime koos siis mul oli tunne, et me oleme nagu üks inimene. me olime lihtsalt nii koos ja ma tundsin, et mitte ainult mina ei vaja teda vaid tema vajab mind ka. kui ta oli kurb siis ta tänas mind, et ma temaga jäin. ja kui ma solvusin siis ta tundis ennast kohutavalt, et ta oli mulle midagi halvasti öelnud. ta ei tahtnud mulle kunagi haiget teha. oma lahkumisega tegi ta mulle aga rohkem haiget kui kunagi võis arvata. mina mõtlen sellele iga päev. ja nii vabalt räägin ma sellest siin seepärast, et ma tean, et ta nagunii ei loe seda. teda ei huvita mis minu sees ja ümber toimub, erinevalt minust, kes ma üritan koguaeg aru saada, kes ta on ja iga päev tema bloogi vaatab, et teada, kas midagi uut on toimunud. mina räägin talle kõigest ja kui teod näitavad rohkem kui sõnad siis ta vist üldse ei hooli. oma ükskõiksuses on ta nii kindel, et kui ma ka ütleksin, et teda armastan siis ta võiks minuga edasi rääkida ilmast või jalgpalli hetkeseisust. mina olen ainuke inimene, kellele ta omal algatusel ei helista, minu sõnumitele ta ei vasta ja minuga ta ei taha msnis rääkida. ma ei saa aru, mida mina valesti olen teinud. mina olen ainuke inimene, kellega rääkides tal koduigatsust ei teki ja kelle kõnede üle ta ei rõõmusta. varsti ei rõõmusta mina ka enam.
aga all in all, ma soovin, et ta oleks õnnelik ja ma ei pommi teda enam oma murede ja juhtumistega. sain enne hakkama, pean ka nüüd saama. milleks siis sõbrad on

you are mine

2007-09-12T12:38:00.000-07:00

eile õhtul ma tulin pildistamiselt koju, viskasin riided põrandale. kõige raskem üldse on püstiseistes pükse jalast tirida, et saaks oma eeva kostüümis arvuti ette istuda ja muusika kõvasti mängima panna. ilmselt ma olin väsinud või oli lugu selline aga kurnatusest hakkasid pisarad voolama ja seal ma olin, nutsin, sest ma olin väsinud, selle asemel, et magada ja mitte mõelda.

tihti tuleb ette neid hetki, kus keegi meenutab, kas tahtlikult või kogemata, milline läbikukkumine ma olen. aga ka minul, nagu nendel joonistavatel-tantsivatel-laulvatel üheöösuhete poolfabrikaatidel, kelle geniaalsuses on süüdi nende "raske" elu on vahel raske hommikuti ärgata ja teinekord venib õhtu hiljemaks ja mõnikord ma olen väsinud. ma ei taha kedagi solvata, sest see on puhas kadedus, mis minus räägib aga ma loodan, et ka teie ei pane mulle pahaks kui ma julgen arvata, et mu elu on väärt virisemist. ärge pange pahaks,et ma võtan endale, kui selle universumi mustale augule, mis imeb endasse kõik ja kõik hea, mis sinna imetakse on igaveseks kadunud, vabaduse tunda ennast halvasti for nothing. sest, et päriselt. elu on raskem kui mistahes suurusega sangpomm. vau, see oli sügav. aga jah, me kõik nutame ja naerame, õpime ja elame läbi, saame üle või saame endale. meil kõigil on raske ja halb. me kõik oleme kurvad, saame koolis halbu hindeid(va arvatud monika), keegi karjub meie peale ja keegi pole meiega rahul, keegi ei hinda meid ja keegi ei armasta meid, meid kõiki saadetakse vahel pikalt, meid materdatakse ja meist mõeldakse halvasti. meie vanavanemad surevad, meie isad tapavad ennast ära, meie emad hukkuvad mägedes, sõbrad sõidavad alkoholijoobes vastu betoonseina ja meie klassivennad hüppavad toompea vaateplatvormidelt alla. aga järgmisel hommikul peame meie ikka üles tõusma.

2007-09-06T11:49:00.000-07:00

ma ei jaksa. mitu korda võib armuda, teades, et sellest ei tule iialgi midagi. mitu korda võib armastada,teades, et sa pead sellest nagunii loobuma. seda muinasjutulisem see tundub ja nendel hetkedel me ei mõtle, mis saab siis kui muinasjutule tulebki oodatud oodatud lõpp. see lõpp tundub kohati väljamõeldisena, külajutuna. minuga nii ei juhtu, lõpuks saab kõik korda- sittagi. ja, et te teaksite siis lõpp ei ole mitte kellegi tegelik algus. kui asi on lõppenud siis seda see tähendabki. see pole algus ilusale sõprusele või suurele armastusele, see on lõpp ja see tähendab, et kõik on läbi. kõik teie, kellele meeldib fantaaseerida siis ma soovitan teil endale uus vaba aja veetmise viis otsida. armastust ei ole olemas. nagu orkutki ütleb, et meie esimene ja viimane armastus on enesearmastus. tegelikult me kõik armastame ainult ühte inimest siin maailmas ja need inimesed on meie enese minad. võimalik, et on hardaid hetki, mil me unustame endid ja mõtleme teistele aga mitte keegi ei juuri meist välja seda kõikevõitvat isekust nii, et ärge uskuge kangelasi ja filme. ja kui ühel päeval teile tundub, et leidsite kellegi kellega tahate terve oma ülejäänud elu koos veeta siis mõelge veel korra...
kuniks ma jälle armun, ma enam ei usu, et on olemas ilusad ja isetud asjad. ma ei usu, et jumalal on mingisugune "suurem plaan" taevas meie kõigi jaoks. meie, silmakirjalikud õnne kummardajad, sinna küll ei pääse. oh, look at me, i'm such a good person, i love god so much, i go to church and pray 60 times a day, god will accept me in heaven for that- like hell he will. jumal näeb läbi teid sitaseid värdjaid nagu jehoovatunnistajate lendlehti ja tõmbab väravad nina all kinni. põrgus saab meie mõttetutest hingedest kiiremini lahti me vingume nii palju, et mine tea taevas võib mõni meist õnne kätte surra. või siis käime läbi puhastustulest aga tegelikult oleks igalühel meist vaja korralikku dušši, sest me oleme tõsiselt roojased. me kõik situme. see on asi, mis meid ühendab. teiste ja vahel ka enda pihta kui arvame, et me midagi väärt pole. sõprade, kolleegide, õpetajate, klassikaaslaste ja vanemate pihta. situme juba siis kui räägime väljamõeldud tõtt nende heade inimeste kohta. fakt on aga see, et kui kellelgi peaks õnnestuma puhta nahaga pääseda siis elab ta omaenda ehitatud põrgus ja see on vist hullemgi.
igatahes, järgmise korrani- kui elu jälle mu kuristikust alla lükkab ja järele sülitab :)

he left on a jet plane

2007-09-04T07:01:00.000-07:00

ükspäev ma rääkisin esimest korda kõva häälega jumalaga. alguses tänasin, et ta oli andnud mulle kõik, mis ma olin palunud endale ja teistele siis küsisin, et miks ta võtab mult kõik ära, mida ma armastan ja siis ütlesin, et ma vihkan teda ja siis nutsin. see on minu marsapeatuse meelelahutus.
kui see oleks film siis see oleks päris ilus olnud. ilusate asjadega seoses meenub mulle kui me johannesega atsi pool diivanil koos teki alla pugesime ja üksteisele nii lähedal istusime, et mul oli tunne nagu ämblikud kooksid me vahel soojast õhust võrku. siis ma veel ei tunnistanud endale midagi. ja kui me natuke kaisutasime kuni tal hakkas ebamugav ja ta läks lauri kõrvale magama ja mina arvasin, et ta ei tahtnud minuga seal olla, ma eksisin. tulebki vist kinni hoida mälestustest või siis need üldse unustada, et saaks lahti lasta. paneb mõtlema jah. tundub nagu ma ei tahaks edasi liikuda aga ma teen seda ju koguaeg, ma ei taha lihtsalt kurb olla. ja miks peakski olema kurb kui keegi, kellest hoolid läheb kuhugile kaugele ära. nagu chalice ütleb.. kui süda on suur siis on vahemaad väiksed:)

2007-08-30T06:52:00.001-07:00

johannesel oli õigus, ma läksingi koju ja kirjutasin oma emo blogi

we're after the same rainbows end

2007-08-30T06:02:00.000-07:00

mis ma oskan öelda- olen nii haiglaselt õnnelik. sõbrad (te teate ise, kes te olete), võite päris kindlad olla, et kolmandal septembril võite oma luuad ja harjad majapidamiskappidest välja otsida, sest mul läheb vaja iga kühvlit, et minu killud maast üles korjata. ma ei teagi päris täpselt, kas see viimane kuu on kujunenud minu elus selliseks, et õpetada mulle, et mul pole määratud kunagi päris õnnelikuks saada või on see näitamaks mulle, et kõik on võimalik ? või siis otsin ma igas asjas tagamõtet ja suuremat plaani kuigi kõik ongi tegelikult nii lihtne kui näib.
ma ei mäletanudki enam, mis tunne see on kui sul pole tuju üksindusest nutta või kui sa saad kellelegi rääkida kõigest ja kui sul ongi halb siis on sul halb põhjusega mitte sa ei nuta sellepärast, et oled üks hale luuserist jobu. just nüüd kui tundus, et mõrasid pole enam näha... aja jooksul sinna kogunenud liiv ja tolm oli need ähmaseks muutnud. nagu öeldaksegi, et aeg parandab kõik. ja annab arutust.
oeh, armastus asjade vastu, armastus unistuste vastu ja armastada unistada, tahta olla parim ja armastada edasi anda seda, mida sa oskad, armastada neid, keda sa aitad ja armastada neid, kes seda vajavad. armastada jõuda edasi, jõuda kaugele ja kõrgele, et saaks armastada elu, et armastada õnnestumisi, et saaks kukkuda ja pettuda, et saaks armastada jalule tõusmist.siis armastada ennast, sest keegi armastab sind ja on pannud sind uskuma, et võibolla sa isegi oled seda väärt. armastada ja armastatud olla. kas me mitte kõik ei taha seda ? ja kes väidab vastupidist on kibestunud või mitte inimene. armastus on üks edasiviiv jõud.
rumalatele inimestele nagu mina peaks ju kõik palju lihtsam olema. me ei pea mõtlema, sest millest meil ikka mõelda on. me peaksime koguaeg õnnelikud olema. ma olen vist nii rumal, et ma ei suuda sedagi. teadmatus kõigest halvast ongi ju õnn ?

and history books forgot about us and the bible didn't mention us

2007-08-01T06:23:00.000-07:00

kõik on nii hästi ja ei ole ka. kõik on õigesti ja valesti. kõik on pea peale pööratud. ma peaks sukelduma raamatutesse, et mitte mõelda koguaeg. miks on nii, et mingil hetkel sa võid võtta endale paar minutit vaba aega, et hingata sisse õhku, mis on su ümber ja tundub koosnevat õnnemolekulidest. sa võid toetuda vastu seina korraks, sulgeda silmad ja tundub, et su ees on ikka sinine pilvitu taevas. sa võid naeratada või mitte, sa võiksid aurustuda õhku ja muutuda üheks aineosakeseks. sa võiksid sulada nagu jää või leekides tuhaks põleda, et olla üks sellest suurest suurest õnnelikust tervikust. see aeg venib aga on samas kiire kaduma. õnnetud hetked on need, kus sa sooviksid, et aeg läheks kiiremini edasi. praegu ma soovin, et aeg lihtsalt liiguks aga sekundid on nii pikad.
üks öö just evaga mõtlesime, et kuidas inimesed tulid mõttele hakata mõõtma aega. hakata mõõtma midagi, mida ei saa käega katsuda ega näha ega nuusutada. see on nähtamatu fenomen, minu arust. nagu väiksed jumalad on meil kõigil seinakellad, käekellad ja mobiilid millega me kontrollime midagi, mis isegi ei kuulu meile.
ei mäletagi, millal viimati minu sees kõik nii sassis oli.
ei tea jah, mis minust saab

ma tean, et kusagil nutavad lapsed, mu õed on seismas tänavanurkadel, pakuvad end. kuid minu jaoks on peatunud kellad ja jõed

2007-07-25T13:00:00.000-07:00

alati kui midagi tundub vaid kiviviske kaugusel ja sa tahaksid selle järgi haarata siis puudutad seda sõrmeotstega ja saad kõrvetada aga sa teed seda iga kord jälle nagu laps, kellele meeldib põletada saada. ikka on nii kui armastada mingit mõtet liiga palju siis see muutub täitumatuks. mina jumaldan seda mõtet rohkem kui midagi muud ja kui mul oleks kasvõi pool sellest mõttest, mis on nagu hermofrodiit, ei ole üks ega teine, siis ma mängiksin sellega nagu kass lõngakeraga kuni ma tüdinen. imelik jah, kuidas mõnel veab ja teisele jääb see vedamine kaugeks nagu taevasinise rasvakriidiga peegelsiledale pilvetahvlile kirjutatud tundmatus keeles sõnum. ma olen üritanud mitte üritada ja siis jälle proovida. aga igakord kui ma tahan, et midagi õnnestuks siis selgub, et ma olen ülepingutanud ja iga kord kui ma jätan asjad saatuse hoolde tuleb välja, et ma oleksin pidanud ikkagi midagi tegema. tundub nagu ükskõik, mida ma ka ei teeks on mu tunded laialipillutatud nagu kivid peale vihma. tundub, nagu ainult vihma koguaeg sajakski.

TE OLETE NÕMEDAD !

2007-07-23T15:00:00.000-07:00

ma tahan lihtsalt öelda et kahe sekundi pärast ma viskan põrandale siruli ja suren ära. kõik on nii jama. alles ma seletasin suure suuga kui õnnelik ma olen ja kui hästi kõik on ja nüüd kõik lihtsalt sakkkkkkkkkiiiiib. sakksakkk. inimesed on nõmedad, mehed on nõmedad, sõbrad on nõmedad... te kõik olete NÕMEDAD !
ja taaskord ma kardan, et ma kaldun alkoholismile. äkki ma olingi nii õnnelik koguaeg, sest ma olin purjus koguaeg. tänane kaine päev on lausa laastavalt mõjunud. peab raamatut lugema minema enne kui ma endal juuksed peast välja kisun igavusest ja vihast.
by the way, ma käisin täna harry potteri filmi vaatamas. hea, et see põhipaha ei olnud mingi vähihaige mihkel jaakson.
ja ma tahaks veel öelda, et mu süda lõhkeb, lendab miljoniks killuks, puruneb.mul on tunne nagu keegi pigistab ja surub ja tallub mu südame peal, mis on visatud kõnniteele, mis viib stroomi randa tipptunnil ja terve rügemenditäis naelsaabastega beibesid bailatab selle peal. oh, miks on mu süda vastu seina lömaks visatud nagu käntsakas liha. jahajaaaaa...
teate, miks harry potter arvab, et ta on võlur ? perekonnanimi ütleb kõik.

2007-07-23T04:11:00.000-07:00

"Sa oled väga ilus. Harilikult vaatan ma kõigepealt naise sääri, siis tagumikku ja lõpuks nägu. Sinuga läks vastupidi. Sinu puhul oli kõigepealt nägu, siis sääred ja alles siis, kui olin armunud, hakkasin tagumiku üle mõtlema. Sa olid sale ja võis ju olla, et sa oled näljutatud kondine mannekeen, kellel on lame sadulperse."
"Millal sa märkasid, et asi pole nii?"
"Mitte liiga hilja. Selle kindlakstegemiseks on lihtsaid vahendeid. Kummaline oli see, et kestis nii kaua, enne kui see mulle huvi pakkus."
"Räägi veel."
"Ma olen alati arvanud, et lähen päikesepruunide naiste õnge. Olevuste õnge, kes suvel päevad läbi vees sulistavad ja päikesepaistel vedelevad. Sina oled esimene, kes on nii valge nagu ei pääseks iialgi päikesepaistele. Sinus on palju pärit Kuult, ka su läbipaistvad hallid silmad, su vihane meelelaad muidugi välja arvatud. Sa oled haldjas ja ma olen harva kelleski nii eksinud kui sinus. Kus oled sina, seal stardivad raketid, on ilutulestik ja suurtükimürin, ning kõige pentsikum on see, et nad on hääletud."
"Räägi veel. Kas sa tahad midagi juua?"
"Ma olen elus sageli oma tundeelamustest väheke eemal olnud. Ma ei suhtunud neidde näost näkku, vaid küljelt. Nad ei tabanud mind otse. Nad libisesid minult maha. Ma ei teadnud, miks. Võibolla oli see hirm, võibolla kompleks. Sinuga on asi teisiti. Sinuga pole mul üldse kahtlusi. Kõik on avali nagu tuul. On ilus sind armastada ja niisama ilus on pärast armastamist olla sinuga koos nagu praegu. Paljude naistega pole see võimalik; sa ei tahagi seda. Sinuga ei tea kunagi, mis on ilusam. Kui sind armastad siis mõtled, et midagi täiuslikumat pole olemas ja kui lamad pärast täiesti lõõgastunult sinu kõrval voodil, siis tundub, et armastad sind veel rohkem. "
"Räägi veel."
"Sinuga on ilus koos olla ja uskuda, et me oleme surematud. Silmapilgu vältel on see usk nii tugev, otsekui ta võiks tegelikkuseks saada ning sestap me kisendame teineteisele sõnu, et seda veel sügavamalt tunda, ligemale tuua; algelised, alatud, labased sõnad, et veel pingelisemalt teineteisesse puurduda, et ületada ka seda millimeetri laiust vahemaad, mis meid veel lahutab. Sõnad, nagu nad seda tulevad veoautojuhtide või lihunike suust, sõnad nagu piitsad, et ainult teineteisele lähemale ja sügavamale pääseda."

Fuckstudybuddies

2007-07-15T12:31:00.000-07:00

Ma mõtlen just praegu, et kui Tammsaare ütles: õppida, õppida, õppida siis tuleb ka armastus siis ta ilmselt mõtles, et kõik peaksid endale leidma nö "studygroup'id" või "studymates'id" ja nendega sebima hakkama. Olete ju ometi kõik neid filme näinud ?
Siit näide -->> Tammsaare oli mees, kes oli oma ajast ees.

p.s. ma kustutasin üleelmise post'i ära, nii, et te ei saagi teada, mida ma eelmise sissekandega mõtlesin.

Olen ma idioot või mis

2007-07-09T14:52:00.000-07:00

Oma eelmist postitust lugedes läks mul endalgi süda pahaks. Naljakas, mida inimene (mina) mõtlen kui ma elan parasjagu suurt tunnetepuhangut üle. Peaksin ju ometi mõistma, et mu elu ei ole mingi heartbreaking, soulcrushing pisarsilmil vaatamiseks film. Viimasel ajal on koguaeg mingi action. Alates Raija lõpetamisest on harva puhkus. Ja nüüd viimased päevad.. ei viimane nädal: pidu, pidu, pidu, sünnipäev, pidupidu... Nii palju uusi tuttavaid ja vanu nägusid. Nii palju tegemist on olnud, et ma tundusin peaaegu õnnelik. Ma ei viitsi süübida enda ümber olevate inimeste gossipisse ega nende, kes ütles midadesse. Ma ei viitsi üldse enam pikemalt mõtlema jääda. Kui on peoga pidu siis ei ole aegagi. Ja see on suurepärane. Ainult täna on erand ja eesti tundub jälle masendavam paik. Nendel hetkedel kui ma olen üksi ja mul on aega laialt, et mõelda rohkem kui vaja mõistan ma kui positiivne on pealiskaudselt elada. Vähemalt vahelduseks tundub nagu mul poleks millegi üle nuriseda.

2007-07-01T10:50:00.000-07:00

Päris masendav kui keegi väga kaugel on. Kui sa pole seda siiamaani teinud tundub nagu sa ei saaks enam kunagi öelda, et oled üksi poolik.

2007-06-19T10:42:00.000-07:00

Veidi natuke aega tagasi mõnda aega ma halasin omaette ja arvasin, et ma olen nii armunud, et mu käed ja jalad kukuvad otsast ära, sest elu pole elamist väärt ilma temata nagunii ja parem ma olen siis keegi orbik, kellest eva saaks inspiratsiooni ammutada uuteks orbikunaljadeks. Mõni päev tagasi aga ma lubasin endale, et ma ei nuta enam kunagi igavusest, lihtsalt sellepärast, et mul on nii igav, et ma lausa mõtlen endale välja need kohutavad kannatused ja õnnetused. Täna kui ma voodisse läksin siis ma karjusin rõõmust patja, sest ma teadsin, et ma saan oma käed ja jalad alles jätta, sest see tunne on kadunud. Ja nüüd täna uuesti, pani mu südame taaskord põksuma üks teine inimene. Temaga rääkimine on eluohtlikumaks muutunud. Ma olen nii erutatud iga kord, et ma olen sunnitud hinge kinni hoidma, et mitte karjuda. Ja ta ütleb alati ikka kõige nurjatumaid asju. Kes teab, kas ta neid mõtleb aga need mõtted on väga ilusad. Vahest ma olen nii ekstaasis, et ma hoian hinge kinni kuni ma olen näost punakas-lilla. Liblikadkõhus tunne on liiga ülevoolav, et mul on tunne, et ma annan otsad. Imelik asi, see armastus. Koguaeg on tunne nagu sa sureksid ära.

On juba 14. juuni ...

2007-06-14T06:38:00.000-07:00

... ja kõik on sama mustrit jälgides edasi läinud. Ma pole mitte grammi võrra õnnelikum, armastatum, kogenum, rikkam. Maria on ikka see sama vana paks, kole, haisev, mädanev... Tegelikult lihtsalt ikka sama depressiivne. Ma ei mäletagi, et ma oleks peale viimast postitust kordagi seda magusat-magusat õnnetunnet tundnud või väikestki entusiasmi, mis oleks tõeline, mitte lihtsalt kerge rõõm selle üle, et me suutsime lõpuks välja mõelda, mida paremat teha kui kodus istuda ja telekat vaadata. Ja see "parem" ei pruugi alati parem olla. Kas alkohol tõesti pakub meile niipalju rohkem kui kodus pereringis rõõmsalt igasuguste peresaadete vaatamine...
Kuigi olen päris palju naernud ka viimaselajal. Ja eilne õhtu oli niimuuseas kõige imelikum, veidram/haigem õhtu terves kuueteistkümnes aastas M.a.j. (loe: Maria aja järgi).
Huvitav, kas kõik teised minuvanused on sama depressiivsed. Nende kõikide teiste hulka ma ei loe emosid ja kõiki muid inimliike, kes ennast hea meelega vigastavad, sest nende depressiivsus on sügavam kui minu elu masendus kokku nagunii. Miks ma ei võiks olla üks rõõmus ja tark ja ilus 16-aastane normaalne inimene. Miks ma ei võiks lihtsalt olla normaalne. Miks ma ei võiks käia solaariumis kuni ma olen nii pruun, et ma haisen ka nagu sitt; kanda pluuse, mis koosnevadki ainult dekolteest olenemata sellest, kas mul sinna kahe riba vahele midagi peita ka on või näen ma välja nagu vähekarvasem variant dzungli george'ist ja temast rääkides, miks ma ei võiks mõelda ainult meestele ja nende lantimisele, sest ka inimahvid , jõudes paaritumisikka suurem osa ajast sellele mõtlemisele kulutavad kui nad just parasjagu toitu ei otsi või sõbralt puuke ei korja. Ja, mis siis, et tegelikult on need normaalsed tüdrukud rumalamad kui terve loomariik kokku, tõmbavad nad mehi ikka ligi nagu moos mesilasi.
Veidi enesekriitikat kuluks ka ära. Kes olen mina, et neid hinnata. Emake loodus pole mind just õnnistanud. Ma olen nii erinev, et see on peaaegu rõve. Ma näen välja nagu kunagi supermodellides oli üks mustanahaline neiu, kes nägi välja nagu juba nälga surnud aafrika neegrilaip, kelle pea on deformeerunud, sest ta ei saanud lapsena päris normaalselt süüa ja pidi magama kivi peal. Ta naeratus oli nõnda kaunis, et tundus, et tal ongi vaidhambavahe ja kaks hammast. Ei saaks mainimata jätta ka väljapoole ulatuvat "koonu", mis on ilmselt inimahvidest jäänud ja pole evolutsiooni käigus kadunud. Laubaga on samalugu, enamus pead oli seda täis. Juukseid nagu eriti ei olnudki, mõned krussis karvakesed. Aga seda ei saa pahaks panna, kui inimene on pidanud eluaeg kõrbes nälgima. Ma ei ürita olla õel, ennast kirjeldamksin ma umbes samalaadselt.
Oeh. Elasingi ennast välja. Hoiame kõik põidlad kikkis, et järgmine postitus tuleb ehk veidigi positiivsem.

2007-06-07T08:54:00.000-07:00

ma ei oskagi midagi öelda. viimaseaja sündmused on nii mõttetud olnud kuidagi. ma lõpetasin kooli üsnagi edukalt, õigel ajal. ainult raamatud on veel viimata. mida ma siis teinud olen ka ? õppinud, õppinud, õppinud aga armastust ei tulnudki. mind huvitav, mida tammsaare sellega küll mõtles. kas oli ta mõne moodsa narkootikumi mõju all või unesegane?
Kuulan praegu lugusid, mis peaksid nagu pauerit andma veits. Aga vastupidi... ma olen nagu pooloimetu kana. Koguaeg ootan, et midagi suurt toimuks mu elus või midagi, mis muudaks kõike kardinaalselt. Praeguseks polegi enam vahet, kas hea või halb aga vaheldust on vaja. Oleks võinud arvata, et peale kooli lõpetamist muutub nagu kõik. Ma kujutasin millegipärast ette, kuidas me kõik koos jookseme koolimajast välja ja hakkama jooma ja laaberdama ja rämedalt pidutsema. Ma kujutasin ette, et algab lõputu pidu. Aga vastupidi. Eile oli viimane protsendiarvestus ja me suht loivasime koolimajast välja. Kõige hullumeelsem asi, mida me tol päeval tegime oli see, et me panime koolimaja ees suitsu põlema. Oleme meie alles metsikud ja ürgsed naised. Reeglitest me ometi ei hooli. Ma vihkan seda, et me oleme iseenda vangid. Vähemalt mina tunnen ennast küll nii. On asju, mida me tahame teha ja on asju, mida me peame tegema, on lubadused, mis vajavad täitmist ja kõik see ilus aeg nagu jookseb rappa. Raijal oli õigus. Me peaksime lihtsalt võtma kogu raha pangaarvelt välja ja põrutama kuhugile kaugele ära. Ma kadestan inimesi, kellel on see võimalus. Kui see oleks mul siis ma ei laseks seda käest kuigi mulle tundub, et ma lasen oma võimalusel praegu küll läbi sõrmede libiseda. Ma ei tea, mida ma teha tahan enam. Ma ei kujuta enda tulevikku ette ja see on nii kuradi hirmutav, et ma olen juba piisavalt vana, et omada mingitgi ettekujutlust oma tulevastest plaanidest aga nüüd.. kõik oleks nagu õhku haihtunud ja ma olen nii laisk, et kui see oleks minu teha siis ma ei teekski kunagi mitte midagi. Ma muutuksin nii paksuks, et ma kasvaksin diivaniga kokku, elaksin invaliidsuspensionist ja telliksin kiirtoitu. Muidugi elaksin ma ameerikas, sest eestis pole väga palju häid kohti, kust saab koju toitu tellida. Aga mu jutt on kuidagi laialivajuv. Mul polegi vist väga täpset pointi.
Eile oli kätlini sünnipäev. Ma olin absoluutselt üleväsinud ja jõin end purju ja heitsin magama. Hommikul ärgates oli mu tukk taas lokkis nagu vanaema tuss ja kõik muu minus oli sama kaunis. Muidu pidu iseenesest oli tore jne. Ma ei tea, miks ma seda kirjutan, sest nagunii ainult Kätlin ja Eva loevad mu blogi.
Mida ma enne öelda tahtsin, et ma vihkan kohustusi. Ei, tegelt ma ei tahtnud seda öelda...
Ma tahtsin öelda, et midagi võiks juhtuda, sest ma hakkan hulluma. Liiga palju alkoholi ja mitte kedagi kellega jagada seda tühjust. Kõik on niiiiii tühi, et ma vihastan praegu selle peale kui mõttetu mu elu tundub. Mitte miski ei paku enam pinget. Ükski inimene, mitte miski. Kõik, mida ma kunagi tahtnud olen on minu jaoks kättesaamatu. See pole lihtsalt minu jaoks mõeldud. See on kellegi teise elu, kellegi teise reaalsus. Ma isegi enam ei palu seda enam. Kuigi mitte miski siin maailmas ei teeks mind õnnelikumaks ja seekord ma teeksin kõige õigesti. Ma üritaksin vähemalt.. Aga see on tõelisus ja tänane päev, millega ma elama ja hakkama saama pean. Üsna varsti ma kardan, et lepin sellega. Ja siis ma muutungi üheks neist inimestest, kes ma kindlasti kunagi olla ei taha. Mis paneb mind mõtlema sellele, et huvitav, kas mu vanemad on õnnelikud ja, kas neile meeldib nende elu. Kas nad ei taha elult alati natukene rohkem kui viimane neile annab. Mul on tunne, et lastesaamine on nende elu ära rikkunud. Kuidas saab inimene, olles niipalju elus kannatanud, saada 3 last ja öelda, et ta ei vahetaks seda võimaluste vastu. Või siis lihtsalt võimaluse vastu elada ja näha. Nende elu on nii rutiinne, et nad elavad ühe päeva üle lihtsalt selleks, et tuleks juba järgmine päev ja siis järgmine ja järgmine. Kuni nad lõpuks surevad.
Alati on mu sissekannetel mingisugune kokkuvõttev lõik lõpus aga täna seda ei tule. Jätan teile mõtlemis ruumi.

..kurat, ma just tegin seda..

Elu on siiski ilus

2007-05-13T11:33:00.000-07:00

Olen mina alles tujukas. Alles mõtlesin, et ma tahaks minema siit. Nüüd ma imestan kui ilus võib elu olla. Mina olen masenduses vist siis kui mul pole midagi teha või mul on igav. Ja siis kui sul pole millegiga tegeleda on palju kergem mõelda, et sa oled kohutvaalt õnnetu, et su elu on läbi ja kõik sitt. See on ikka kõvasti parem kui olla tuim ja emotsioonitu ja tunnistada endale, et isegi sinu elu ei ole alati nii suurepärane kui sa tahaksid. Ka sinu elus tuleb ette hetki, kus keegi ei helista, keegi ei kutsu kuhugile, plaane pole. Ja kui keegi küsib, mis tegid siis sa vastad nii muuseas, et midagi erilist ja teed nägu nagu sa poleks tegevusetusse peaaegu surnud ja üksinda kodus muusikat kuulates krokodillipisaraid valanud. Igavus on haigus. Õnneks kergesti ravitav.
Viimase aja sündmused on minu tuju paremuse poole muutnud. Kaugele ära ma sain indeed, reedel ja laupäeval. Võibolla see oligi mu adrenaliinisüst, mu energialaeng, et kuidagiviisi edasi pürgida. Sellistel hetkedel nagu see nädalavahetus sa mõistad kui lihtsalt võib kõike muuta. Me arvame, et kui me oleme õnnetud siis me ei saa midagi parata aga siis sa jood ennast täis ja kuulad, kuidas kellegi teise elu on nii kurb ja masendav. Ise sa paneksid endale sellisel juhul nööri kaela aga tema läheb ikka edasi. Sinu mured tunduvad selle kõrval tühine pask, naljanumber. Hetkel on mul küll tunne nagu stand-up koomikul. Tahaksin vabandada nende ees, kelle mured on suured ja sügavad, nii, et murravad sügavale välja ja uuristavad hinge sügava augu. Andke mulle andeks, et olen arvanud, et mu mured üldse midagi väärt on. Selle paari päevaga ma olen selgeks saanud, et on inimesi, kellel on väga ilus hing aga nende hing on haige. On inimesi, kes on isekad aga piisavalt head, et aeg-ajalt ka kellelegi teisele mõelda ja kannatada, et nad on olnud isekad ja nii nad leiavad oma lunastuse. On neid, kes on alati igas olukorras neutraalsed. Viimased teevad alati kõike õigesti. Nad ei ole kunagi üle liia ühe tunde meelevallas. Nad on alati tasakaalukad, kaalutlevad. On ka neid, kelle elu on nii igav, et nad punuvad intriige vaid selle peletamiseks. Nemad on need, kes süüdistavad kõiges teisi, kes ise ei ole kunagi millestki süüdi, kes on enda arust ideaalsed kuigi nad ei tunnista sedagi. Nad on nii veendunud, et nad teevadki kõike õigesti, vaid nemad on head. Teised on halvad, kelle pärast nad kannatama peavad. Nad küsivad endalt pidevalt, mida nad teinud on, et selle ära on teeninud. Nad usuvad, et teevad kõike vaid teiste pärast. Tegelikult on nad lihtsalt liiga kaua vaid endale elanud, et usuvad tõesti, et nad teevad kõike teistele, teiste eest ja pärast, sest muud neil pole. Nad on liiga kaua ainult ruutmeetri raadiuses enda ümber kõike näinud, et see on võimatu nendele selgeks teha, et mitte nemad pole need, kes selles suhtes kannatada saavad. Ja on inimesi, kes kannavad Cosmo disci.

Kõigele vaatamata, on elu siiski ilus, sest on neid, keda vaadata imestusega ja küsida endalt, miks ta viitsib minu kõrval olla. Seda tuleb tõesti hinnata, mitte ainult uskuda.

Elu sakib

2007-05-06T11:26:00.000-07:00

Mõned minu mõtted tänasel päeval :

Elu sakib. Maailm on üks masendav paik, isegi kui sa oled valmis "head ajad" sisse laskma. Isegi kui sa ootad ukse peal kuni külm sisse tuleb. Isegi kui sa oled kerjus ja elad väljas nii, et sa ei pea neid isegi sisse laskma. Või siis, mida igaüks üldse peab "headeks aegadeks". Äkki kunagi hiljem tagasi vaadates ma nimetan praeguseid, headeks aegadeks. Kas tõesti on vaja, et horoskoop ütleks mulle, et ma laseksin head ajad sisse, et ma laseksin nad sisse. Jääb mulje nagu "head ajad" oleksid juba pikemat aega mu ukse taga kolkinud, et millal ometi sisse saab raisk... Neist pole tegelikult juba pikemat aega jälgegi. Nad on nagu vaimud, kes end aegajalt ilmutavad ja siis jälle kaovad jättes nägija hämmeldunult mõtisklema, et kas ta on ikka kindel selles, mida nägi. Või, kas ta üldse nägi midagi. Mulle tundub, et "head ajad" teevad mulle pidevalt tünga stiilis : " näe, asjad lähevad ikkagi paremaks, tule ainult ja võta." Siis panevad peopesa kinni ja ütlevad: "Tüng värdjas".
Vahest tahaks lihtsalt, et aeg läheks edasi ja miski poleks enam sama. Tahaks, et kõik need inimesed kaoksid mu elust, sest ma vihkan lähedaseks saamist. Mida kauem kellegiga koos olla, seda rohkem tekib ühiseid asju, mida hiljem melanhoolselt meenutada. Isegi kui sa kedagi tasapisi vihkama hakkad siis see seob teid. Viha seob samamoodi nagu armastus, võibolla isegi tugevamini, sest armastus võib ühel hetkel hääbuda aga viha unustab ainult andestades. Ja vähesed on need, kes ka tegelikult oma südametes andestavad.
Suvi on üks jube aeg. Siis meenuvad kõik need eelmised ilusad, ilusad hetked.
Oh ilus hetk, oh viibi veel

2007-04-12T12:49:00.001-07:00

ma ei saa msnni:(

Tänane päev

2007-04-12T12:07:00.000-07:00

Juba eile mõtlesin, et täna tuleb sitt päev ja otsustasin juba eile tegelikult, et ma ei lähe kooli. Seda otsustasin ka juba eile, et ma hakkan täna jooma. Ma tõesti arvasin, et ma suudan eile õppida aga kui kell lõi 1 langesid võimalused nullilähedale. Ja kui ma voodis isa telefoniga Solitaire'i veel mängima hakkasin kadusid igasugused pettekujutlused mingisugusestki õppimisest. Hommikul helistasin siis mõnele inimesele. Mõned tahtsid vähem viina juua, mõned rohkem. Lendasin poolikuga Raigo juurde ja me jäime ootama Eevat. Janu oli aga nii suur, et me tegime juba varem mõned maitsvad koksid. Nüüd tuleb meelde, et kui me rõdul suitsu tegime siis tekkis jälle üks piinlik moment. Ma olins eal üksinda, sest Raigo ja Eeva üritasid Eevale raigo jopet selga saada ja karjusin: Kuulge, tulge siia, tulge siia! Siin on mingi kogunemine !! Tulge vaadake, mingid mutid kogunevad siin all! Raigo ja Eeva tulid sinna ja ütlesid, et ... need inimesed tulid matustelt. Neil on lein. Oli see alles piinlik..:) Ma olen ikka ehtne debiilik. Niisiis me vihtusime tantsu ja Raigo lõikas endale sügava haava sõrme üritates mulle kanafilee võileiba teha. Me mässisime ta sõrme vati ja sidemega kinni ja see nägi välja nagu multikasõrm kui seda haamriga lüüa. Hiljem tulid sinna ka Gets ja Eliise. Me olime purjus ja nemad... vaatasid pealt. Eliise läks minema ja mina Gets ja Raigo hakkasime vastiku träna muusika järgi Raigo toas reivima. Muide, Raigo õel ei olegi enam lillad ega rohelised juuksed. Viimane on täitsa tibiks kätte läinud. Gets kõõlus pooleldi aknast välja ja väikesed poisid vaatasid meid imelikult kui me akende peal suitsu tegime ja muusika mõirgas üle tänavate. Oh, hau eksaiting. Vähemalt sain ennast välja elatud. Ja taaskord, kui pole kellegagi rääkida siis uputagem mured pudelisse ! Mida see lahendab, võite te endalt küsida ? Ei, tegelikult küsis seda mult Margus. Aga ma ütlen, et elada tuleb 1 päev korraga. Kuigi see enamasti ei õnnestu siis ma aeg-ajalt luban endale selliseid päevi. Need on mu elan-üks-päev-korraga-päevad. Nagu menstruatsioon käivad nad regulaarselt:)

We know the way

2007-04-07T03:23:00.000-07:00

Kui kõikvõimalikud lahedad baarid nagu DM, Suur Tuba( Väike Tuba, Teine Tuba, Suur Ruum ?? misiganes, ma ei mäleta), Juuksur, Levikas on inimtühjad siis me läheme lihtsalt Hirveparki jooma, sest Jan ja tema sõbrad on seal ja tähistavad Jani 18seks saamist. Jan on ikka mõnus junn küll aga see selleks. Kuna me olime juba eelnevalt joonud mõned mõnusad pitsid siis me tegime seal Viru Valgele lõpu peale. Maarjaga mõtlesime, et võiks natuke aktiivsemad olla kui istuda ringis tüübiga, kes ei näe välja nagu pikkade juustega mees vaid nagu raamatust välja astunud Kuldkiharake ise. Või Rapuntsel. Kui ta oleks naine siis ta paneks ka vagadel abielumeestel suud veest tilkuma. Aga kuna ta oli siiski meesterahvas siis ta oli lihtsalt räme. Kõndisime nii, et oih samm läks koguaeg sassi natuke kaugemal olevatetüüpide juurde ja ma avastasin, et seal on mu koolivend kelle nimi oli Frog?. Ta oli koos ühe väga imeliku noormehe ja ühe väga imekauni noormehe seltsis ja nad mängisid sooja saamiseks footbag'iga. Me jõime veel ja tegime suitsu ja avastasime, et see noormees oli ikka vastupandamatult seksikas. Ausõna, ta oli päriselt ilus mitte sellepärast, et me veel jõime. Päriselt! Ma ei tee praegu nalja:D Maarja ei oleks temaga vastasel juhul suudelnud. Raija lihtsalt käis ringi ja suudles igast erinevaid inimesi, mis oli väga... imelik. Me olime külmunud ja purjus. Kas ma ütlesin purjus? Ma ei tea, kuidas seda nimetatakse kui inimene kukub kolm korda siledal maal lihtsalt pikali. Ja siis veel mõned korrad kõndides siledal kõnniteel. Ma olin nii pahane Raija peale:@ Aga see läks kähku üle:) Igatahes Maarja suudles oma Jönksi või Junksiga, selle ilusa tüübiga. Meie õhtu möödus väga imelike inimeste keskel. Nad olid väga veidrad. Nad olid äärmiselt teistsugused.. äärmiselt, äärmiselt teistsugused. Samas oli väga värskendav õhtu. I like. Minu must masendus oli kadunud pudelipõhja ja tuli tagasi alles hommikul kui ma varusin endale tubli paar minutit, et meenutada, mida ma eile täpselt tegin. Cheers mate !

Secrets are for sharing. Me, i'm just hiding.

2007-04-01T09:43:00.000-07:00

Jah, võiks öelda, et ma olen õnnestunud. Ma olen üle pika aja õnnelik. Aga ma tean vähemalt 4 erinevat stsenaariumit, kuidas see lõppeda võiks. Need kõik on halvad. Võibolla sellepärast mind haarabki aeg-ajalt kõikevõitev hirm nii, et tundub parem asi sinnapaika jätta ja lihtsalt minema kõndida. Aga minu loomuses on juba see, et ma pingutan, võitlen, räägin kõik surnuks, tõestan, et see peab olema kuni mu enda jutt juba tõestab vastupidist. Ma tahan seda väga aga ma kardan täpselt sama palju. Mis siis kui ma luban endal kukkuda? Kas siis keegi tõesti ei püüa mind kinni... Tundub, et ma pole ainus siin, kes kardab. Aga nendele pidevatele paanikahoogudele tuleb lõpp teha. Ma keeldun enam ühe koha peal munemast. Midagi tuleb ette võtta... Ma loodan, et me ei kiirusta kuigi see on mul harjumuseks. Kui kõik ei lähe minu rada mööda siis ma leian kindlasti 100 viga, mis mulle ei meeldi ja rikun kõik enne ära kui ma sellele võimalusegi andsin. Liiga hulluks läheb asi.. Must think.. error..

psühh

2007-03-12T12:10:00.000-07:00

Tahes tahtmata tuleb kunagi mõõn. Õnnelike hetkede seeria lahutamatu osa on langus. Langus ehk aeg, kus kõik tundub valesti ja ei teagi, kas jätta asi sinnapaika või võtta kätte ja midagi ära teha. Inimesed tunduvad teistsugused, mõttekaaslasi ei ole. Tundub nagu vaataksid maailma korraga kellegi teise pilgu läbi või nagu oleksid sul varem prillid peas olnud ja nüüd oleksid järsult nägijaks saanud. Kui ma oskaksin kuidagi olukorda hinnata. Kuidas on see võimalik, et kõik suurepärane on nüüd nii uskumatult pahupidi pööratud. Ja millal me viimati üldse kõik koos midagi tegime ? Miks me laseme enda vahele tulla mingitel kolmandatel perselakkujatest isikutel või nendel, kes käituvad meiega halvasti kui ainult meie oleme need, kes saavad üksteisel tuju lakke tõsta? Või, kas siiski? Või on see lihtsalt kevade masendus või oleme me lootusetud puberteedikud eneseotsimise teel ära eksinud. Miks ei võiks kõik olla lihtne, miks ei võiks me üksteisega sõbralikumad olla, üksteist toetada selle asemel, et võidelda oma positsiooni eest. Lisaks kõigile teistele tekib küsimus, kas see on mõõn või oligi kõik mõeldud hetkeliseks õnneks, mida hiljem põgusalt meenutada ? Et oleks millest rääkida kui me kunagi hiljem juhtume kokku saama, ei tekiks piinlikke momente ? Ja mina arvasin, et me läheme koos lõpuni. Aga kõige eest peab võitlema, mitte miski ei ole niisama. Kurb, kui tunned, et pead lahti laskma. Ma ei taha isegi teada, mis Jumal mõtles kui ta inimese lõi. Võibolla ta lõigi UFO'd, kes on hullult targad ja siis seitsmendal päeval, oma niinimetatud puhkepäeval, lõi ühe naljaplaneedi, kus elaks kari ahve. Ühes olen ma kindel, tal polnud aimugi, et tema isiklikus loomaias saab alguse evolutsioon ja tema jumaliku huumori vili sirgub. Kui saab nii öelda, sest karjast ahvidest sai kõigest kari natuke vähem karvaseid ahve.
Ma olen kurb, sest ma ei saa aru, mis meil viga on. Ma ei näe enam seda ilu nagu varem koolimajast välja astudes olid lehed kuldsed ja keerlesid ringi. Meie naljad ei ole enam nii vaimustavad. Kas asi on minus või oleme me muutunud õelamaks- üks ütleb midagi ja teine ütleb midagi vastu ainult selleks, et tagasi teha. Ja nii see jätkub kuni lõpuks kumbki meist või mõlemad päriselt solvuvad aga ei näita seda välja, et mitte tunduda nõrk. Täna ma olen nõrk, sest ma olen kõigest inimene.
Ma loodan, et üks hetk me murrame välja sellest hallist tsoonist ja jõuame paika, mis on ilusam ja muretum, kus kedagi tõesti huvitab, mida sul öelda on ja kus keegi ei naera kellegi üle. Kuhugi, kus väärtustatakse inimese sisemist maailma hoolimata sellest, mis tal seljas on, kas ta peseb ennast iga päev ( võiks seda ju hügieeni mõttes ikkagi teha) või, kuidas ta täna meigitud on. Kõik peavad ennast kõigist paremaks. Mõned rohkem kui teised ja see paistab välja. Ma tahaksin, et sellel kevadel muretseksime me igaüks endale peegli ja vaataksime sinna pikalt ja sügavalt, kaugemale sellest, mida me esialgu näeme ja siis asuksime teisi kritiseerima ja neile ette heitma. Ta võib ju käia riides nagu kalts, olla maitsetu ja loll aga see, kes hakkab tema hingeasjadele nimesid andma on ise ilmselt hullem. On ise see, kellele näpuga tuleks näidata. Täna on küll tunne, et tahaksin siit kaugemale ära. Kaugemale inimestest, kes sind kurvaks teevad ja tulla tagasi alles siis kui kevad on tuurid sisse võtnud ja inimesed on rõõmsamad. Päikesepaiste peaks kõik ravima.